Lugupeetud õpetaja, kallid kaasõpilased! Ööl vastu esmaspäeva külmus Tallinnas inimene surnuks - kiirabi leidis Tuukri tänaval asuvast garaazist väidetavalt esimese sel aastal alajahtumise tagajärjel surnud kodutu. Eestis leidub ligikaudu 10 000 inimest, kes otsivad igal õhtul magamiseks sooja kohta. Enne kodutuks jäämist oli ka neil kodu, perekond ja töö. Mõeldes termini "kodutu" peale tuleb kindlasti silme ette kasimata ja haisev inimene, kes prügikastis sorides pudeleid otsib. Tundub üsna eemaletõukav, eks ole? Kuid mõelge, kus peaks saama inimene end ja oma riideid pesta kui tal pole isegi kodu? Vale on kõiki kodutuid ühe puuga mõõta asotsiaalseteks joodikuteks, kes prügist nagu siga mullast söögipoolist tuhnivad. Eluheidikuid vaadates tekivad sisemas vastandlikud tunded - jälkus ja kurbust täis kaastunne.Vastik ehk vaadata küll,aga ega keegi pole vabatahtlikult kodutuks hakanud. Igaüht meist, ka sind lahutab kodutuks saamisest vaid...
muudavad. Tänapäeval aga on seis paranenud ja kõik kodutud ei ole enam sellised. On mitmeid ühinguid, mis hoolitsevad selle eest, et nad saaksid võimaluse pesta ja selga korralikud riided. Nende kohalolek ei mõju enam nii laastavalt kui eelmisel sajandil. Paraku on jäänud selline arusaam inimestele külge ja nii peetakse neid probleemiks, kuigi võimalik, et mõnda kodutut nähes ei saaks arugi, et tegu on ühega neist. Kui aus olla, siis inimesed ei tee enam koheselt tänaval kohatud kodututest väljagi. Seega on väide, et nad ühiskonda rikuvad, iganenud. Prügikastimeeste nägemine tekitab halva enesetunde. Kuigi alati ei tehta neist väljagi, võib nende kohtamine ikkagi tülgastust tekitada. Hakatakse mõtlema, et ,,kas tõesti ei ole tal võimalust paremaks eluks" või et" endale küll sellist elu ei tahaks". Mõned kodutud on rahul endaga, nad ei sõltu kellestki ega millestki ja veedavad aega seal, kuhu jalad viivad.
Lugupeetud õpetajat! Kallid klassikaaslased! ''Koer on ainuke elusolend maal, kes armastab oma peremeest rohkem kui iseennast.'' lausus Josh Billings . Kuid inimene ei pruugi koerale alati samaväärselt vastata. Kodutud loomad, nende hulgas peamiselt koread on tihti suureks probleemiks nii meil kui ka mujal maailmas. Hulkuvad loomad on üldiselt inimese hoolimatuse tulemus. On muidugi juhuseid, kus loom jääb kodutuks peremehe surma tõttu või läheb lihtsalt luusima ja ei leia tagasiteed, kuid need juhtumid on vähemuses. Paar nädalat tagasi külastasin loomadevarjupaika. Ning see on ka põhjus, miks otsustasin seda teemat tõstada.Nähes seal nii paljusid armsaid koeri, tegi meele kurvaks. See kuidas nad oma suurte armaste silmadega sind vaatavad, teeb südame soojaks ning paneb mõtlema. Nad oleks valmis kõike tegema, et pisutki pai ja inimese soojust tunda. Hulkuvaid loomi nähes tekib tihti küsimus, kuidas inimesed saavad nii...
institutsioonaalne minevik . Laiaulatuslik kaudnekodutuse põhjuste selgitamiseks tehtud uuring (Mäe 2003; eksperdihinnangute põhjal saadud andmed 1740 kodutu ,,loo"põhjal) andis järgmise elukoha kaotuse pöhjuste loetelu: - 85%-l juhtudest on peamiseks põhjuseks töötuse tõttu kaotatud elukoht(töö kaotus või võimetus pärast vanglat tööd leida); - 60%-l juhtudest on kodutuse põhjuseks alkoholism ( esmane või kaasnev ) - 25%-l kodututest on taustaks vanglas viibimine - 20%-l on elukoha kaotuse põhjuseks perekonna lagunemine (Mäe 2003) Antud artiklis on autorid üksikasjalikumalt käsitlenud järgnevaid teemasid:eluase,töö ja sissetulek,perekond ning tervis. ELUASE Kodutute ühiskonda sulandumise eelduseks on eluaseme tagamine,et aidata nad tagasi tööturule,taastada sidemed perekonnaga,teha kättesaadavaks toimetulekuks vajalikud teenused(Rog,Holupka 1998;Avramov 1999;Washington 2002).
