aaasta detsembris, Areni vangipõlv kestab aga järgmise aasta märtsikuuni, kui ta teeskleb kopsuhaigust. Ta tunnistatakse väeteenistuskõlbmatuks, vabastatakse ja saadetakse Rootsi, kust ta Tallinna tagasi pöördub. Aastatel 1916 1918 elab Narvas. Aastatel 1909-1912 on Karl Burmani arhitektuurbüroos abiliseks-joonestajaks, samal ajal töötab raamatugraafika alal. Vabadussõja puhkemisel saab temast käskudetäitja ametnik sõjaministeeriumis, kus ta komandeeriti sõjamuuseumi juurde, ülesandeks sõidud rindele joonistamiseks ja fotografeerimiseks. Nende sõitude tulemusena ei sünni küll suuremaid teoseid, aga nii mõnigi ta joonistustest on haarav ehtsa sõjamiljöö- ja meeleoluga, eriti akvarell "Patarei tulistamas". Vabadussõja lõpust alates Areni niigi mitmekülgne kunstiline tegevus laieneb kahele uuele alale: ta kutsutakse Riigi Kunsttööstuskooli joonistuse, akvarelli ja dekoratsioonimaali õpetajaks, mis kohale ta jääb 1924. aastani.
Tähtsad ajaloolised isikud Johan Laidoner sündis Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri ja tema naise, Raba talu peretütre Mari Saarseni esimese lapsena. Sealsamas Rabal sündisid ka Johan Laidoneri vennad Villem, Peeter ja Oskar. 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse. 1902. aastal astus Johan Vilno sõjakooli, aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. 1903. aastal ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904. aastal vanemveebeliks. Ta lõpetas sõjakooli 5. mail 1905.a. oma kursuse parimana ja teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ülendati nooremleitnandiks. Esimese maailmasõja alates määrati III Kaukaasia armeekorpuse staapi käsundusohvitseriks, kus teenis kuni 1915.a. märtsini. Laidoneri toetusel
pääseda asus Laidoner elama Peterburi kubermangus asunud Aljutino mõisa, kus tema emapoolne onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana. 1901. aastal tegi ta uue katse sõjaväkke astuda ja 20. augustil tunnistas komisjon ta sõjaväekõlbulikuks ja 2. järgu vabatahtlikuks ja 1901. aastal astuski ta vabatahtlikuna Venemaa Keisririigi sõjaväkke, kus asus teenima 110. Kaama jalaväepolku Kaunases. 1902. aasta septembris astus Vilno sõjakooli, aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. 1903. aasta 3. jaanuaril ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904. aasta oktoobris portupeejunkruks (vanemveebeliks) ning lõpetas sõjakooli 5. mail 1905. aastal oma kursuse parimana ja teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ülendati nooremleitnandiks. Aastatel 19051909 teenis J. Laidoner 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, mis
Õppis 1926–1928, 1929–1935 Leningradis Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis, mille lõpetas aspirandina. 1928. a saatis Komintern ta põrandaalusele tööle Eestisse. Kuna koostöö teiste põrandaalustega ei klappinud, naasis 1929. a NSV Liitu. Tegutses 1930. aastatel õppejõuna, toimetajana kirjastuses, tõlkijana ning Kominterni liinis. Arreteeriti 1938. a NKVD poolt, oli lühikest aega ilma süüdistust saamata eeluurimise all ja vabastati. 1940. a juulis komandeeriti Karotamm tööle Eestisse, kus asus tegevusse kommunistliku riigipöörde järgse olulisima päevalehe Kommunist vastutava toimetajana, kuni kinnitati augustis EKP KK II sekretäriks. 1941. a suvel evakueeriti Eestist NSV Liitu, kus tegutses sisuliselt Eesti NSV parteiliidrina, sest Eestisse jäänud parteijuhi Karl Säre olid sakslased arreteerinud. 1944. a sügisel, pärast Eesti tagasivallutamist, kinnitas ÜK(b)P KK Karotamme EKP KK I sekretäriks, sisuliselt liiduvabariigi juhiks
Laidoner asus elama Peterburi kubermangus asunud Aljutino mõisa, kus tema emapoolne onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana. 1901. aastal tegi ta uue katse sõjaväkke astuda ja 20. augustil tunnistas komisjon ta sõjaväekõlbulikuks ja 2. järgu vabatahtlikuks. 1901. aastal astus ta vabatahtlikuna Venemaa Keisririigi sõjaväkke, kus asus teenima 110. Kaama jalaväepolku Kaunases. 1902. aasta septembris astus Vilno sõjakooli. Aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. Te e nis tus käik Ve ne maa Ke is ririig i s õ javäe s 1903. aasta 3. jaanuaril ülendati Laidoner allohvitseriks. 1904. aasta oktoobris sai ta vanemveebeliks ning lõpetas sõjakooli 5. mail. 1905.a. oma kursuse parimana ja teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ülendati nooremleitnandiks. 19051909 teenis 13. J erevani Tema Kõrguse
