KÕDUSÕNNIK (0)

RÄPINA AIANDUSKOOL
Maastikuehitus
Katrin Older
KÕDUSÕNNIK
Juhendaja: Sirje Tooding
Räpina 2012
Sõnnikut on põllukultuuride väetamisel kasutatud edukalt sadu aastaid, sest see sisaldab taimedele enam-vähem rahuldavas tasakaalus peamisi toiteelemente: lämmastikku (N), fosfori (P) ja kaaliumi (K). Nii nagu kõigi väetiste puhul, on tarvis siingi kinni pidada väetise kasutamise juhendist. Paraku ei ole ma näinud ühegi sõnnikuhunniku kõrval ei kasutusjuhendit ega ka täpset koostist.
Mitmete keemiliste ja füüsikaliste protsesside käigus mineraliseerub orgaaniline aine ja muutub taimele omastatavaks - tegu on olemuselt pikaajalise toimega väetisega. Sõnniku toime püsib mullas 2–5 aastat.
Tänapäeval tuleks tähtsamaks pidada hoopis orgaaniliste väetiste kaudset toimet. Huumusvarude taastootmine tõstab mulla viljakust ja parandab selle struktuuri. Aktiveerub mulla mikroorganismide tegevus, kasvab hooghännaliste, vihmausside , tselluloosi lagundavate bakterite ja seente hulk. Kõige paremaid tulemusi saadakse sõnniku ja mineraalsete väetiste kombineerimisel.
Loomadel eri toimega sõnnik
Sõnniku toitainesisaldus on sõltuvalt looma- või linnuliigist väga varieeruv. Lisaks tuleb arvesse võtta, millist allapanu on loomadel kasutatud, kuidas on sõnnikut eelnevalt hoitud ja selle kasutamise aega.
Kõige väärtuslikumaks peetakse traditsioonilise lauda sõnnikut – sellist, nagu oli maal vanaema juures, kus peeti koos erinevaid loomi ja allapanuks kasutati põhku. Loomad sõtkusid selle tihkeks ja hüva kraam laagerdus, küttes lauta külmal talvisel ajal. Sõnnik aeti laudast välja enne põllule vedamist ja sissekündmist. Tänapäeva puhastest, ilma allapanuta suurlautadest saadakse küll peamiselt läga – veega ja desovahenditega väljapestud sõnnikut. Erinevad uurimused on tõestanud, et oht keskkonda reostada on sellise kraami puhul väga suur. Probleemiks tuleks kindlasti pidada ka ravimite, peamiselt antibiootikumide koos sõnnikuga põllumulda sattumist.
Kõige tuntumateks on aiapidajale veise-, kana- ja hobusesõnnik. Aiapidajate lemmikuiks on olnud aga läbi aegade nn soe hobuse- ja lambasõnnik, mis oma kuivainesisalduse tõttu lähevad isegi vähese loomadele allapanuga kiiresti käärima ja eraldavad soojust. Sellist sõnnikut kasutatakse nii nn külmlavade kütmiseks kui ka väetamiseks. Lihtsaks ja arusaavaks näiteks on, et korraliku sõnnikupõhjaga lavas oli võimalik kasvatada taimi ette, kaitsta neid varakevadiste jahedate ööde korral ja saada varasemat saaki. Heaks käärimisprotsessi kandjaks on ka veisesõnnik, kuid see vajab pisut rohkem korraliku allapanu.
Sõnniku kvaliteet sõltub seega väga palju loomadele allapanust. Kuigi põhk ei ima just kõige paremini vedelikke, soodustab see aeroobset ehk kuumkäärimist. Turvas allapanuna on väga happeline ega sobi enamiku taimede väetamiseks eelnevalt neutraliseerimata; oma olemuselt on selline sõnnik külm. Sõnniku kvaliteeti rikub ka saepuru , eriti okaspuude oma, mis lisaks vaikudele, vahadele ja tärpentinile laguneb mullas väga aeglaselt, tarbides pikema aja jooksul niigi kesiseid lämmastikuvarusid.
Kasutamine
Sõnnikut kasutatakse nii värskelt kui ka kõdunenult ja komposteeritult. Kui suurtel põldudel kasutatakse peamiselt värsket sõnnikut, siis koduaias pigem kaht viimast varianti. Käärinud ja kõdunenud sõnnikus on väiksem võimalus tuua aeda ka umbrohuseemneid. Üheks raskemini tõrjutavaks peetav karvane võõrkakar on jõudnud põldudele ja maakodu -aedadesse just suurfarmidest pärit värske sõnnikuga, kuhu see jõudis omakorda Venemaalt toodud jõusöödaga.
Kanasõnnikut on kasutatud ajalooliselt peamiselt väikeaedades kiiretoimelise pealtväetisena. Tänapäevane tööstus varustab meid aga mitmete linnusõnnikut sisaldavate väetistega ja nii on mugav ja piisavalt ohutu kasutada ka suure toitainete sisaldusega kanasõnnikut. Kanasõnnik on kõige toitainerikkam, sisaldades fosforit üle viie korra ja lämmastikku umbes neli korda rohkem kui veisesõnnik.