kokresid: järvekogred ja mudakogred. Viimased asustavad eriti väikseid ja mudaseid lompe. Lisaks iseloomustab kokre veel äärmiselt visa hing: nimelt võib ta talvel ellu jääda isegi siis, kui veekogu põhjani läbi külmub. Sel juhul võib koger pugeda kuni 70 cm sügavusele mutta. Pärast karmi talve, kui veekogu on olnud pikalt jääs, võib koger sageli jääda antud veekogu ainsaks kalaliigiks. Selline vastupidavus ilmneb ka suvel, kui järved ja lombid kipuvad ära kuivama. Kogred toituvad mudas elutsevatest organismidest - enamasti surusääsklaste vastsetest, aga ka lihtsalt taimsest kõdust ja mudast. Koger koeb juunist augustini veekogu taimestikurikastes osades. Et ta on väga soojalembene kala, siis peab ka veetemperatuur kudemise alguseks olema vähemalt 16...18 °C. Kudemine toimub rühmiti ning on kärarikas ja silmapaistev tegevus. Tavaliselt on emased sügavamal, isased aga karglevad ja hüplevad ülevalpool. Koetud ja viljastatud mari areneb
Saarmas Margot Laan kirjeldus ● pikkus 80-150 cm ● kaal 3-14 kilo ● nõtke ja liikuv keha ● saba pikkus 30-50 cm ● pruun,tugev ja veekindel karvkate Pilt saarmast Toitumine ● kalad ➢ kogred ● konnad ● puruvanad ● närilised ➢ mügrid ● linde ➢ parte ● vähke Sigimine ● pesakonnas tavaliselt 2-4 poega ● pojad sünnivad kõige sagedamini maist juunini ● suuremalt jaolt sünnivad pojad vees ● umbes 1 aasta pärast hakkab toimuma uus sigimine ● emased saavad suguküpseks 2.- 4. eluaasta vahel ● isased saavad suguküpseks 3.- 6. eluaasta vahel ● tiinus ehk kandeaeg kestab 61-63 päeva Kohastumused
Merikotkas külastab meeleldi ka kalatiike. Ta sööb veelinde, surnuid kalu, kuid meelsasti ka imetajate raipeid. Tema saagiks lendavad tavaliselt hallhaned, naeru- ja kalakajakad, sinikaelpardid, piilpardid, sõtkad, jääkosklad, tuttvardid, tuttotid, vesikanad, suurkoovitajad, kaelustuvid, tedred, hüübid, mustad toonekured, sookured, rongad, kõrvukvätsad, imetajatest hallhülged, metskitsed, jänesed, oravad, tuhkrud ning kaladest haugid, latikad, linaskid, kogred, angerjad, kiisad ja ahvenad. Käitumine Merikotkas on meie suurim röövlind, kuid mitte kõige vihasem. Kõige vihasem on meil kaljukotkas, keda kutsutakse maakotkaks või laanekotkaks. Merikotkas on peaaegu sama tugev kui kaljukotkas, kuid ta võib iga saakloomaa maha murda kui nad saagi peale võitlevad. Sigimine Aprilli alguses on pesas kaks muna, kuid poegadest üles kasvab enamasti üks. Selle põhjuseks
KALARASVAD OLLA POOLT VÕI VASTU ? Kalade rasvasus sõltub: Kalaliigist Kalade toitumisest Kala vanusest Suurusest Elutsükli perioodist ... KALARASVAD OLLA POOLT VÕI VASTU ? Rasvaprotsendi alusel saame jaotada kalad nelja rühma: Lahjemad kalad Nende lihas on rasva alla 2%. Siia kuuluvad tursk, luts, kohta, haug jne. Keskmise rasvasusega uimekandjad Nende rasvaprotsent ulatub kuni 5. Siia kuuluvad kogred, karpkalad, nurud, latikad, tindid jt. Rasvased kalad Neil on rasva üle 5%. Esindajad on kilud siiad, rääbised. Eriti rasvased kalad Neil on rasva üle 15%. Eesti kaladest angerjad, lõhed ja viidikad. RASVARIKKA KALALIHA AUSTAJA ÜLDTÕED Pärast kudemist on kalade rasvasisaldus väike. Rasvasisaldus sõltub aastaajast. Mida suurem on kala, seda rasvasem ta on. (Võrreldes liigikaaslastega.) Kalarasva koostises on rohkesti pika ahelaga
elutegevust ja selle reguleerimist füsioloogia, pärilikkust aga geneetika. Ühte liiki kuuluvad isendid on üksteisega sarnased ja nad ristuvad omavahel. Liiginimi koosenb alati kahest osast: perekonnanimest ja liigi epiteedist. Liigi tasemel saab tegeleda kõikide bioloogiaga seotud teadustega. Eri liiki isendid üldiselt omavahel ei ristu. Populatsioon on rühm ühte liiki isendeid, kes elavad korraga ühes ja samas paigas, näiteks moodustavad populatsiooni ühes tiigis elavad kogred. Koosluse moodustavad kõik elusolendid, kes elavad korraga ühes ja samas paigas, näiteks kõik ühes tiigis elavad bakterid, vetikad, taimed ja loomad. Ökosüsteem om samas paigas elavad ja omavahel toitumissuhtes olevad elusolendid koos eluta keskkonnaga. Teadus organismide ja eluta keskkonna suhtes ökoloogia. Kõik ökosüsteemid kokku moodustavad aga biosfääri, mis on eluslooduse kõige kõrgem tase.
