Kõige naeruväärsem tegelane raamatus "Pisuhänd" (0)

Kõige naeruväärsem tegelane “Pisuhännas”    Teose “Pisuhänd” autoriks on tuntud ja armastatud eesti kirjanik Eduard                     Vilde. Raamatu kõige naeruväärsemaks tegelaseks oli kahtlemata Ludvig                 Sander, kes elas oma elu just selliselt, nagu üks inimene oma elu elama                           ei peaks.  
 
Ludvig Sander oli kaval, kergesti mõjutatav ja omakasupüüdlik tegelane,                   kes püüdis maksku mis maksab saada kuulsaks ja mõjukaks. Ta kasutas                       inimesi ära ning tihtipeale suhtus inimestesse vastavalt materiaalsele                 poolele ja kasulikkusest lähtuvalt. Teda ei huvitanud inimese iseloom ega                     sisemised väärtused, tema hindas pigem raha ja tuntust. Selleks, et oma                       unistusteni pürgida, oli Sander valmis mõtlema välja erinevaid plaane ja                     ideid, kuidas teistel nii-öelda nahk üle kõrvade tõmmata, mille heaks                     näiteks on “Ja - peale selle, et sa vana koolivenda endise sõpruse pärast -                             nagu iseenesest mõista - hm - mul oli tõesti veel üks asjake, Tiit - üks                               kaunis keeruline ja kidane asjake - sihuke, mida ma ainult ja üksi sinule                           võin ilmutada - Aga istume parem, ja püüa mind õieti mõista” Ta rääkis                           alati asjadest ebamääraselt ning üritas enda jaoks maksimaalset kasu                   lõigata, näiteks ostutehing, millest Sander küll lõpuks ilma jäi. 
 
Ludvig Sander oli ebakindel kõiges, mida ta tegi ja mida ta naine Matilde                           tal teha käskis, kuid nad olid mõlemad vägagi sarnased just selles osas,                         et neil oli ühine soov - saada kuulsaks ja tuntuks. Matilde lausa sundis                           oma meest raamatut kirjutama, et ka endale raamatu valmimisel tuntust                     ja austust juurde saada. Nii Matilde kui Sander olid mõlemad äärmiselt                       isekad ja ahned. Sander oli oma naise Matilde isa Vestmanniga alati                       viisakas ja üritas talle meele järgi olla, sest Vestmann oli rahaliselt                       kindlustatud ning Sander oli temast sõltuv. Ärimehest Vestmann ei hinda                     Sandrit kõrgelt ja käitub temaga kohati isegi ebaviisakalt. “Papake, ma                     leian, et sa oled Ludvigi vastu ülekohtune, kuigi tahtmata. See tuleb                       sellest, et sa kirjanduse peale lugupidamata silmaga vaatad. Sinule oleks                     muidugi meeldinud, kui Ludvig oma auhinna mõnelt ehitusplaanide                 võistluselt oleks toonud. Minule, papa, aga seisab luule kõrgemal kui kõik                       muu maailmas.” Nii kaitses Matilde oma meest isa ees. 
 
Sander kasutas Tiit Piibelehte raamatu kirjutamisel ära, lubas talle suure                     vaevatasu ning Piibeleht nõustuski. Üheks sellise teo põhjuseks võiks                   lugeda Sandri suurt soovi raamatu väljaandmisega saavutada kuulsust ja                   teiseks põhjuseks oli ilmselt Sandri naise Matilde surve, et tema mees                       teeks midagi, mis tooks tuntust avalikuse ees ning palju raha.                    


Kolmandaks Sandri teo põhjuseks võis veel olla ka soov Vestmanile                     ennast tõestada, kuigi mitte ausal teel. Kuid asjad nii siiski ei läinud, nagu                           Sander soovinud oli. Raamatu tõeline autor ning tehtud tehing raamatuga                     tulid siiski ilmsiks ning ainuke, kes häbistatud sai, oli taaskord Sander ise.                         Sander oli lihtsameelne ja auahne, ta ei mõelnud oma tegusid läbi, vaid                         oli väga rutakas. Kogu teose vältel oli tema ümber ebaõnnestumised ja                       probleemid.  
 
Kahtlemata oli Ludvig Sander üks raamatu värvikamaid tegelasi, kuid                   tema vead, mis lõpuks kõik ilmsiks tulid, ei kutsu talle kaasa tundma,                         vaid tekitavad hoopis lugejas hea tunde, et õiglus pääses võidule.