KODANIKUD, HUVID JA DEMOKRAATIA (0)

Otsene ehk vahetu demokraatia ehk klassikaline demokraatia. Tänapäeval leiab otsest demokraatiat põhiliselt kohalikus omavalitsuses. Riigi tasandil on otsese demokraatia teostamise peamine viis referendum ehk rahvahääletus.
Osalusdemokraatiat iseloomustab kodanikkonna pidev ja mitmekülgne kaasatus poliitikasse. See on otsese demokraatia täiuslikum variant. Kodanikul on võimalus osaleda ka küsimuste arutamisel ja otsuste vormimisel.
Nüüdisdemokraatia peamine vorm on siiski esindus- ehk vahendatud demokraatia. Selle tuumaks on rahva nimel võimu teostavate esindajate valimine. Põhiküsimus on see, kuidas hoida usaldusväärset ja toimivat sidet valijate ja valitute vahel. Selleks ühendavaks seoseks on mandaat – saadikule antud volitus esindada ja kaitsta valijate huve.
Elitaardemokraatia on esindusdemokraatia suund. Ta ei tähenda ei rahva huvide eiramist ega eliidi vastandamist kodanikkonnale. Pigem püüab see ümber lükata idealiseeritud ettekujutust demokraatiast kui üleüldisest õnnest ja harmooniast. Võimule saab vähemus (eliit), kuid demokraatlikku eliiti iseloomustab just oskus arvestada enamuse (rahva) huvidega , vaagida neid ja olulisemaid ellu viia.
Valimiste peamine funktsioon on tagada võimu regulaarne ja seaduspärane vahetumine. Kuna valimised toimuvad korrapäraselt teatud ajavahemiku möödudes nimetatakse neid korralisteks. Valimistulemused määravad, millised parteid ja isikud kuuluvad poliitilistesse otsustuskogudesse ning kes arutavad valijate nõudmisi ning võtavad vastu seadusi. Valimised on ka rahva usalduse heaks indikaatoriks. Valimistel on ka hariv funktsioon, kuna kampaaniaperioodil tarbivad inimesed rohkem poliitilist teavet, viivad end kurssi oma kodanikuõiguste ning erakondade vaadetega.
VABADE VALIMISTE PÕHIMÕTTED
Arusaam demokraatiast kui rahva oma valitsusest on tinginud kodakonsuspiirangu. Valimisõigus peab olema vaid aintud kogukonda kuuluvatel inimestel. Kohalikul tasandil loetakse kogukonna liikmeteks kõik vastava paikkonna alalised elanikud; kas nad on riigi kodakonsed või mitte, pole kohaliku elu korraldamisel väga oluline. Parlamendi valimistel on kodakonsuse nõue endiselt jõus. Parlamendi- ja presidentivalimistel võib hääletada ka kodanik, kes ei ela oma kodakonsusmaa territooriumil. Igal Euroopa Liidu kodanikul on õigus seada üles oma kandidatuur mõne teise liikmesriigi kohalikel valimistel ja osaleda valimistel hääletajana. Ka europarlamenti võib kandideerida, omades ükskõik, millise EL-i liikmesmaa kodakondsust. Eesti põhiseadus lubab kohalikku volikokku kandideerida 18-aastaselt. Riigikokku ja europarlamenti 21-aastaselt ning presidendi kohale 40-aastaselt.
Vabadel valimistel on vaba konkurents . Kandidaatide ülesseadmise õigus on igal legaalselt tegutseval parteil, kodanik võib ka iseenda kandidatuuri esitada.
Valimised on ühetaolised ehk võrdsed. Kõikile kandideerivatele parteidele ja üksikkandidaatidele kehtivad võimalikud võrdsed tingimused oma vaadete propageerimiseks. Kõik hääled on kaalult ühetaolised ning igal valijal on ainult üks hääl.
PEAMISED VALIMISSÜSTEEMID
Majoritaarses ehk enamusvalimiste süsteemis moodustatakse ühemandaadilised valimisringkonnad. See tähendab, et igast ringkonnast pääseb parlamenti üks saadik. Valituks osutub igast ringkonnas vaid üks kandidaat – see, kes kogub kõige rohkem hääli. Tähtis on tulla esimeseks, sest teine ja kolmas koht ei anna midagi. Presidendivalimiste puhul rakendatakse absoluutse häälteenamuse nõuet, valimisvõiduks tuleb koguda häälte absoluutne enamus ehk 50% pluss üks hääl. Kui ükski kandidaat nii palju hääli ei saa, korraldatakse valimiste teine voor . Teise vooru pääsevad vaid suurema toetuse kogunud isikud ja seal võidab see, kes saab lihtsalt kõige rohkem hääli. Selle süsteemi plussiks on selgus ja lihtsus, kahjuks annab see eeliseid juhtivatele suurparteidele ning diskrimineerib väiksemaid. Suurparteidel on parlamendis rohkem kohti, kui neile valijaskonna üldise toetuse põhjal peaks kuuluma. Probleemiks lihthäälteenamuse puhul on ka kaotsiläinud hääled.
Proportsionaalne valimissüsteem jagab saadikukohad parteide vahel proportsinaalselt ehk võrdeliselt neile antud häältega. Tunnuseks on ka mitmemandaadilised valimisringkonnad. Nt europarlamendi valimistel on üks valimisringkond, kuid riigikogu valimised viiaks läbi 12 ringkonnas. Kandidaadid seatakse üles erakonna valimisnimekirjas. Nimekirju võib koostada kahe põhimõtte alusel:

• Avatud nimekirja puhul reastatakse kandidaadid pärast häälte lugemist ümber: suurema toetuse kogunud kandidaat tõuseb nimekirjas ettepoole . Seega sõltub pääs parlamenti valijate toetusest.
  

• Suletud nimekirja puhul uut pingerida ei moodustada – kodanike tahe mõjutab vaid seda, mitu inimest ühest nimekirjast parlamenti päseb. Kes need personaalselt on, sõltub erakonna otsusest , st sellest, kelle on partei paigutanud nimekirja etteotsa .
  

Proportsionaalse süsteemi peamiseks puuduseks on häältelugemise keerukus ning erakondade suur mõju valimistulemustele, eriti suletud nimekirjade puhul. Valimisnimekirjade ning häälte ülekandmise tõttu kipub hajuma saadiku isiklik vastutus, kuid hääled ei lähe kadumina nagu majoritaarse süsteemi puhul. Plussiks on parteide võrdsemad šansid saada parlamendis esindatud .
MAJORITAARNE JA PROPORTSIONAALNE VALIMISSÜSTEEM
MAJORITAARNE
PROPORTSIONAALNE
RINGKONDADE ARV
Võrdub parlamendikohtade arvuga
1-20
MANDAATIDE ARV RINGKONNAS
Üks
Mitu
MANDAADI SAAMISE TINGIMUS
Kandidaat kogus enim hääli
Kandidaat ületas kvoodi
KANDIDAATIDE ÜLESSEADMISE VORM
Personaalne
Erakonna valimisnimekirjas
PARTEIDE ARV PARLAMENDIS
Väike (2-3)
Mõõdukas või suur (üle 5)
VÄIKEPARTEI ŠANSS PÄÄSEDA PARLAMENTI
Väike
Arvestatav või hea olenevalt mandaatide arvutamise põhimõttest ja künnisest
VALIMISKÜNNIS
Puudub
Reeglina 2-3 protsenti
NÄIDISRIIKE
Uk, Kanada , USA, Prantsusmaa
Soome, Rootsi, Eesti, Holland , Itaalia
EESTI VALIMISÜSTEEM
Moodustatakse mitmemandaadilised valimisringkonnad, millele eraldatud mandaatide arv tuleneb hääleõiguslike kodanike arvust ringkonnas. Et osutuda valituks, peab kandidaat koguma vähemalt nii palju hääli, nagu seaduses on kehtestatud. Seda häälte miinimumnormi nim. kvoodiks. Need hääled, mis kandidaat kogub üle kvoodi, kantakse üle tema nimekirjakaaslastele. Häälte piirnorm kehtib ka erakondadele. Nt pääsevad riigikokku ainult need erakonnad , kes saavad vähemalt viis protsenti valijate häältest üle Eesti. Seda protsendimäära nimetatakse valimiskünniseks. Riigikogu valimistel on kasutusel nii avatud kui suletud nimistute põhimõte, kuid europarlamendi ja kohalike volikogude valimistel ainult avatud nimistu printsiip.
Hübriidne valimissüsteem ühendab majoritaarse ja proportsionaalse süsteemi põhimõtteid. Pooled parlamendikohad jagatakse ühe ning pooled teise süsteemi alusel. Ka valijal on kaks häält: ühe annab majoritaarsuse põhimõttel ühele neist, kes on üles seatud tema valimisringkonnas , ning teise proportsionaalsuse põhimõttel teisele erakonna üleriigilise valimisnimekirja kandidaadile
Keskvalimiskomisjon täpsustab valimisõiguslike kodaniku arvu ja korrastab valijate registri. Valimiskomisjon registreerib kandidaadid. Riik valmistab ette kogu hääletamiseks vajaliku dokumentatsiooni, tahab infosüsteemide ja andmebaaside töövalmiduse, rahastab riigieelarvest kõiki valimiste läbiviimisega seotud toiminguid. Mitteametlikud tulemused on teada juba 3-4 tunni pärast jaoskondade sulgemist. Ametlikud tulemused saadakse siis, kui on läbi vaadatud ka kõik laekunud apellatsioonid või on möödunud nende esitamise tähtaeg. Erakonnad ja üksikkandidaadid peavad komisjonile esitama valimiste lõppedes tulude ja kulude aruande.
Valijate käitumist mõjutab klassikuuluvus, massimeedia ning otsuse tegemise hetk.
Eelhääletamist, ehk võimalust hääletada umbes nädal enne valimispäeva, tehakse sellepärast, et kindlustada maksimaalselt paljude kodanike osavõtt.
Erakonna eesmärk on koondada teatud sotsiaalsete gruppide huve ning propageerida valijate hulgas oma ühiskonnaprogrammi. Programm on üks erakonna põhidokumente, milles esitatakse oma nägemus kõiki ühiskonnavaldkondade ja poliitikate arendamisest.
Vasakparteide hulka kuuluvad Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning Keskerakond. Mõlemad pooldavad astmelist tulumaksu ja eluliselt vajalike kaupade käibemaksumäära alandamist. Haridus peab olema kõigile kättesaadav ühishüvis, mistõttu erakoole ja tasulist haridust nad ei propageeri.
Paremparteid on Reformierakond ja Isamaa ja Res Publica Liit. Reformierakond tugineb liberalismile, Isamaa ja Res Publica Liit aga kristlikule demokraatiale ja rahvuslusele. Reformierakond on avatud turumajanduse poolt.
Survegrupp taotleb valitsuse või poliitikute mõjutamist väljaspoolt, ilma ise võimul olemata. Keskendub ühele valdkonnale või probleemile.
Survegruppide liigid:

