13. lahjakkai/tta tytöi/ttä abessiiv kaasaütlev** 14. lahjakkai/ne tyttöi/ne/en komitatiiv viisiütlev*** 15. paljai/n käsi/n instruktiiv * Akusatiivil ehk sihitaval9, mis on täissihitise kääne, puudub iseseisev käändelõpp. Sihitav on ainsuses nimetava- või omastavakujuline, mitmuses nimetavakujuline. ** Tegelikult on soome komitatiiv (kaasaütlev) eesti komitatiivi üks vaste. Vormilt on komitatiiv alati mitmuslik, sest sisaldab mitmuse tunnust i. Võib aga tähendada nii ainsust kui ka mitmust. Enamasti selgub tähendus kontekstist. Igapäevases kõnes kasutatakse komitatiivi harva. *** Instruktiiv ehk viisiütlev vastab küsimusele kuidas? Ainsuse viisiütlevat, mis langeb vormilt kokku omastavaga, esineb äärmiselt harva (nt. jala/n jalgsi). Mitmuse viisiütlevat kasutatakse rohkem (nt. paljai/n jaloi/n paljajalu).
Adjektiivi-omadussõna Partikkeli-muutumatu sõna Verbi-tegusõna Pronomini-asesõna Adverbi-määrsõna Aikamuodot Preesens-olevik Imperfekti-lihtminevik Perfekti-täisminevik Pluskvamperfetki-enneminevik Sijamuodot Nominatiivi - nimetav Genetiivi omastav Akkusatiivi akkusatiiv Partitiivi osastav Essiivi olev (-na) llatiivi sisseütlev Inessiivi seesütlev Elatiivi seestütlev Allatiivi - alaleütlev Adessiivi alalütlev Ablatiivi alaltütlev Komitatiivi kaasaütlev Instruktiivi viisiütlev Abessiivi ilmaütlev Translatiivi Saav Lauseen jäsenet Subjekti alus Predikaatti öeldis Objekti sihitis Predikatiivi öeldistäide Adverbiaali määrus Postpositio tagasõna Prepositio eessõna Partitsiip kesksõna Modukset Indikatiivi-kindel kõneviis Konditionaali-tingiv kõneviis Imperatiivi-käskev kõneviis Potentiaali-potentsiaal Positiivi-algvõrre Komparatiivi-keskvõrre Superlatiivi-ülivõrre
jutustetavi nähtuste, laeni ulatuvi riidekappide. Stiilsed variandid oleksid laeni ulatuvate riidekappide või laeni ulatuvi riidekape. Esitatud näidetestki selgub, et Aavik on mitmuse omastavasse juurde tekitanud mitu keeleuuenduslikku varianti: saatuslikoma : saatuslikomi (ains ja mitm om) , mugava : mugavi, loetava : loetavi. itmuse omastava tüvele liitis Aavik ka komitatiivi käändelõpu, mida nn ametlik keel ei i-m lubanud:kirjastajaiga, kehtivaiga, kappriiul raamatuiga, uulitsaiga, uttavaiga ,otsustetuiga , kerjajaiga , õnnetomaiga . Nn ametliku eesti keele mitmus on nagunii küllalt tüüpiderohke: de-mitmus (kappi+de+l) , itmus (raamatu+i+l) ja tüvemitmus (sõnu+l, jalu+l, käsi+l). A
jooksvalt eesti keelde). Iseloomulikud jooned: u, v = u; , v = ü; o, ö = õ; e, æ = ä; i, y = i. Pikk vokaal lahtises silbis enamasti ühe tähega, kinnises silbis ja e puhul 2-ga. Harvea kasutab h-d vokaalipikendusmärgina. Võõrtähed: x, f, ch, ck, tz, sz, y, ß. Rohke häälikuline varieerumine, mis näitab, et kirjaviis oli arengujärgus. Genitiivi -n on enam-vähem kadunud, on säilinud üksikutes stereotüüpväljendeis. Komitatiivi asemel on postpositsioon kaas. Mitmuses on ülekaalus de-mitmus, mis näitab, et 17.saj alguses oli de-mitmus eesti keeles juba üldlevinud. Mitmuse osastavat leidub harva, selle asemel kasutatakse mitmuse nimetavat. Võrdluse tunnus on mb. Verbi ainsuse 1. pöörde lõpu kasutus on vahelduv. Mitmuse 3. pööre on tugevaastmeline. Infinitiivid on da-tunnuselised. Imperatiivi ainsuse ja mitmuse 3. pöördel on lõpp t. Tingivas kõneviisis on pöörde lõpud
14. lahjakkai/ne tyttöi/ne/en komitatiiv (+ poss. suf.) viisiütlev*** 15. paljai/n käsi/n instruktiiv * Akusatiivil ehk sihitaval9, mis on täissihitise kääne, puudub iseseisev käändelõpp. Sihitav on ainsuses nimetava- või omastavakujuline, mitmuses nimetavakujuline. ** Tegelikult on soome komitatiiv (kaasaütlev) eesti komitatiivi üks vaste. Vormilt on komitatiiv alati mitmuslik, sest sisaldab mitmuse tunnust i. Võib aga tähendada nii ainsust kui ka mitmust. Enamasti selgub tähendus kontekstist. Igapäevases kõnes kasutatakse komitatiivi harva. *** Instruktiiv ehk viisiütlev vastab küsimusele kuidas? Ainsuse viisiütlevat, mis langeb vormilt kokku omastavaga, esineb äärmiselt harva (nt. jala/n jalgsi). Mitmuse viisiütlevat kasutatakse rohkem (nt. paljai/n jaloi/n paljajalu). 9 T. Roos, I