Empaatiavõime on põhjus, miks üldse tahetakse kedagi aidata ehk miks üldse teha sotsiaaltööd ja pakkuda sotsiaalhoolekandeteenuseid, kuna empaatiline inimene tunneb kaasa sotsiaalabi vajavale inimesele ja seetõttu ta seda abi pakkuda soovibki. Eetika alla kuulub minu arvates ka tolerantsus. Tolerantsus näiteks erivajadustega inimeste vastu. Tolerantsus kodutute vastu. Loomulikult on sotsiaaltöö eelduseks sotsiaalabi vajavate inimestesse normaalselt suhtumine. Kui tuua veel näiteid kodututest, siis eetiline on ka eelarvamustevaba suhtumine. Sotsiaaltöötaja suhtumine kodututesse ei tohiks kindlasti olla eelarvamuslik, näitkes selline, et kodutu on igal juhul ise süüdi oma olukorras. Eetika kuldreegelgi ütleb, et meie käitumine on eetiline, kui me käitume teistega nii, nagu tahaksime, et teised meiega käituvad ning keegi ei taha, et nendesse suhtutaks eelarvamulikult. Kui sotsiaaltöötaja suhtuks nii
Lugupeetud õpetaja ja kaasõpilased! Kas te teadsite et Eestis on märkimisväärsel suur arv elanike ilma koduta, kes otsivad igal õhtul magamiseks sooja kohta. Toetudes statistikaameti rahvaloenduse tulemustele oli 2010 aastal Eestis ligikaudu 10 000 kodutud ja tänavu on see arv kasvanud ligi paari tuhande võrra. Kui räägitakse kodututest, siis reeglina mõistetakse selle all inimesi, kellel puudub kindel elukoht ja kes elavad ning magavad valdavalt tänaval või üldkasutatavates kohtades nagu raudteejaamad, bussijaamad jne. Mõeldes sõna kodutu peale tuleb kindlasti ette kasimata ja haisev inimene, kes käib tänaval kerjamas ja prügikastis pudeleid otsimas. See mõjub kindlasti paljudele väga eemaletõukavana ja ei soovita selliseid enam aidata. Vale on kõiki kodutuid ühe puuga mõõta
Austatud kuulajad! Täna ma räägin teile rahuaja kodututest lastest. On väga palju vanemaid kes töötavad liiga palju ning kogu nende tähelepanu on suunatud ainult oma tööle, et unustavad oma lapsed hoopiski ära. Need lapsed peavad arvatavasti kõigega iseseisvalt hakkama saama. Neil ei pruugi olla kedagi kellele oma muresid kurta või abi küsida. Vanematele on pigem tähtis see et töö oleks alati valmis ja korralik. Aga vähem tähtis on see kuidas nende lastel koolis läheb, või kuidas neil enesetunne on.
Seega oleme loonud vastutustundetu ja südametu tarbimisühiskonna, mis ei arvesta üksikisikuga. Kolmandaks probleemiks on urbaniseerumine. Inimeste tihedus ruutkilomeetri kohta on kasvanud drastiliselt, linnad laienevad pidevalt. Kuigi inimene on kinni inimeses on nad kõik siiski üksi. Keegi ei hooli kellestki ei riigi ega kodaniku tasemel. Harulduseks pole juhused kui tänaval kurjategija ohvriks langenud inimest ei aita keegi, kuigi pealtnägijaid on kümneid; kodututest ei maksa rääkidagi. Rohkem üksi kui suurlinnas pole võimalik olla ka kõige sügavamas ürgmetsas. Nii ongi inimkond loonud ise oma deemonid, millega võitlemine muutub päev- päevalt raskemaks. Et võita peaks egoism, hoolimatus ja ahnus asenduma, lahkuse, osavõtlikuse ja sallivusega. Seejuures peab meeles pidama, et millegi muutmiseks piisab vaid ühest inimesest, sest kui on üks on teisigi.