Colosseumi ülemine osa oli algselt puidust ehitatud, kuid 223. a-l asendati see kiviga. Selle väline karkass ja -osa asendati suurte allikalubja plokkidega, mis on üks lubjakivi liikidest. Ülejäänud ehitis asendati pehmema, kergema kiviga, mis hiljem marmoriga kaeti . Et pealtvaatajaid päikese ja vihma eest kaitsta, kaeti Colosseum suure eemaldatava purikatusega. See ehitati 240 puuprussi abil, mis paigutati väljapoole seinte külge. Purikatuse paigaldamiseks vajati meremehi, kes komandeeriti Misenum ´i mereväebaasist Naapoli lahest. Colosseum on 50. meetri kõrgune ja jaguneb neljaks korruseks. Colosseumi fassaadil on kasutatud kolme tüüpi sambaid: Dooria, Joonia ja Korintose. Ehitise ülemine osa sisaldas varem väikeseid kujukesi (statuette), mis kahjuks pole tänaseni säilinud. Väljaspoolt olid Colosseumi sambad ehitatud kindlate reeglite järgi: Dooria sambad asusid esimesel korrusel, sest need olid
NSVL MN otsusega nr.390-138ss paika pandud suurusjärku silmas pidades oli muidugi ennustatav tulemus. Kõik tähtsamad otsused langetatigi Moskvas ÜK(b)P) Keskkomitees. "Priboi" üldiseks juhtimiseks paigutati Riiga operatsiooni staap, eesotsas NSVL RJM ministri 1. asetäitja kindralleitnant Ogoltsoviga "Priboi" kavatseti Baltikumis läbi viia ühe päeva jooksul. Eestis olid plaanid 17. märtsiks lõplikult valmis ning kõigisse maakondadesse komandeeriti EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikud, kes pidid suunama kohalike allasutuste tööd. ENSV SM-il tuli operatsiooni teostamise ajaks viia kõrgendatud valmidusse talle alluvad raudteevalve , piirivalve, miilitsa, vanglate ning tuletõrjeüksused. Eesti NSV Siseministeeriumi ülesandeks
( 21.) märtsil, et sellest röntgenogrammist valmistatud koopiad on müügil ajalehekontoris ja kohalikes raamatukauplustes. Suuremas ulatuses teostati röntgenoloogilisi uurimisi Tartus l897.a. seoses sõjaväerongi õnnetusega 1. (13. ) mail Puka jaama ligidal Tartu -Valga raudteellinil. Vagunirusude alt päästeti umbes sada inimest, kelledest 47 oli raskesti vigastatud. Viimased paigutati ravile üilikooli kirurgiakliinikusse Toomel. Peterburi Sõjaväemeditsiini Akadeemiast komandeeriti Tartusse füüsika kateedri assistent N. Georgievski koos spetsiaalse röntgeniaparaadiga. Ta jõudis kohale 3. (15. ) mail. Röntgeniaparaat paigutati kirurgiakliinikusse, elektrivoolu saadi kiiresti rajatud juhtmestiku kaudu ülikooli peahoonest. Peale N. Georgijevski juhtisid haigete röntgenoloogilist uurimist veel professor A. Sadovski ja assistent M. Kossats. See röntgeniaparaat tööas Tartus juuni alguseni ja viidi Peterburi tagasi siis, kui N. Georgijevski komandeering lõppes.
Eestlastest teenisid nende lahingute eest Rüütliristi obersturmbannführer Harald Riipalu ja sturmbannführer Paul Maitla. Seal hukkus Alfons Rebase parim sõber hauptsturmführer Georg Sooden. Need vaprad mehed võitlesid ja langesid oma kodumaa eest, võitlus kommunismi vastu oli see, mis neid ühendas ja innustas. Märtsi algul osales Rebane veel oma pataljoniga võitlustes Krivasoos, kust murdis välja piiramisrõngast. Ta ise komandeeriti märtsis piirikaitserügementide taktika liseks nõuandjaks, mais aga määrati õppebrigaadi "Nord" Eesti ohvitseride kooli juurde. Juunikuus 1944 sai Rebasest 47. SSvabatahtlike rügemendi 2. pataljoni ülem. Pataljoniga taandus ta üsna edukalt Narva jõelt Tannenbergi liinile Sinimägedes. Suve lõpul suunati Rebane koos pataljoni ja formeeritud omanimelise võitlusgrupiga Lõuna Eestisse