tulemusel. Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali soome-ugri läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala, vadja, isuri, vepsa). Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil: · Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott · Lõpukadu ja sisekadu · Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine · n kadus sõna lõpust · Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine. Kontaktid indoeuroopa keeltega: laensõnad: alamsaksa, slaavi, vene, balti, Esimesi kirjalikke ülestähendusi: · 13.sajandil sõnu ja kohanimesid · Taani hindamisraamat, Läti Henriku kroonika · Läti Henriku kroonikas ka kolm lausekatket (Laula! Laula! Pappi!; Taara a(b)ita!) Esimesi tekste: · 16
personaalpronoomenitest, määravate artiklite kujunemist demonstratiivpronoomenitest, umbmääraste artiklite kujunemist asesõnastunud arvsõnast tähendusega ,,üks" abiverbide kujunemist verbidest). Tavaliselt mõeldaksegi grammatikalisatsiooni all kitsamat tähendust, mille kohta ajalooline keeleteadus on tootnud rohkesti interpreteerimisvõimalusi pakkuvat lähtematerjali. Eesti keele grammatisatsiooni näide: komitatiivi kujunemine muutusahelas kansak > käsak > käsa? > käs > kas > -ka > -ga 14. Derivatsiooni ja inflektsiooni (muutmise) erinevus Afikseid saab jaotada kas nad on derivatsioonilised või inflektsioonilised. · Inflektsioon sõna muutmine nii, et ta näitab erinevaid grammatilisi kategooriaid nagu aeg, kõneviis, aspekt, isik, arv jne (nt auto-d) · Derivatsioon uue sõna moodustamine olemasoleva sõna baasil (nt un-happy)
1. Kui vana on eesti keel? Eesti keel tekkis vanade hõimumurrete alusel eelmise aastatuhande esimesel poolel eri murdeid ühendavate laialdaste uuenduste läbi keelesüsteemi mitmes osas, kusjuures keskuseks võis olla ennekõike lõunaeesti murdeala.” (Rätsep 1989: 1521) Uuendusi: lõpukadu, sisekadu, LV ja VV teke, sõnalõpulise n-i kadu, järgsilpide pikkade vokaalide lühenemine, geminaatide lühenemine üksikkonsonantideks; komitatiivi teke, eitusverbi, potentsiaali ja possessiivsufiksite kadu, kaudse kõneviisi teke; sõnavara muutused eeskätt keelekontaktide mõjul 2. Eesti keele ajaloo periodiseeringud. Saareste perioodid: ...−1200 13.−15. sajand 16.−18. sajand 19.−20. sajand Kirjeldab nii keelesüsteemi muutusi kui ka keele sotsiaalset positsiooni. Periodiseeringu aluseid ei kommenteeri. Kask 1970: • 1524−1857 • 1524−1686 (saksapärane kirikukirjandus)
● välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, x, y, z ● pärisnimed eestipärastada: Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes) ● jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn ● kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat ● olevikus eituspartikkel ep, kuid jätta eitavas kõnes ära pöördelõpud, nt ep taha, ep ol-le, sin-na ep pea ● komitatiivi lõpp ilmselt tüvega kokku kirjutatud, nt me-le-ga ● sõna lõpus üldiselt leenisklusiil, nt -nud, -tud, -b, -d: ris-ti-tud, tah-haks-sid; erandiks saap ● käskiva kõneviisi lõpud ilma t-ta, nt wot-ke, saat-ku ● Aabitsate autor (Millal ilmusid esimesed eesti aabitsad?) - Forselius andis oma eluajal välja ka aabitsa, kuid see pole säilinud. Isegi
150 aastat? ? 100 aastat? Eesti keele teke: Rätsep 1989 • “Eesti keel tekkis vanade hõimumurrete alusel käesoleva aastatuhande esimesel poolel eri murdeid ühendavate laialdaste uuenduste läbi keelesüsteemi mitmes osas, kusjuures keskuseks võis olla ennekõike lõunaeesti murdeala.” (Rätsep 1989: 1521) • Uuendusi: lõpukadu, sisekadu, LV ja VV teke, sõnalõpulise n-i kadu, järgsilpide pikkade vokaalide lühenemine, geminaatide lühenemine üksikkonsonantideks; komitatiivi teke, eitusverbi, potentsiaali ja possessiivsufiksite kadu, kaudse kõneviisi teke; sõnavara muutused eeskätt keelekontaktide mõjul Eesti keele päritolu Läänemeresoome hõimukeeled • Idarühm > karjala, vepsa, isuri, idasoome • Põhjarühm > edelasoome, häme • Lõunarühm > eesti, lõunaeesti, liivi, vadja Eesti keele ajaloo põhietapid • Varajase läänemeresoome keele keskmurded (1500−1000 e.m.a) • Lõunaeesti hõimukeel (1000−600 e.m.a)