Kogre pronksikarva küljed on kuldse helgiga ning kõhu alt on kala kollakashall. (http://www.miksike.ee/...) Seljauim on haugil keha tagapool suurendades saba tõukepinda, mis võimaldab välkiireid kohaltsööste saagi haaramiseks. Suhteliselt suurel ja pikal peal, mis on lapergune, on pardi nokka meenutav suu, millel on tahapoole kaldu olevad hambad. (http://et.wikipedia.org/...) Kogrel on pikk seljauim ning ogakiired selja- ja pärakuuimes. Kogred erinevad poisete puudumise ja üherealiste neeluhammaste poolest. Keha on normaalse toitumise korral kõrge küüruga, halbades toitumisoludes jääb kogre keha aga madalaks nagu särjel. Seljauim on pikk ja soomused on karplastele iseloomulikult suured. (http://www.miksike.ee/...) Haug elutseb põhjapoolkera mage- ja riimveekogude kaldapiirkonnas. (ENE 3, lk 332, Tallinn, 1988) Haug asustab peaaegu kõiki Eesti
kolmnurk, millest ülalpool on kael taas valge. Pealagi on linnul hele, nokast alates kulgeb üle silma kuni tiibade alguseni tume ristvööt. Tiivanukid on alt mustad. Hoosuled ja sabasuled on altpoolt tihedalt tumetriibulised ja näivad seetõttu hallidena. Keha ülapool on pruunikashall. Jalad on kuni jooksme lõpuni paljad, küüned ja nokk on mustad. Kalakotkas on kalatoiduline lind. Toitumisretkele lendab sageli kuni 10 kilomeetri kaugusele või enamgi. Saagiks on põhiliselt kogred ja ahvenad, aga kahekilone haug pole samuti tema eest kaitstud. Kui kalake "ei näkka", jääb kotkas lühikeseks ajaks konna- või hiiredieedile. Kalakotka elupaigaks on soostunud metsad. Pesapuuks valib peaaegu alati kõrge männi, mille latva rajab laia pesa. Täiskurnas on 2...3 muna, järeltuleva põlvkonna eest hoolitsevad mõlemad vanemad, üks mune haududes, teine toitu tuues. Pojad kooruvad juuni teisel poolel ja lennuvõimestuvad alles augusti
Rasv ja valk. Veesisaldus 50-85 %, mida lahjem, seda rohkem vett. Tursas 0,5 % rasva , 85 % vett. Samas on tursamaks väga rasvane ja sisaldab palju D ja A vitamiini. Võta arvesse, kus rasv paikneb, tihti siseelundite ümber. Vanemad rasvasemad, sügisesed rasvasemad, enne kudemist rasvasemad. Angerjas kuni 50 % vett, ~33 % rasva Valke kalas keskmiselt 14-22 %. Vähe sidekude, peamiselt kollageen, kuni 5 % Lahjad, kuni 2% rasva: tursk, luts, koha, haug, ahven Keskmise rasvasusega, kuni 5 %: kogred, karpkalad, latikad, tindid, räim (4%) Rasvased, üle 5 % : kilu, siig, rääbis, lõhe (8,6) Eriti rasvased, üle 15 % rasva: angerjad, heeringas, lõhed (10-18 %), viidikad ~50 g lõhest võib saada päevase vajaliku kogude -3 rasvhappeid, lõhe valgusisaldus 17-20 %. P, Zn, J, Se Laiuss - külmutada ka ööpäev -20oC või kuumutada läbi +70oC Raskemetallid, dioksiinid Muna. Kas muna pesta? Pinnal on mikroobivastane kaitsekiht, see pesemisel hävib. Vanasti hoiti liivas
