Kolhoosidele esialgu pani kõlavad nimed, nt punane koit. Kolhoosidele olid kestetatud riiginormid. See, mis järgi jäi tuli panna kõrvale seemnevili ja mis sellest järgi jäi teenistuseks. Tavaliselt kolhoosnikele palga maksmine toimus aasta lõpus natuuras. Kolhoosi töö eest maksti ülivähe, hakati liitma kolhoose. Hakkasid tekkima hiigelkolhoosid. Umbes 50-ndate keskpaiku said kolhoosid jalad alla (hakati tooma ka õpetatud inimesi neid juhtima). Kolhoosidel algul ei olnud endal masinaid, selleks tuli neid rentida masina traktori jaam (MTJ(. Kolhoos pidi maksma MTJ kasutamise eest. 50-ndate keskpaigaks MTJ kaotati ja jagati see masinapark kolhoosidele. Kasuks ei tulnud erinevad kampaaniad (maisikampaania, ruutpesitsemise kampaania). 1958. aastast hakati maksma rahapalka (Eesti ENSV oli üks esimesi). 60-ndatel hakkas kujunema spetsialiseerumine, toodeti rohkem kui oleks ENSV ära tarbinud, see veeti välja ida poole. 70-
292 ja 80ndatel 142 Millest oli see muutus tingitud? Majanduslikud põhjused · väikekolhoosid olid majanduslikult perspektiivitud · NSVL majanduslik laostatus Administratiivsed põhjused · võimaldas suurmajandeid paremini kontrollida · eelistati majandite sovhoosideks muutmist, et sovhoos oli riigiasutus ja talupojad muudeti riigitöölisteks 12. Põllumajanduse areng N. Hrustsovi ja L. Breznevi ajal. Lk. 122-123. Hrustsovi ajal: · kolhoosidel alandati põllumajandussaaduste kohustuslikke müüginorme ja tõsteti põllumajandussaaduste kokkuostuhindu. · Töölised hakkasid töötasu saama rahas. · Vähendati isiklikelt majapidamistelt võetavaid makse · kolhoosnikud hakkasid saama pensione · likvideeriti masinatraktorijaamad MTJ- nende vara müüdi kolhoosidele · tuli sunniviisiliselt maisi ja suhkrupeeti kasvatada Breznevi ajal:
ning riiklikke normkoormisi. Talupoegade vastupanu murti ulatusliku küüditamisega 1949. aasta märtsis. Märsiküüditamise järellaines ja sellega kaasnenud hirmuõhkkonnas algas vabatahtlik kolhoosidesse astumine. Need kes ei astunud kolhoosidesse, nendel suurendati makse veelgi või kästi oma majapidamine likvideerida. Paljud suundusidki linnadesse. Kolhoosid pidid kohustuslikus korras andma riiginormina ära enamiku põllusaagist ja loomapidamissaadustest. Kolhoosidel oli vähe raha ja kolhoosnike töötasu oli tänu sellele äärmiselt väike. Kiirendatud industrialiseerimine Hakati arendama rasketööstust, suurem rõhk pandi põlevkivi- masina- ja kergetööstusele. 1945. aasta juunis võeti vastu määrus, mille alusel hakati Virumaa põlevkivipiirkonnas suurejooneliselt laiendama põlevkivitööstust. Virumaa pidi gaasiga varustama Leningradi ja tootma mootorikütust Balti sõjalaevastikule
Juustu valmistamise oskused kitsepiimast on tagasihoidlikud või puuduvad üldse, mis on olnud üheks piduriks suuremate farmide tekkimisele, sest kitsede toorpiima kokkuostuga ei ole ükski piimatöötlemisettevõte tegelenud. Seepärast on kitsepiima tarbitud farmisiseselt ning turustatud piima kogused on olnud minimaalsed. Riiklikul tasandil ei ole kitsekasvatust vajalikul määral propageeritud ja toetatud. Sotsialistliku suurtootmise ajal ei olnud kolhoosidel, sovhoosidel riikliku plaani kitsekasvatussaaduste realiseerimiseks ning seepärast kitsi neis ei peetud. Seepärast ei hangitud riiklikul tasemel uut aretusmaterjali ei naaberriikidest ega Nõukogude Liidu teistest piirkondadest. Puudusid täielikult aretusplaanid ja kitsede tõuaretusega ei tegeldud. Kuna uut aretusmaterjali vajati ka väikeste kodumajapidamiste farmides, siis toodi üksikute kitsekasvatajate endi poolt teistest liiduvabariikidest (Venemaalt, Lätist ja mujalt) vähesel