A-men. Forselius märkas milliseid raskusi on eestlastel Stahli-pärase kirjavara omandamisega ja ta tegi paar ettepanekut: · välja heita kõik umbmäärase sisuga tähed (võõrtähed): c, f, q, v, x, y, z · pärisnimed eestipärastada Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes · jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn · kasutada akusatiivis (partitiivis) t-lõppu, nt jumalat · jätta eitavas kõnes ära pöördelõpud, nt ep taha · komitatiivi lõpp ilmselt tüvega kokku kirjutatud, nt me-le-ga Et aabits tuleks odavam, saadeti selle trükipoognad Sangastesse köitmiseks. Alguses tegis seda tööd Rõngu pastor, pärast õppis töö ära ka üks koolipoiss. Niipea kui tagavarad lõppesid trükiti neid Riias juurde. Väikese mahu tõttu oli seda lihtne teha. Aabits ise polnud kallis, üks eksemplar maksis ühe valge runstüki. Rohkesti tuli aabitsaid juurde muretseda 1687./1688. õppeaastal, sest lisaks
kujunemise protsess üldisemalt. Termini võttis kasutusele 1912 prantsuse lingvist Antoine Meillet ja see tähendas grammatilise iseloomu omistamist varasemalt iseseisvale sõnale. Omaette haruks kujunes 1980-1990. Grammatisatsioon – keeleteaduse osa, mis tegeleb grammatisatsiooniprotsesside uurimisega. Eesti keele grammatikalisatsiooni kuldnäiteks on komitatiivi kujunemine. Kansak > kasak > kasa > kas > kas > ka > -Ga See muutus toimus paari sajandi jooksul, seda tõendavad kirjakeeleallikad 16. ja 17. sajandist. Grammatisatsiooniprotsess on universaalne, st see toimub maailma keeltes ühtmoodi. Grammatiseerumise põhimõte on ühesuunaline protsess (suurema grammatilisuse suunas). Tähendusnihe konkreetsemalt abstraktsemale (ISIK > OBJEKT > TEGEVUS >
millest enim kasutatakse nimetavat (11), vähem (4 korral) kaasaütlevat (emaga ja emägä) ja omastavat ning ühe korra alaleütlevat vormi (emale). Mitmust kasutatakse vaid korra, kasutatakse nimetavat vormi – emat. Mulgi murdes öeldakse ema kohta ema ja emä. Murdekorpus annab Mulgi murde vasteid 94. Kõige rohkem kasutatakse nimetavat käändevormi (68). Vähem kasutatakse omastavat (10), alalütlevat (8) ja osastavat (4) käändevormi. Üksikutel kordadel ka alaleütlevat (1), komitatiivi (1) ja seestütlevat (1) käänet. Mitmust ei kasutatud üldse. Lääne murdes kasutatakse ema kohta sõnu ema, iema ja emä. Murdekorpus andis ainsuse vormide märksõnaotsingus 218 vastet. Kõige rohkem esines nimetavat käänet (160 korral), omastavat juba kordi vähem (22 korral) ning pea sama vähe ka alalütlevat (19 korral). Viiel korral esines alaleütlevat ja osastavat käänet, neljal korral kaasaütlevat, kahel korral esines ilmaütlevat vormi (ematta). Mitmuse vorme esines
Oluline on ajaloolise keeleteaduse seos (koha)nimeuurimisega. • Diakroonilise ja sünkroonilise keeleuurimise kõrval räägitakse tänapäeval nt seoses grammati(kali)satsiooniga ka pankroonilisest uurimisest (arenguloogiline protsess, mis avaldub nii diakroonilises muutumises kui ka sünkroonilises varieerumises). Grammatisatsioon Keeleüksuse muutumine leksikaalsemast grammatilisemaks. Nt eesti keeles – komitatiivi lõpp –ga < *kansak; tähenduse laienemine koosolemiselt instrumendile (bussiga) ja viisile (süvenemisega) – käsi-sõna grammatiseerumine abstraktsemaks kaassõnaks (minu käes, päikese käes) – artiklite (?) tekkimine kõnekeelde • Tänapäeval on ka neid, kes keelepuu teoorias kahtlevad. Eestis on seda suunda esindanud Ago Künnap. • Divergentsiteooria – keeled on lahknenud.
annaabi.ee 