Pealagi on linnul hele, nokast alates kulgeb üle silma kuni tiibade alguseni tume ristvööt. Tiivanukid on alt mustad. Hoosuled ja sabasuled on altpoolt tihedalt tumetriibulised ja näivad seetõttu hallidena. Keha ülapool on pruunikashall. Jalad on kuni jooksme lõpuni paljad, küüned ja nokk on mustad. Kalakotkas on kalatoiduline lind. Toitumisretkele lendab sageli kuni 10 kilomeetri kaugusele või enamgi. Saagiks on põhiliselt kogred ja ahvenad, aga kahekilone haug pole samuti tema eest kaitstud. Kui kalake "ei näkka", jääb kotkas lühikeseks ajaks konna- või hiiredieedile. Kalakotka elupaigaks on soostunud metsad. Pesapuuks valib peaaegu alati kõrge männi, mille latva rajab laia pesa. Täiskurnas on 2...3 muna, järeltuleva põlvkonna eest hoolitsevad mõlemad vanemad, üks mune haududes, teine toitu tuues. Pojad kooruvad juuni teisel poolel
/Õngitsemine lk. 99/ Lihtkäsiõng on õng, mis koosneb ridvast, õngenöörist ja üheharulisest konksust. Ritv võib olla kuitahes pikk, kuid sellel ei ole rõngaid ega rulli (vt. joonis 2). Õngenööri pikkus võib olla võrdne kuni 1,5-kordse ridvapikkusega. Õng võib olla varustatud õngetina ja ujukiga. Konks varustatakse söödaga, milleks võib olla vihmauss, kärbsetõuk, sääsevastne, viljatera, mais, juust jne. Õngitsejate saagiks on ahvenad, särjed, latikad, kogred jt lepiskalad. Lihtkäsiõngega võib püüda iga inimene, selleks ei ole vaja eriluba. Üks inimene võib korraga püüda vaid ühe lihtkäsiõngega. / www.ctc.ee/pub/NL.../Fish_day_prog_addmat1_EST.doc, 26.09.09/ Joonis 2 Lihtkäsiõng 8 3.1 Lihtkäsiõnge ritv Esiisade ajal tehti ridvad kergemast ilma oksakohtadeta puust. Sellised ridvad aga tõrjuti välja
elunditest). Nt hingamiselundkonda kuuluvad kopsud ja hingamisteed. 5. Organismi tase isend, nt üherakuliste organism on rakk 6. Liigi tase- isendid on üksteisega ehituslikult, talituslikult, geneetiliselt, ökoloogiliselt ja päritolult sarnased ja annavad omavahel viljakaid järglasi 7. Populatsiooni, koosluse ja ökosüsteemi tase Populatsioon- üks liik isendeid, kes elavad korraga samas kohas nt kogred ühes tiigis Kooslus- kõik elusolendid elavad korraga samas kohas, nt tiigis elavad bakterid, vetikad, taimed ja loomad Ökosüsteem- samas paigas elavad ja omavahel toitumissuhetes elusolendid koos eluta keskkonnaga. Nt järve org. Aga ka vesi, muda, kivid 8. Biosfäär- suurim ökosüsteem Maal, kogu maakera elukeskkond 2. Teadusliku uurimismeetodi etapid 1. Probleemi püstitus - lühidalt, kitsalt, korrektselt 2
keskkond ja selle muutumine mõjutab inimest. On kompleksteadus ühiskonna ja looduse suhetest, sotsioökoloogia osa, mis uurib inimese mõju looduslikele ja kultuurökosüsteemidele. 2) Mis on populatsioon? Populatsioon e. asurkond on ühte liiki kuuluvate isendite (organismide) rühm, mis asustab mingit kindlat territooriumi. Populatsiooni iseloomustavad arvukus, vanuseline, sooline ja geneetiline struktuur ning levila e. areaal. Populatsiooni moodustavad kogred tiigis, oravad pargis, hiired aidas jne. 3) Mis on biotsönoos? Biotsönoos e. elukooslus on kõikide liikide populatsioonide kogum antud territooriumil. Hõlmab kogu antud ala asustava elustiku. Näiteks puud, põõsad, puhmad, rohttaimed, sammaltaimed, samblikud, seened, putukad, linnud, imetajad, mullafauna ja mikroorganismid metsas. Biotsönoos e. elukooslus on ühes biotoobis elavate organismide kogum ehk mingi piirkonna kõigi elusolendite populatsioonidest moodustuv kogum.