• Kategooriakaitse grupid kaitsevad mingi kindla sotsiaalse kategooria huve. Huvituvad eeskätte enese elu- või äritingimuste parandamisest.
  
• Edendamisgrupid on organisatsiooni ja liikmete poolest hägusemad. Liikmeskond või kiiresti muutuda, pole piiratud mingi sotsiaalse klassi või kategooriaga. Nad edendavad väärtusi või tegevusi, mis on kasulikud kogu ühiskonnale.
  

Survegrupid võivad poliitilistele otsustajatele avaldada kaudset või otsest survet:

• Kaudset survet saab avaldada avaliku arvamuse kujundamisega. Nt kirjutatakse või räägitakse ühel teemal korduvalt massimeedias jne. Selline tegutsemisviis iseloomustab eeskätt edendamisgruppe. Samuti võivad nad teha koostööd mõne erakonnaga valmiste ajal enda huvide viimiseks poliitikasse.
  
• Otsest survet kasutades püüavad survegrupid mõjutada parlamendiliikmeid, ministreid või tippametnikke. Selline käitumine iseloomustab eelkõige ärilisigruppe, kes ühendavad mõne majandusala eliiti.
  

Survegruppide olulisus sõltub:

• Valitsemiskorraldusest ja survegruppide võimalusest sekkuda poliitika kujundamisse
  
• Poliitilisest kultuurist
  
• Ühiskonna ees seisvatest probleemidest
  

Sotsiaalne liikumine erineb nii erakonnast kui survegrupist oma piiritlemata liikmeskonna ja umbmäärase ülesehituse poolest.
Uute sotsiaalsete liikumiste tunnusjooned:

• Nad on killustunud võrgustikud, mitte selge ülesheitusega organisatsioonid
  
• Nende toetajaskond on laialivalguv ja muutub kiiresti
  
• Nad on probleemipõhised, tekivad ja kaovad vastavalt probleemi aktualiseerumisele või hääbumisele
  
• Nende tegevus ei puuduta ega muuda otseselt osalejate sotsiaal-majanduslikku positsiooni, vaid edendab ideid või väärtusi
  
• Nad eelistavad otseseid aktsioone, mitte lobismi
  
• Nad on sageli riigiülesed, vahel isegi üleilmse ulatusega
  

Poliitiline kultuur ehk võimu teostamisega seotud teadmiste, ettekujutuste, väärtuste ja levinud käitumismallide kompleks .
Kõikidele kultuuririikidele omased jooned:

• Kujuneb pika ajaloolise arengu jooksul
  
• On omane suurele sotsiaalsele grupile, mitte üksikutele indiviididele
  
• On jäik poliitiliste muutuste suhtes
  
• Suudab püsima jääda vaid pideva taastootmise korral
  

Poliitiliseks sotsialiseerimiseks nimetatakse protsessi, mille käigus kujundatakse ühiskonnaliikmetes väärtusi ja hoiakuid poliitilise süsteemi kohta.