Kõne "Võta pits ja pea aru" (1)

„Võta pits ja pea aru.“
Kallid klassikaaslased, lugupeetud õpetaja.
Oma kõnes tahan teile täna rääkida alkoholist kui stressimaandajast, alkoholi üldisest mõjust inimesele, kuid ka alkoholist kui toiduainest , ravimist ning osast paljude maade kultuurist.
Kallis sõbrad! Emotsionaalne stress on elus praktiliselt vältimatu. Igaüks elab seda aga üle isemoodi . Kaugeltki igaühel ei jagu kõrge stressi hetkil meelerahu , tasakaalukust ja elutarkust, et sellega tarmukalt toime tulla. Politsei, traumapunktid, psühholoogid ja närviarstid tegelevad päevast päeva tegelikult kõrge stressi negatiivsete tagajärgede likvideerimisega. Leidub palju inimesi, kes kasutavad stressi vastu võitlemiseks mooduseid, mis kahjustavad nii nende tervist kui sotsiaalset positsiooni. Üks nendest viisidest on alkoholi tarvitamine.
Harjumus ja vajadus alkoholi tarvitada saab enamasti alguse noorukieas, juba 12-13 aastaselt. 20-ndaks eluaastakse on suhtumine alkoholi tavaliselt välja kujunenud. Kohanematus oludega, emotsionaalne ohjeldamatus või suletus, nõrk tahtejõud ja alaväärsustunne lisavad alkoholismi tekke tõenäosust.
Igaüks meist peaks mõtlema , et kuidas mõjub alkohol just minule ? Alkohol halvendab tervist, rikub psüühikat, vähendab tööjõudlust, kahjustab järglasi, võib põhjustada avariisid, traumasid ja kriminaalset käitumist, loob soodsa pinna sõneluste, kokkupõrgete tekkeks, lubab toita end illusioonidega, pageda elu tõelisuse eest ja palju muud.
Seega on igaühele selge, et alkoholi kuritarvitamisele on vaja panna piir. Kas aga ka tarvitamisele üleüldse? Põhimõtteliselt sama poliitikat püüti teha ka nõukogude ajal, oleme ju ajaloo tunnis kuulnud Gorbatšovi perestroika-aegset sõda joomarluse vastu, mille tagajärjel õnnestus tõesti poest saadava alkoholi tarbimist piirata. Muudeti kangema alkoholi kättesaadavus sedavõrd raskeks, et talongiga viinasabad ulatusid ühest bussipeatusest teiseni. Samal ajal suurenes ühelt poolt odekolonni ja muude alkoholi sisaldavate surrogaatide joomine, teiselt poolt tõusis ka suhkru läbimüük ning nurgatagune omatehtud puskari joomine, müümine ning vedamine, mille tagajärjel alkoholismi-vastane võitlus lõppes ühe suure “pohmelliga”.
Teisalt senini on kahjuks järjest vähem tähelepanu pööratud inimeste väärtushinnangute ja hoiakute muutmisele – kogu kasvatustööle, mis tagaks maast-madalast õige arusaamise alkoholist kui ühest toiduainest või toidu juurde kuuluvast „napsist”, mida võiks arukalt ja mõõdukalt kasutada, ja mis läbi aegade on tuntud võimaliku ravimina. Kogu asja iva on tegelikult selles, et alkoholi peab oskama kasutada mõõdukalt, ilma padujoomise ja toksiliste annusteni minemata. Läbi ajaloo on klaasi tõstmine kellegi terviseks olnud pidulikel juhtudel pigem kaunis traditsioon – olgu selleks siis kas kuninglik vastuvõtt, uue aasta tervitamine, noorpaari pulmapidu või paljud teised tähistamist väärivad sündmused. Seda ilusat traditsiooni ei tahaks küll ajaloo prügikasti heita üksnes alkohoolikute arvu kasvu tõttu ühiskonnas.
Meditsiinilisest aspektist tuleb meelde tuletada, et näiteks juba Vanas Kreekas peeti veini lausa maagiliseks eliksiiriks ja tänapäevani on leitud alkoholile (eriti viinale) ka kasulikke omadusi. Alkohol on eelkõige tuntud kui desinfitseeriv vahend ja kompressivedelik, mis leevendab paistetust ja valu. Kellele meist poleks tehtud lapsepõlves viinasokke või puhastatud marraskil põlve, mis rattaga kukkumisest on verine ? Minul igatahes on.
Alkoholil on kandev roll ka mitmete riikide kultuuris. Itaalia, Ungari, Tšiili, Rumeenia , Prantsusmaa, Hispaania , Portugal on ainult vähesed riigid, kus vein on üks hinnatumaid jooke , mis kuulub nende igapäevaellu juba varajasest nooruspõlvest. Mõnedele inimestele on see suisa sissetuleku allikas. Sama võiksime öelda õlu kohta Saksamaal, Belgias, Hollandis, Taanis ning ka Eestis. Venemaal oli, on ja jääb rahvusjoogiks viin, sest vene karu juba kerge vaevaga maha ei murra.
Meie kultuuris on palju kauneid klaasi tõstmisega seotud traditsioone. „ Elagu !”, „Terviseks!”, „Palju õnne!” soovimine , aga ka kellegi mälestuseks klaasi tõstmine, on rituaalid , mis meid sageli ühendavad. Ega muidu ei lauldaks ka nalja - või ülistuslaule viinast, õllest, šampanjast ning joomisest üldse. Meeldiv on olla meeldivas seltskonnas, kus heade ja väga heade jookidega parajal määral klaasi tõstetakse, kus on laulu ja nalja, lusti ning rõõmu.
Mu kallid kaaslased! "Võta pits ja pea aru!" on vanasõna, mida ei kasutata ainult sõnakõlksuna, vaid mille taga peitub mõtlemapanev sõnum või soovitus. See on õpetus mitte ainult mulle, teile, vaid kogu ühiskonnale.