Selle süsteemi asemele loodi kohalikud rahvamajandusnõukogud. Kui 1955. aastal allus vahetult üleliidulistele ministeeriumitele ligi veerand Eesti ettevõtetest, siis 1961. aastaks säilitas selle alluvuse vaid 1%. Niisugune muutus mõjus tootmisele positiivselt, sest kohalik juhtimine oli otstarbekam ja tingimused motiveeritud töötamiseks paremad. Eriti märkimisväärsed olid sulaperioodil toimunud muudatused maal, kus paljudel kolhoosidel õnnestus paranenud oludes kiiresti majanduslikult heale järjele tõusta. Ent ka tööstustoodang kasvas mõne aasta jooksul kahekordseks. Uued, rahvamajandusnõukogude aegsed suunad tööstuslikus tootmises olid enamasti vähese materjalimahukusega, kuid nõudsid töötajatelt kõrget kvalifikatsiooni (näiteks elektromehhaanika ja aparaadiehitus). Et kohapeal sageli vajalikke oskustöölisi ei olnud
Moskvas. Selle süsteemi asemele loodi kohalikud rahvamajandusnõukogud. Kui 1955. aastal allus vahetult üleliidulistele ministeeriumitele ligi veerand Eesti ettevõtetest, siis 1961. aastaks säilitas selle alluvuse vaid 1%. Niisugune muutus mõjus tootmisele positiivselt, sest kohalik juhtimine oli otstarbekam ja tingimused motiveeritud töötamiseks paremad. Eriti märkimisväärsed olid sulaperioodil toimunud muudatused maal, kus paljudel kolhoosidel õnnestus paranenud oludes kiiresti majanduslikult heale järjele tõusta. Ent ka tööstustoodang kasvas mõne aasta jooksul kahekordseks. Uued, rahvamajandusnõukogude aegsed suunad tööstuslikus tootmises olid enamasti vähese materjalimahukusega, kuid nõudsid töötajatelt kõrget kvalifikatsiooni (näiteks elektromehhaanika ja aparaadiehitus). Et kohapeal sageli vajalikke oskustöölisi ei olnud ega ka koolitatud, toodi kümne aastaga (19561965)
aasta tähendanud nende inimeste täielikku teravilja kogusaak alla poole 1950. rehabiliteerimist. Represseeritud ei aasta saagist. Olukorra saanud tagasi oma vara ning paljusid parandamiseks anti 1955. aastal ei lubatud asuda elama oma kolhoosidele ja sovhoosidele suurem kodukohta. Raskusi oli ka endale sõnaõigus plaanide koostamisel, sobiva erialase töökoha leidmisega. 1956. aastal aga soovitati kolhoosidel oma põhikirja täiendada vastavalt Põllumajandus kohalikele oludele. Seda võimalust kasutasid eranditult kõik Eesti Sulaaega tervikuna võib pidada kolhoosid. 1955. aastal suunas EKP majandusliku edasimineku üle 300 inseneri, töölise ja teenistuja perioodiks. Selles oli oma osa alalisele tööle kolhoosidesse nende
igalpool?); 2. Millised industrialiseerimise ja talurahva koopereerimise variandid esinesid NSVLis? Ind: Äärmiselt kiire kasv tööstuses iga hinna eest, maksimaalselt kõrge industrialiseerimise tase ja tempo. Oldi nõus viima elatustase võimalikult madalale, et vabastada ressursse tööstuse arenguks, pigistada põllumajandusest välja maksimum toidu- ja tooraineid. Tööstuse enda akumulatsioon, kärped teiste rahvamajandusharude akumulatsioonist. Kol: ka kolhoosidel eie tohtinud olla kõiki tootmisvahendeid, need pidid kuuluma riigile. 3. Kuidas käituti teisiti mõtlevate majandusteadlastega NLis? NT! Esialgu tõrjuti kõrvale:esitati soovitused oma vaadetest loobuda, süüdistati kulakluses, vallandati, arreteeriti, hukati. (Kondratjev) Neid kiusati taga, saadeti koonduslaagritesse, hukati, teisiti ei tohtinud mõelda!!!Paljud põgenesid läände. Nt hukati N. Kondratjev, nt W. Leontiev läks ennast Saksamaale täiendama ja sealt siirdus USAsse. 4