8 Hüpoksia - hapnikku alla 2 (talvel jää all see väga hea)-3 mg/l. Anoksia - hapnik puudub. Piir tegelikult erinev, meres kasutatakse 4-5 mg/l . Kui kudemine tagatud, siis piirid korras. Füsioloogilised muutused selle korral: südamerütm aeglustub, kuid löögimaht suureneb; lõpuseid läbiva vere koguse suurenemine; punaliblede arvu suurenemine veres (EPO abil); anaeroobsete ainevahetusprotsesside käivitamine ja aeroobsete prts vähenemine (kogred ilma hapnikuta võimelised elama mingi aja, kui glükogeeni maksas palju on ja külmad kraadid on), vertikaalne ja horisontaalne migratsioon. Võivad ka õhuhapnikku hingata- Obligatoorsed õhuhingajad- peavad tulema vee pinnale, et hingata, jää on neile paha. Sekundaarsed õhuhingajad-lõpused paremini arenenud ja ei pea vee peal hingama. Hüpoksia esineb: väikesed, madalad veekogud- 1,5 m, eutroofsed järved, korallriffid, väikesed veekogud, ajutised veekogud tõusu-mõõna ajal jne.
Mõlemad asjaolud pidurdavad kalade normaalset arenemist, pikendavad planktonist toitumise perioodi ja seoses sellega daktülogüürustega invadeerumise aega. Sügisel ja talvel säilivad daktülogüürused suurel arvul ainult kängunud noorkalade lõpustel. Normaalselt arenenud kaladel leidub tavaliselt ainult üksikuid parasiite. Daktülogüroosi tekitajad võivad tiikidesse sattuda invadeeritud kalade või veega. Looduses on D. vastator'i reservuaariks kogred. D. extensus ei ole tempera tuuri suhtes valiv. Optimaalseks arenemiseks vajab ta siiski 1317kraadist vett, mis sisaldab rohkesti hapnikku ja kuhu ei tungi otsene päikesevalgus. D. extensus on ohtlik mõõduka kliimaga piirkondades. Kalad invadeeruvad peamiselt siis, kui nad lähevad üle bentotoidule ja laskuvad veekogu põhja. D. extensus'e elu kestus peremehel pole lõplikult selgitatud, kuid võib arvata, et sügisesed isendid parasiteerivad kalal kevadeni. D
Mõlemad asjaolud pidurdavad kalade normaalset arenemist, pikendavad planktonist toitumise perioodi ja seoses sellega daktülogüürustega invadeerumise aega. Sügisel ja talvel säilivad daktülogüürused suurel arvul ainult kängunud noorkalade lõpustel. Normaalselt arenenud kaladel leidub tavaliselt ainult üksikuid parasiite. Daktülogüroosi tekitajad võivad tiikidesse sattuda invadeeritud kalade või veega. Looduses on D. vastator'i reservuaariks kogred. D. extensus ei ole tempera tuuri suhtes valiv. Optimaalseks arenemiseks vajab ta siiski 1317kraadist vett, mis sisaldab rohkesti hapnikku ja kuhu ei tungi otsene päikesevalgus. D. extensus on ohtlik mõõduka kliimaga piirkondades. Kalad invadeeruvad peamiselt siis, kui nad lähevad üle bentotoidule ja laskuvad veekogu põhja. D. extensus'e elu kestus peremehel pole lõplikult selgitatud, kuid võib arvata, et sügisesed isendid parasiteerivad kalal kevadeni. D
annaabi.ee 