Colosseumi ülemine osa oli algselt puidust ehitatud, kuid 223. a-l asendati see kiviga. Selle väline karkass ja -osa asendati suurte allikalubja plokkidega, mis on üks lubjakivi liikidest. Ülejäänud ehitis asendati pehmema, kergema kiviga, mis hiljem marmoriga kaeti . Et pealtvaatajaid päikese ja vihma eest kaitsta, kaeti Colosseum suure eemaldatava purikatusega. See ehitati 240 puuprussi abil, mis paigutati väljapoole seinte külge. Purikatuse paigaldamiseks vajati meremehi, kes komandeeriti Misenum´i mereväebaasist Naapoli lahest. Colosseum on 50. meetri kõrgune ja jaguneb neljaks korruseks. Colosseumi fassaadil on kasutatud kolme tüüpi sambaid: Dooria, Joonia ja Korintose. Ehitise ülemine osa sisaldas varem väikeseid kujukesi (statuette), mis kahjuks pole tänaseni säilinud. Väljaspoolt olid Colosseumi sambad ehitatud kindlate reeglite järgi: Dooria sambad asusid esimesel korrusel,
Colosseumi ülemine osa oli algselt puidust ehitatud, kuid 223. a-l asendati see kiviga. Selle väline karkass ja -osa asendati suurte allikalubja plokkidega, mis on üks lubjakivi liikidest. Ülejäänud ehitis asendati pehmema, kergema kiviga, mis hiljem marmoriga kaeti . Et pealtvaatajaid päikese ja vihma eest kaitsta, kaeti Colosseum suure eemaldatava purikatusega. See ehitati 240 puuprussi abil, mis paigutati väljapoole seinte külge. Purikatuse paigaldamiseks vajati meremehi, kes komandeeriti Misenum ´i mereväebaasist Naapoli lahest. Colosseum on 50. meetri kõrgune ja jaguneb neljaks korruseks. Colosseumi fassaadil on kasutatud kolme tüüpi sambaid: Dooria, Joonia ja Korintose. Ehitise ülemine osa sisaldas varem väikeseid kujukesi (statuette), mis kahjuks pole tänaseni säilinud. Väljaspoolt olid Colosseumi sambad ehitatud kindlate reeglite järgi: Dooria sambad asusid esimesel korrusel, sest need olid kõige raskemad, teisel
jätkusid. 1945. aasta augustis viidi ära Eesti Siseministeerium eraldas oma keskaparaadist ja sakslased (kokku 407 isikut), kes saadeti maakondlikest osakondadest ning Tallinna metsatöödele Komi ANSVsse (autonoomsesse ohvitseridekoolist julgeolekuorganite abista vabariiki). Väiksemaid küüditamisi toimus ka miseks 1275 töötajat, kes komandeeriti 24. Lätis ja Leedus. Esimene ulatuslikum sõjajärgne märtsi õhtuks kohaliku RJM operatiivgrup küüditamine viidi läbi 1948. aastal Leedus. Siis pide kogunemispunktidesse. Samaks ajaks deporteeriti 12 000 perekonda. Järgmisel aastal seadis ministeerium valmis ohvitseridest ja toimus suurküüditamine kõigis kolmes Balti seersantidest koosnevad reservgrupid, mida
1899. aastal astus A. Larka Laeva vallakooli, 1891. aastal Pilistvere kihelkonnakooli ja 1894 Eesti Aleksandrikooli Põltsamaal, mille lõpetas 1898. 1899. aasta septembris astus ta vabatahtlikult Vena sõjaväkke, teenides esialgu 109. Volga jalaväepolgus. 1900.aastal saadeti ta Vilno sõjakooli, mille lõpetas 1902. aasta augustis alamlipnikuna. Määrati nüüd teenistusse 113. Staraja Russa jalaväepolku, kus sama aasta augustis ülendati nooremleitnandiks. 1904. aastal komandeeriti A. Larka 117. Jaroslavi jalaväepolku, mis osales Vene- Jaapani sõjas Mandzuurias. 1905. aastal suunati ta tagasi 113. Staraja Russa jalaväepolku. 1. oktoobril 1909 astus A. Larka Nikolai Kindralstaabi akadeemiasse St. Peterburgis, kus järgmisel aastal ülendati alamkapteniks. Lõpetas akadeemia koos tulevase kolleegi Johan Laidoneriga 1912. aasta mais ja heade õppetulemuste eest autasustati teda nagu laidonerigi Püha Anna III järgu ordeniga.
Kui Dietrich osutus senisest meistrist osavamaks, sai ta koha endale. Maailmasõja alguses andis mõisnik, kes oli isegi sõjaväelane talle soovituskirja Pokrovski allohvitseride kooli. Kui ta selle lõpetas, hakkas ta nekruteid kooli juures välja õpetama ja ohvitseridki pidasid temast lugu. Sõja lõpupoole saadeti kogu kool eseloniga Dvinskisse. Pärast tsaari kukutamist, hakkasid sõdurid kroonu viinakeldrit rüüstama. Osad isegi uppusid viina sisse. Pärast Bresti rahu komandeeriti Dietrich Tartusse Eesti väeossa. Sinna ta ei jõudnudki, sest sakslased oldi Tartu juba vallutanud. Selle asemel läks ta Haralasse mõisatööle. Peale sakslaste lahkumist pandi ta jaoülemaks Eesti väes. Võitles landesveeriga. Hiljem sai ka Vabadusristi ja asundusmaa. Neljakümne neljandal kuulati ta seoses Omakaitses olemisega üle. Ta väitis, et pole ei fasist ega kommunist ning raske on kellegi poole hoida, kui võim pidevalt vahetub
annaabi.ee 