Kodutus Kodutus mis see on ? Üheks märgatavaks muutuseks Kesk- ja Ida-Euroopa riikide tänavapildis on viimase 20 aasta jooksul olnud kerjuste ja kodutute arvu kiire kasv Eestis tekkinud olukord, kus kodutud rändavad vaesematest piirkondadest, kus neile öömaja ja toetust pakkuda ei suudeta, see ongi toonud kaasa kodutute arvu kiire kasvu just meie pealinnas. Kui räägitakse kodututest, siis reeglina mõistetakse selle all inimesi, kellel puudub kindel elukoht ja kes elavad ning magavad valdavalt tänaval või üldkasutatavates kohtades nagu raudteejaamad, bussijaamad jne. Neid nimetatatkse ka "tänavakodutuseks". Kodutuse põhjused : Töötus -> alkoholi kuritarvitamine --> üürivõlad --> väljatõstmine või korteri müük. Töötus --> alkoholi kuritarvitamine --> perekonna lagunemine --> eluaseme kaotus.
Raske on kasvatada last mõttega, et ta peab kindlasti olema parem, kui inimene, kes teda kasvatab. Laps ju kasvab ikka enda vanema moodi, kes teda kasvatab. Nagu öeldakse- käbi ei kuku kännust kaugele. Last suunates ja õpetades teda siis pigem enda sõnade ja enda tehtud vigade vältimise läbi on see tegelikult isegi võimalik, et temast saab parem inimene, kui see, kes teda kasvatab. Tuues näite hoopis teisest valdkonnast, siis võiks rääkida kodututest loomadest. See väljendab väga selgelt, kui vähe humaansust mõnel inimesel on. Kuidas on võimalik, et keegi võtab endale looma ning siis leiab, et ei soovi teda enam ja selle asemel, et loomale ise uus pere leida või siis vähemalt kasvõi ise varjupaika viia, lastakse loom lihtsalt näiteks metsa lahti või mis veel hullem, lõpetatakse tema elu väga julmalt. Ise varjupaigas vabatahtlik olles, olen ma
Ta vedas musta turu teravili selleks, et anda seda vaestele. Kinnipeetud karabineeride poolt, ta tulistas ja tapis ühe nendest. Nii algas tema põgeniku elu. Järgmised 7 aastat kohalik politsei üritas teda kinni peeta, jälitused olid lõppenud siis, kui Salvatore oli leitud surnuna, aastal 1950. (Graphics 2015) Põgenemise ajal, ta pani kokku ühingu, mis koosnes bandiitidest, kriminaalidest ja kodututest. Tema juhtimise all ühing tegeles röövimisega, selleks et teenima raha söögi ja relvade peale. Tema põhisooviks oli Sitsiilia iseseisvus ning ta võitles kommunismi vastu. Giuliano käivitas rünnakuid Itaalia valitsusasutuste vastu ja oli aastate jooksul probleemiks valitsuse jaoks. Seda arvestades, Sitsiilia talupojad imetlesid ja austasid teda, arvates, et ta on kohalik Robin Hood
Kui turg tagab kõikide kaupade ja teenuste soovitava pakkumise ühiskonna seisukohalt, ei ole valitsusepoolne sekkumine vajalik. Kui turg ei jõua ühiskonna silmis soovitud tulemusteni, peab valitsus sekkuma ja juhtima turu toimimist soovitud suunas. Tänapäeva ühiskonnas ei suuda turg tagada kõigi ühiskonna eluks vajalike hüviste pakkumist soovitavas koguses. Turu vaba toimimine tähendab ka seda, et nõrgemad jäävad tugevamatele alla, mille tulemus võib väljenduda tänaval elavates kodututest ja vaeste inimeste suures osakaalus. Suured erinevused inimeste elatustasemes vähendavad aga kogu ühiskonna heaolu. Isegi kui turumajandus oleks täielikult efektiivne, on siiski vaja valitsusepoolset sekkumist turule, et vähendada ebavõrdsust ühiskonnas ja tagada selline sissetulekute jaotus, mis tooks kaasa kõigi ühiskonna liikmete elatustaseme tõusu. Kõigi turul osalejate eesmärgiks on isikliku heaolu maksimeerimine. Olles maksimeerinud oma isikliku heaolu ei tähenda see veel, et
