Peet Aren - referäät (2)

Peet Aren sündis 1889. aasta juunikuu 29. päeval Viljandimaal, Odiste külas talurentniku perekonda. Alghariduse sai Peet ministeeriumikoolis. Sellele järgnes astumine Õpetajate Seminari Tartus. Sinna jäi ta vaid paariks aastaks kuna revolutsioonilised sündmused põhjustasid sealt 1905. aaasta algul tema lahkumise. Samal ajal toimus muudatus vanemate elukäigus — nad asusid Narva elama.
Narvas tutvus ta August Janseniga, kes oli tol ajal Keiserliku Kunstiakadeemia õpilane Peterburis koos kunstnike A. Prometi ja R. Sajoriga. Lähtudes Areni ilmsest kunstiandekusest soovitasid nad talle astuda Keiserliku Kunstide Edendamise Seltsi kunstikooli Peterburis, mis järgnevalt teostuski. Seal sai Peet kunstihariduse joonistamises , maalikunstis ning dekoratiivmaali alal. Aastal 1909 lõpetab Aren kunstikooli õppekursuse kuldaurahaga. Siitpeale algab ta osavõtt eesti kunstielust. Areni kunstiloomingu algjärk on otseselt seotud Noor-Eesti kultuuritaotlustega. Selle rühmkonna poolt 1910 korraldatud kunstinäitustel võidab Peet üldise tunnustava tähelepanu maaliga “Öö”.
Jaanuaris 1913 asub Aren pikemale välisreisile, esimeseks peatuseks Mustamere-äärne Alushta linn Krimmis, teekaaslaseks haige kolleeg Paul Burman ning Burmani õde. Paari kuu pärast, mis mööduvad pingelises loovtöös, jätkub teekond üle Odessa, Kiievi ja Lembergi Viini ning sealt lühema peatuse järele Müncheni, kus Aren astub sealse tol ajal kuulsa kunstideakadeemia suvekursustele, kavas hiljem külastada Pariisi. Ootamatult puhkenud maailmasõda tühistab kõik. Arenil ja Burmanil ei õnnestu lahkuda Saksamaalt. Mõlemad vahistatakse Sveitsi piiril kui väeteenistusealised vaenulise riigi kodanikud, interneeritakse algul Kempteni sunnitööliste vanglas , järgnevalt vana soodavabriku ruumides Traunsteinis sisseseatud sõjavangide laagris. Paul Burman vabaneb sealt närvihaigena 1914. aaasta detsembris, Areni vangipõlv kestab aga järgmise aasta märtsikuuni, kui ta teeskleb kopsuhaigust. Ta tunnistatakse väeteenistuskõlbmatuks, vabastatakse ja saadetakse Rootsi, kust ta Tallinna tagasi pöördub.
Aastatel 1916 – 1918 elab Narvas. Aastatel 1909-1912 on Karl Burmani arhitektuurbüroos abiliseks-joonestajaks, samal ajal töötab raamatugraafika alal. Vabadussõja puhkemisel saab temast käskudetäitja ametnik sõjaministeeriumis, kus ta komandeeriti sõjamuuseumi juurde, ülesandeks sõidud rindele joonistamiseks ja fotografeerimiseks. Nende sõitude tulemusena ei sünni küll suuremaid teoseid, aga nii mõnigi ta joonistustest on haarav ehtsa sõjamiljöö- ja meeleoluga, eriti akvarell “ Patarei tulistamas”.
Vabadussõja lõpust alates Areni niigi mitmekülgne kunstiline tegevus laieneb kahele uuele alale : ta kutsutakse Riigi Kunsttööstuskooli joonistuse, akvarelli ja dekoratsioonimaali õpetajaks, mis kohale ta jääb 1924. aastani.
Lühemat aega tegutseb“Draamastuudio” teatrikunsti koolis. Pedagoogina aitas oluliselt uuendada eesti teatri lavakujundust. Pööras Draamastuudio õppelavastustes tähelepanu dünaamilistele väljendusvahenditele ja lava aktiivsemale ruumilise organiseerimisele. Ta loob ka dekoratsioonikavandid “Estonia” ja “Hommikteatri” paljudele lavastustele. ’’ Estonia ’’ lavale tõi rahutuid rütme ja eredaid kontrastseid värve, loobus maalitud dekoratsioonidest ja butafoorisast ruumi tingliku liigenduse kasuks. Aastatel 1926-1930 on Aren Tartus ’’Pallase’’ õppejõud. Aastal 1930 taas Tallinnas. Septembris 1944. a. viib põgenikuteekond ta koos abikaasa Kariniga alguses Lõuna-Saksamaale ja Austriasse ning mitme laagri vahetuse järel lõpuks Geislingeni. Saksamaalt järgneb asumine New Yorki , kus algab uus pingeline tööperiood. Sellest ajast on teada Areni osavõtt näitustest ning arvukate teoste levik mitte ainult USA-s, vaid nende ulatumine ka Kanadasse, Inglismaale , Rootsi, ja mujale.
Peet Aren oli maali-ja teatrikunstnik ning graafik. Samuti viljeles tahvel -ja monumentaal-dekoratiivmaali ning vaba-,raamatu ja tarbegraafikat. Peet aren suri 26 jaanuar 1970.