3. Pieter Brueghel „Pimedad“ Maali „Pimedad“ valisin sellepärast, et maali mõte kõnetas mind. Kuidas inimesed pimesi järgivad oma juhti, ise mitte millelegi tähelepanu pöörates. Tänapäeva maailmas on see peaaegu et tavaline nähtus. Mõned väidavad, et Pieter Brueghel jättiski selle maali lahtimõtestamiseks järeltulevatele põlvedele. Maal on realistlik ja loomutruu. Sündmustik hargneb rahulikul maastikul, kus kuus pimedat ümbrust märkamata komberdavad. Bruegheli puhul meeldib mulle ka see, kuidas ta maalidega edastas inimkonna probleeme ning muresid. Selle maali puhul jääb kindlasti ühe variandina kõlama järgmine mõte: kui pime juhib pimedat, kukub mõlemad kraavi. (hollandi vanasõna) Kokkuvõtteks võib öelda, et „Pimedad“ on meeldejäääv maal ning kindlasti kõnetab paljusid inimesi.
Läänerindel muutuseta kadunud põlvkonna tekkelugu "Läänerindel muutuseta" on Erich Maria Remarque'i romaan sõjakoledustest Esimese maailmasõja päevil ja sõjast naasnute raskustest tavaellu tagasi pöördumisel. Sõjakoleduste käsitlemine on teoses paljuski realistlik ja dramaatiline. Kirjeldused on naturalistlikud ja verdtarretavad. ,,Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Remarque kirjeldab värvikalt igapäevast elu rindel, kus kaevikud on pideva suurtükitule all,
Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: "Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle
tapahimuliselt, sest nood seal on praegu meie surmavaenlased, nende püssid ja granaadid on suunatud meie vastu, ja kui meie ei hävita neid, siis hävitavad nemad meid. · Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed, oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed ma usun, me oleme kadunud. · Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et
külastama. Kui ma tagasi tulin, polnud esimesest varjendist enam midagi alles, raskekaliibrilise otsetabamus oli selle puruks tampinud. Läksin teise varjendi juurde tagasi ja jõudsin just õigeaegselt pärale, et aidata mehi välja kaevata. Vahepeal oli samasugune mürsk varjendi kinni matnud. (lk 63) · Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike
Kellel siis õigus on? · Ühel ilusal päeval oled niikuinii surnud, ja kas siis pole üks kama kõik, kes sa olid? · Tõsiasjad on meid ära põletanud; me oskame vahet teha nagu kaubitsejad ja mõistame paratamatust nagu lihunikud. Me pole enam muretud -- oleme kohutavalt ükskõiksed. · Me näeme inimesi elamas, kellel puudub kolju; me näeme sõdureid jooksmas, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor (kapralile vastav auaste mõnes armees) roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab järel oma purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota: me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus oma
tõmmatud üle vaevaliselt vaoshoitud hulluse, üle otsemaid väljapurskava, ohjeldamatu,lõputu möirge. Meil pole enam liha ,ega muskleid,me ei suuda enam üksteisele otsa vaadata, kartuses, et saadame korda midagi mõeldamatut.Nii surume huuled kokku....see läheb mööda...see läheb mööda. Võibolla pääseme eluga Me näeme elamas inimesi, Click icon to add picture kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel Click icon to add picture lähimasse mürsulehtrisse; üks roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks
- korpused eraldatud ''Talupoja pulm''- söömine laua taga ''Filipe IV''- hobuseseljas mees, maastiku taustal - horisontaalsus, maalähedane ''Maastik Ikarose hukkumisega'' meri, taustal linn, mäed ''Paaavst Innocentius X''- realistlikud käed(sõrmus), habemega - aknad- ümarkaar või nelinurk ''Pimedad''- komberdavad inimesed, kirik suur kõrv -poolsambad( kaunistus vastu maja, dooria, joonia, korintos ''Las Meninas''- Hispaania keeles nägime, mitu tasandit -RUSTIKA- erinevad korrused laotud erisuurustest kividest BAROKK- 16.saj lõpp- 18.saj Peeter Paul Rubens-haamlane
iga osavõtja sisemiselt ja teeb loomaks, kes reageerib veel ainult instinktiivselt, et eluga pääseda. ,,See raamat ärgu olgu süüdistus ega ülestunnistus. Ta olgu üksnes katse jutustada ühest põlvkonnast, kelle sõda hävitas isegi siis, kui ta pääses tema granaatide eest." Kuidas sõda muudab inimest.? ,,Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." 1 ,,Oleme nii mõndagi suutnud taluda. Nüüd kattub meil keha higiga
Ja hani lebab taldrikul, nagu oleks oma pea vabatahtlikult pakule pannud. Laiskademaal saab juua otse piimajärvest ja magustoiduks limpsida pudrumägesid. Bruegheli "Laiskademaa" räägib inimeste ohjeldamatusest, kõneleb nende magusast jõudeelust, tutvustab õgardite paradiisi. Maali "Pimedate mõistulugu" sündmustik hargneb rahulikul maastikul. Kuus pimedat hoiavad üksteisest kinni, kuid komistavad igal sammul. Aeglaselt, ebaühtlase rütmiga edasi komberdavad inimesed ei näe enda ümber kaunist loodust, ei märka puu all rohtu söövat lehma. Järsku kukub pime teejuht kraavi ja kogu summ variseb talle järele. Liikumiserütm on hetkega kadunud. On peataolek, mõttetu rabelemine, juht ei leia enam uuesti kindlat jalgealust. Võib ju väita, et tolle nukralt hirmuäratava vaatemängu jättis Brueghel lahtimõtestamiseks järeletulevatele põlvedele. Üksühest lahendust pole mõistujutul kunagi
(,,Me alustame sõitu mornide või heatujuliste sõduritena me jõuame piirkonda, kus rinne algab, ja me oleme inimloomadeks muutunud." Lk 27) Teos kirjeldab sõda tavaliste sõdurite vaatepunktist. (,,Turmtuli, tõkketuli, tulevall, miinid, gaas, tankid, kuulipildujad, käsigranaadid sõnad, kuid hõlmavad kogu maailma õuduse. /-/ Me näeme inimesi elamas, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab oma järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksooni, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid
(20) Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: ,,Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema.Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad , kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada." Iga üleelatud päev võib olla viimane. Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju, me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud, nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse, üksvastane roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu, teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad, me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Mis saab neist teose lõpuks? Kõik klassivennad on surnud ka. Ka Paul. II. Sõja mõju Missugust mõju avaldas sõda Paul Bäumerile ja tema sõpradele? Too näiteid.
Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: "Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis
Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: "Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis
Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: "Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema." Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle
annaabi.ee 
