lapiti kuivmüüritisena. Väliskülg on sirge. Tarandi pikkus on 2...10 m, laius 1...6 m. Tarand on täidetud kivi ja mullaga. Ühte tarandisse on tavaliselt maetud mitu inimest koos ehetega, enamasti põletusmatusena. Kivikalme on kalme, mis on ehitatud põhiliselt kividest. Eestis on materjalina kasutatud peamiselt raudkivi, Põhja-Eestis ja Saaremaal ka paasi. Kivikalmeid hakati ehitama neoliitikumis (megaliitehitised). Kivikalmete hulka võib arvata ka Egiptuse püramiidid. Kivikalmed olid alates pronksiajast valdavad Skandinaavias, Soomes, Eestis ja Põhja-Lätis. Pronksiajal ja vanemal rauaajal oli Eestis ja Põhja-Lätis kasutusel kõigepealt kivikirstkalme, mille eeskuju arvatakse olevat Skandinaavias või Soomes. Sõrve poolsaarelt ja Kuramaalt on teada ka laevkalmeid, mille eeskuju oli Skandinaavias. 1. aastatuhande esimesel poolel ilmusid Eestis ja Põhja- Lätis tarandkalmed. 1
On kivikalme tüüp, kus kalme äärekivid on laotud laevakujuliselt. Põhja-Estis leviseid need alates neoliitikumist. Kõige arvukamalt rajati neid nooremal pronksiajal ja viikingiajal. Eesti alalt on leitud kolm laevkalmet. 2 Sõrvest ja 1 Tallinna lähedal Väost. Eesti laevkalmete versiooni päritolumaaks peetakse Ojamaad. KIVIKALME On kalme , mis on ehitatud põhiliselt kivist. Hakati ehitama neoliitikumis. Kivikalmete hulka võib arvata ka Egiptuse püramiid. KIVIKALMED EESTIS 1. aastatuhande teisel poolel levisid Eesti mandriosas korrapäratu ehitusega kivikalmed. Kivikalmed jäid Eestis kasutusele 12.-13. sajandini. Asub Salu , Karula külas, Vihula vallas, Harju maakonnas Kasutatud materjal http://annaabi.ee/EESTLASTE-MATMISKOMMETE-TEKE-JA-MUINASUSUND-m82392.html http://annaabi.ee/Muinasaja-matmiskombed-m79361.html http://et
Jõuga kääbaskalmistu alal. Kiviaja üliminek pronksiajale on väga pikaajaline. Eestis veel pika aja kasutatakse kivist tehtud tööristu. Pronksiaja asulaid on praegu vähe teada. Ida-Virumaal on pronksiaja algusesse kuuluvat keraamikat leitud Riigikülast ja Narvast. Viimasest pärineb ka üks pronksvõru valmistamiseks kasutatud savist valamisvormi katke. Nõrku asulajälgi on ka avastatud Jäbara, Toila ja Kohtla-Järve kivikalmete all. Need vähesed paigad ei kajasta siiski pronksiaja asustuse levikut Ida-Virumaal. Küllap liikus siin tollal inimesi laiemaltki. Sellele võiksid osutada arvukad juhuleidudena saadud hilised kivikirved endiste Vaivara, Lüganuse, Jõhvi ja Iisaku kihelkondade piirest.Haruldane on reljeefsete kaunistustega pronkskirves Pimestikult, mis kuulub I a. tuh. esimesse poolde e.Kr. Rauaaja alguses saavutasid laialdase leviku kivikirstkalmed, mis vanemal rauaajal asendusid tarandkalmetega
juhtimisel. Töö käigus kontrolliti varasemat informatsiooni ja täiendati Jungi nimekirju oluliselt uute teadetega. Loodud andmebaas võimaldas muinasasustuste teaduslikku analüüsi. Tallgren seisukoht muinasaegsete asulate levialakaartide põhjal oli, et kui kui kiviajal, mis oli püügimajanduslik, paiknesid asustused veekogude lähedal, siis rooma rauaajaks oli asustus nihkunud veekogudest eemale põllumajandusele sobiva viljaka mulla piirkonda. Tallgren järeldas seda kivikalmete asumisest mandril põldude läheduses. Selline arvamus maastikuarheoloogias jäi püsima pikkadeks aastakümneteks. 1970. aastate algul hakati Eestis läbi viima kolmandat kinnismuististe registreerimist, mille viisid läbi erialase ettevalmistusega arheoloogid. Nende töö lisas palju uusi andmeid juba teada asustuspaikadele. 1980. aastatest alates Eesti esiajaloo senisele uurimisele perioodide kaupa lisanduma ka teistsuguseid käsitlusviise
Milline tollane ühiskond täpselt oli, on tänapäeval raske otsustada. Arheoloog Priit Ligi on väitnud, et hiljemalt alates nooremast pronksiajast võib Eestis rääkida suhteliselt arenenud võimusuhetega ühiskondlikust korraldusest. Kuna umbes samal ajal võeti eesti keeles kasutusele ,,Kuningas", siis võib arvata, et tollaseid pealikke nimetati kuningateks ning oma tänapäevase sisu sai see hoopis hiljem. Eelrooma rauaaegse asustuse olemasolu üle võime otsustada peamiselt kivikalmete järgi, kuna avaasulaid sellest perioodist praktiliselt kaevatud ei ole. See võib olla tingitud ekstensiivsest põlluharimisest. Kindlustatud asulate uurimine sai alguse Asvast Lõuna-Saaremaalt, mispärast on taoliste asulate kultuuri nimetatud vahel Asva kultuuriks. Kokku on seda muistist läbi kaevatud umbes kuuendik. Leitud on enam kui 32 000 savinõukildu. Mis puutub surnutele kalmesse kaasa antud panustesse, siis mandriga võrreldes
