Üksinda inimeste seas. (5)

Üksinda inimeste seas.
Interaktiivsus, kommunikatsioon ja urbaniseerumine – need on praeguse aja märksõnad, mis peaksid võimaldama tõsta tööefektiivsust ja tooma inimesi üksteisele lähemale – ühesõnaga tegema elu lihtsamaks. Kuid siiski on ühiskond sallimatum, enesekesksem ja hoolimatum kui kunagi varem. Seda vaatamata silmakirjalikele ning pealiskaudsetele väidetele, et valitseb demokraatia ja võrdõiguslikkus. Lihtinimene on oma muredega üksi jäetud, kaasinimesest hoolimise on asendanud raha- ja võimuahnus. Miks on see nii?
Suur osa on selles infoühiskonna võidukäigul. See, mis algul oli mõeldud inimese elu kergendamiseks, on nüüd muutunud otsekui narkootikumiks, orjastades miljoneid . Digitaalmaailm kisub meid lahti reaalsusest, sõpradest, perekonnast. Suurel osal nooremast generatsioonist on keegi (või hoopis miski ?), keda nad nimetavad oma sõbraks, kuigi see “sõber” on nende jaoks defineeritud vaid nullide ja ühtede lõpmatusse kulgeva jadaga. Inimkond on jõudnud tasandile , kus kahe indiviidi vahelist suhtlemist asendab märkidehulk vilkuval kuvaril. Selle asemel, et inimesi lähendasemaks muuta töötame me palehigis, et luua üha uusi tehnilisi lahendusi, mis lubavad inimestel üksteisest võimalikult eemalduda.
Kuid siiski ei saa kõiges süüdistada vaid infoühiskonda, sest uurides ajalugu ja kirjandust märkame, et sarnaseid perioode on olnud maailma ajaloos ka varem. Lugedes Honore de Balzac ’i romaani “Isa Goriot ” võime täheldada seal kirjeldatud Prantsuse ühiskonnas sarnaseid jooni praegusele ajale. Näiteks inimese väärtust arvestatakse ka praegu tema ühiskondliku positsiooni ja vara järgi ning kõik ühiskonna liikmed jagatakse selle alusel klassidesse. Sellega lüüakse uus lõhe juba niigi haprasse sotsiaalstruktuuri, sest kõrgemasse klassi kuuluvad ei pea madalama klassi liikmeid inimesteks, ka siis kui tegemist on oma perekonnaga. Seega on praeguses hoolimatuses üksikindiviidi suhtes oma osa inimese kaasasündinud ahnusel ja edevusel. Paljud väidavad, et süüdi on raha, mis on muutunud tänapäevase inimese jumalaks . Mina nii ei arva , raha on vaid vahend, mida saab osavalt ära kasutada. Meie jumalaks on suurfirmade liit ja reklaamiagent on selle prohvet . Nemad ütlevad mida me sööme ja joome , kuidas peame riides käima ja milliseid teenuseid kasutama. Kui seda eirata muutud peagi ühiskonna heidikuks, keda keegi ei soovi tunda. Sel moel loovad suurfirmad hüpiknukke, kel on aju vaid reklaamidest tuleva info registreerimiseks ja kelle valikuvabadus piirdub poes pesupulbri margi valimisega. Sellistel inimestel ei tule loomulikult pähegi tunda vajadust suhtlemise või inimliku kontakti järele. Seega oleme loonud vastutustundetu ja südametu tarbimisühiskonna, mis ei arvesta üksikisikuga.
Kolmandaks probleemiks on urbaniseerumine. Inimeste tihedus ruutkilomeetri kohta on kasvanud drastiliselt, linnad laienevad pidevalt. Kuigi inimene on kinni inimeses on nad kõik siiski üksi. Keegi ei hooli kellestki ei riigi ega kodaniku tasemel. Harulduseks pole juhused kui tänaval kurjategija ohvriks langenud inimest ei aita keegi, kuigi pealtnägijaid on kümneid; kodututest ei maksa rääkidagi. Rohkem üksi kui suurlinnas pole võimalik olla ka kõige sügavamas ürgmetsas.
Nii ongi inimkond loonud ise oma deemonid , millega võitlemine muutub päev-päevalt raskemaks. Et võita peaks egoism, hoolimatus ja ahnus asenduma, lahkuse, osavõtlikuse ja sallivusega. Seejuures peab meeles pidama , et millegi muutmiseks piisab vaid ühest inimesest, sest kui on üks on teisigi.