· maa riigistati ja jagati uusmaasaajatele, kusjuures üle 30 hektari ei tohtinud kellelgi olla · loodi sovhoosid ja masinatraktorijaamad · tuli maksta sunderaldisi liidufondi 2. algas kollektiviseerimine 1947. aastal loodi viis kolhoosi. 1951. aastaks oli kolhoosides 95% kõigist taludest. 3. põllumajandusspetsialistide ette valmistamiseks avati põllumajandustehnikume ja loodi EPA Hrustsovi ajal: 1. kolhoosidel alandati põllumajandussaaduste kohustuslikke müüginorme ja tõsteti põllumajandussaaduste kokkuostuhindu. 2. kolhoosnikud hakkasid osaliselt töötasu saama rahas, 50. aastate lõpus kogu palk rahas. Breznevi ajal: 1. Sunderaldised liidufondi suurenesid, sest oli vaja täita nn toitlusprogrammi. Tekkis toiduainete puudus. 2. Algas põllumajanduse spetsialiseerumine majandid läksid üle ühe kindla põllumajandussaaduse tootmisele
soovinud. Väikerahvaga manipuleeriti, väitega, et vaid nii elame hästi ja areneda saavad majandus ja kultuur. Suur Nõukogude Liit ei tunnistanud, kui väga ta Eesti nimelist väikeriiki vajas. Meie viljakandvad põllud ja eestlaste loomuomane töökus lubas siia rajada seakasvatuse, mis suure riigi vajadusi rahuldas. Seepärast meedias põllumajandusest nii palju juttu tehtigi. Samas võimaldas see ka tublimatel kolhoosidel sovhoosidel hästi elada, sest toodangu eest maksti kõrget hinda. Oli võimalik isegi kasumi arvelt preemiat saada ja see motiveeris maarahvast veel paremini töötama. Kohanimed: Viljandi, Eesti, Tori. 4.2. Punalipp 29. 1975. aasta üldlaulu- ja tantsupeo paremaks ettevalmistamiseks ja isetegevuskollektiivide kvalifikatsiooni määramiseks korraldavad Eesti NSV üldlaulupeo peakomisjon ja Eesti NSV Kultuuriministeerium isetegevuslike kooride võistulaulmise,
näljahädasse üldse tõsiselt. Tegelikult teatud teistes piirkondades oli saak päris korralik, kui võim oleks käitunud inimsõbralikult, oleks võimalik olnud nälja tagajärgi leevendada. Selle asemel, et oma elanikke toita, eksportis NL vilja Ida-Eur riikidesse. Paljudes piirkondades oli tavaline kannibalism. Põllumajandust ruineerisid ka väga madalad riiklikud põllumaj saaduste kokkuostuhinnad, millega kolhoosidel-sovhoosidel tuli põhiosa saagist või kogu saak riigile loovutada. 1950 maksis riik tsentri vilja eest 8 rubla, on arvestatud, et norm tingimustes tsentri vilja tootmise tegelik omahind oli vähemalt 40 rubla. Selline poliitika tähendas, et kolhoosikord ei saanud mingil moel neis tingimustes jalgu alla saada. Inimesed, kes kolhoosides tööd tegid, tegid seda tasuta, samas pidid kohustuslikke normipäevi tegema, nende tegemata jätmisel karistati. Lisaks
jäik allutatus üleliidulistele ministeeriumitele Moskvas. Selle süsteemi asemele loodi kohalikud rahvamajandusnõukogud. Kui 1955. aastal allus vahetult üleliidulistele ministeeriumitele ligi veerand Eesti ettevõtetest, siis 1961. aastaks säilitas selle alluvuse vaid 1%. Niisugune muutus mõjus tootmisele positiivselt, sest kohalik juhtimine oli otstarbekam ja tingimused motiveeritud töötamiseks paremad. Eriti märkimisväärsed olid sulaperioodil toimunud muudatused maal, kus paljudel kolhoosidel õnnestus paranenud oludes kiiresti majanduslikult heale järjele tõusta. Ent ka tööstustoodang kasvas mõne aasta jooksul kahekordseks. Uued, rahvamajandusnõukogude aegsed suunad tööstuslikus tootmises olid enamasti vähese materjalimahukusega, kuid nõudsid töötajatelt kõrget kvalifikatsiooni (näiteks elektromehhaanika ja aparaadiehitus). Et kohapeal sageli vajalikke oskustöölisi ei olnud ega ka koolitatud, toodi kümne aastaga (19561965) Eestisse taas
annaabi.ee 