teine trükk. Kuidas õpilased sellesse suhtuvad? Tervelt 67% vastanutest on lehte küll lehitsenud, ent mõistnud, et see pole koolielu edendav ega vajalik. Vaid kaks inimest kõigist vastajatest ütlesid, et loevad lehte, sest neile meeldib see. Peamised põhjused mis välja toodi selgitamaks, miks leht ei meeldi, oli see, et leht on sisutühi ning lugeda pole suurt midagi. Samuti öeldi seletuseks, et kooliga seotust on lehes vähe ning viimases lehes ilmunud artikkel Tallinna kodututest kassidest ei puudutanud Tartu KHK-d, isegi mitte Tartut mingil määral. Õpilased eelistaksid rohkem kooliga seotud põnevaid artikleid, mõni lausa kõmu. Kui võimalik on sellist kõmu lehte panna, on iseasi, ent õpilaste ja lehetegijate soovid lähevad siinkohal lahku. Vastused oleksid heaks mõtteaineks lehe toimetajatele, et nende suur ettevõtmine edaspidi vilja kannaks ning artiklid pakuks peamisele sihtgrupile õpilastele ja õpetajatele huvi. 2
(üks vend elas peda taga pressis. Nt linnahalli koloonia arvatakse, et 30/40 kodutud, toompea all, bastioni käigud. Kanalisatsiooni kaevud. Kindlasti on kodutud, kel üldse eluase puudub. Neid nimetatakse ka absoluutseteks kodututeks või 1 taseme kodututeks. Meedias näidatakse kodutu all ainult neid tänavakodutuid. Kindlasti kodutud inimesed, kes elavad ajutisel pinnal, turvakodus, varjupaigus. Kes elavad ajutise kasutusõigusega elamispinnal, nt üüripinnal. 30-60 protsendil kodututest esineb mingi psüühiline häire. Eestis võiks nimetada eksvange, kes pole enda kodulinna tagasi pöördunud. Ca pooltel eesti kodututel on krim taust vähemalt korra vangis olnud. Inimesed, kel sunnitud eluasi ühikad. Lõpus ka kes elavad eluasemel, kus suhted teistega on väljakannatamatuks läinud, või on elamistingimused väljakannatamatud või on inimene avaldanud kindlat soovi eraldi elama hakata. Eesti jaoks need viimased variandid ei
meenutavad ka teosed nagu nt "Oliver Twist" ja Charlotte Bronte "Jane Eyre". Sotsiaal-analüütiline jutustus, ühiskonnakriitiline-olustikuline jutustus, millesse kuulub 1 jutustus "Rinconete ja Cortadillo", sarnane kelmiromaanile, kahe poisi hüüdnimed. (Mateo Aleman oli tema kaasaegne, kes kirjutas tol ajal kelmiromaane.) Erinevalt kelmiromaanile ei ole siin seiklust, sest ruum on piiratud. Jutustus on kolmandas isikus mitte mina-vormis. Jutustus 2 teismelistest hüljatud kodututest poistest, lihtne madal elu. Nimesid neil ei olnud, ainult hüüdnimed. Tuleb kolmas noormees, kes oli neist natuke vanem ja kutsub neid enda juurde, mis tuleb välja, et see on varaste punker. Kirjeldatakse, kes seal on, erinevad ühiskonnaheidikud, varaste pealik, kes küsitleb poisse. Sotsiaalset olu vaadatakse väga lähedalt. Laad, mis on 19.saj teisel poolel nimetatud naturalismiks. Siis oli teaduses suur hüpe; Zola - ekperimentaalromaan kiretu ühiskonna lahkamine, ei avalda tundeid.
annaabi.ee 
