Kokkuvõte Karl Ristikivi raamatust ´Hingede öö´ (8)

Karl Ristikivi ´´Hingede öö´´
Elu majas sees oli väga aeglane kohati aeg ei liikunudgi edasi. Majas oli väga palju tube ja korruseid. Kõik toad olid erineva välimuse ja sisuga. Elu oli seal ebareaalne , väljamõeldud või õpetus.Majast väljaspool oli elu rõõmus , sest oli aastavahetus ja inimesed kogunesid tänavatel ja asutustes,et võtta vastu uut aastat.
Olle oli poiss kellel polnud jalgu ja kelle käed olevat olnud justkui moonutatu, valged ja närbunud. Olle tahtis, et peategelane temast loo kirjutaks. Olle jutustas maalist oma seinal ja seda olevat palju põnevam vaadata kui aknast maju. Pinokliga oli võimalik näha sellel maalil saart, millele oli Olle nime pannud ja kujutanud ette elu seal saarel. Ma arvan, et Olle tahtis jätta endast midagi maha, ehk siis lasta kirjutada endast raamat, kuna ta ise ei saavutanud elus miskit märkimisväärset , siis jutustas ta loo ja kui peategelane sellest kirjutaks jätaks ta endast märgi.
Kohtuprotsessis süüdistati inimesi uhkuses, ahnuses, julmuses, kadeduses, vihas, laiskuses. Peategelasele pandi süüks argus. Ta ei suutnud leppida olukorraga ja võidelda elu nimel. Kohtuprotsess oli tema enda südametunnistus ja ta kartis asju endale tunnistada. Ta kartis olla isiksus. Ta tahtis juhtnööre kuidas ja kes olla, sest oli palju mõtteid millele ta ei suutnud ise vastust anda ja ei julgenud teha kindlaid otsuseid seega proovis kõige eest põgenedes olla keegi. Karistuseks saadeti ta tagasi reaalsusesse, et ta õpiks olema keegi.
Peategelasele tundus, et ta elu polegi muud kui jumalagajätmine, kuid õppis, et palju asju pole tema enda otsustada ja mõnikord on kergem jumalaga jätta.Avastas, et majas pole unenägusi vaid kõik see oligi ebareaalsus. Jõudis arusaamiseni, et meie võim isegi oma kujutluste maailma üle ei ole suurem kui selle võim meie üle. Kui mõni inimene on olemas, võib teha see elu elamisväärseks. Majas, kus kõik kellad olid seiskunud pidi ta ise hoolitsema edasimineku eest seega peab ta ise olema see kes hoolitseb oma tegude ja edasimineku eest.
Majast väljudes hakkas peategelane naerma ,kergendatult ja häbelikult mõistes,et on reaalsus ja taas kahe jalaga maa peal.
Kindlasti pole lihtne sulanduda teise kultuuri ja keskkonda, kuid elus tuleb teha palju otsuseid ja kui sa ise ei tee, ei tee ka keegi teine, kui peaks tegema võivad need olla valed, nii, et igaüks on oma õnne sepp . Mulle tundub,et tegelane oli hingeliselt traumeeritud või hirmutatud ja tal oli tõuget vaja enesekindluse poole, sest igalühel on oma arvamus ja soov.