kihelkonna idaosa. Ajaloo vältel toimunud administratiivsete piiride muutustest hoolimata on kihelkond püsinud tervikuna - inimesi seovad võru keel, vanadest aegadest pärit igapäevaelu kombed ja harjumused, läbi sajandite püsinud sugulussidemed ning kõrgustiku loodusest tulenev elustiil. Säilinud on sajandivanused taluhooned ja põllupaigad, suust-suhu liiguvad iidsed rahvajutud, teatakse muinasaegsete kivikalmete asukohti, räägitakse metsavendadest ning hoitakse korras esivanemate haudu Lüllemäel ja Kaikamäel. Karula inimene paikne ja traditsioone austav. Uus tulija peab tükk aega ennast kohalikele "tõestama", enne kui ta päriselt omaks võetakse. Õppimist tahab keelgi. Kui siinne elanik oma ise oma elu ja ümbrust üsna tavaliseks peab, märkab külaline Karula rahva eripära ja tugevat sidet maa ning loodusega. Lahemaa Rahvuspark
Eestis valitsevaks kalmevormiks kuni I sajandini p.Kr. (R. Kalle, ... 2005). Keskmisel rauaajal (V sajandi teisest poolest kuni VIII sajandi lõpuni) maeti sageli edasi vanadesse olemasolevatesse tarandkalmetesse. Uued sel perioodil rajatud kivikalmed kujutasid endast aga ilma sisekonstruktsioonideta lihtsaid kivikuhelikke. Olulise muutusena hakati panustena lisama relvi (V. Lang, ... 2003). I aastatuhande keskpaigast alates levisid Kagu- ja Ida-Eestis, enamasti väljaspool kivikalmete levikuala, liivakääpad. Kääpad paiknevad maastikul enamasti rühmiti, nagu kivikirstkalmedki, nende arv võib ühes rühmas ulatuda paarikümneni. Tavaliselt on kääpad levinud jõgede läheduses liivmuldadega aladel (Lang 2003). Kuigi Eestis valitses esiaja lõpus muinasusk, polnud ristiusk päris tundmatu. Eestlased olid üsna elavas läbikäimises ristiusuliste naabermaadega nagu Rootsi, Taani ja Venemaa. XI sajandist alates levis põletusmatuste kõrval üha enam laibamatmise komme
tarandkalmetega. Kuigi eelrooma rauaaegsed nelinurksete piiretega kalmed "avastati" alles 1970. aastatel (suur osa neist oli küll varem kaevatud, kuid teisiti dateeritud), on nende 14 Tõugu kalmed Põhja-Eestis tüpoloogia ja dateeringute kohta esitatud kogati pea vastandlikke arvamusi. Põhiliselt on taoliste kalmetega üldistavamas plaanis tegelenud Vello Lõugas, Valter Lang ja viimasel ajal ka Marika Mägi. Varaste kivikalmete dateeringu ja klassifikatsiooniga seotud probleemide kohta vt järgnev ülevaade (väljavõte artiklist Mägi,M. 2005. Kivikalmed ja surnumajad. Matmiskombestiku areng rauaaegsel Saaremaal. Saaremaa Muuseumi kaksaastaraamat.): Hilispronksiajal tekkinud uus kalmevorm väikeste tarandikega kalme levis Eestis üksnes rannikualadel ja saartel, seega põhiliselt samal alal, kus kivikirstkalmedki. Enamik sellistest kalmetest kuulub siiski eelrooma rauaaega
Linnused ei olnud väga suured. Rõuge linnusest leiti vaid 6-7 rõhtpalkelamut. Rõuges oli linnuse kaitsesein tehtud horisontaalpalkidest. Kõigil linnustel on vist olnud horisontaalpalkidest müürid, sest püsti pannes jäävad jäljed maas olevatest palkidest, kuid kaevamistel on leitud vaid üksikute postide jälgi. Keskmise rauaaja kalmete pilt on äärmiselt kirju, võib eristada nelja põhitüüpi. Kõige arvukam tüüp on kivikalmed. Kivikalmete arv on suur, kuid nad näevad väga erinevad välja. Tarandkalmeid enam ei ehitatud, kuid sinna tehti ikkagi järelmatmisi. Rajati hoopis kangurkalmeid (tegemist on ringiga, kuhu maetakse). Kivivarekalmes on kive vähem. On ka kalmeid, kus on ääretult rikkalikke asju, näiteks Lepna, Proosa, Paju laevmatused kivikalmes. Kamberkivikalmed. Proosa kalmes lõhuti nõukogude ajal esemed töö käigus ära. Lepna haud on tuntud katkuhauana, mis oli Saaremaal Valjala vallas, avastas Marika Mägi
Kaitserajatised olid jätkuvalt horisontaalsetest palkidest. Kogu muinasajal vältel üha rohkem levib komme matta surnuid maahaudadesse. Kuid on erinevusi tüüpilistest kristlaste haudadest. Meie muinasaja lõpu kalmed olid rikkalike panustega, palju töö – ja tarbeesemeid, ka ehteid. Haudade põhjal on võimalik ette kujutada omaaegset rõivastust. Põlvede juures on palju pronksspiraale, mida armastati riiete sisse põimida, pronksioksiid on säilitanud, ka tekstiili mingil määral. Kivikalmete juures korraldati peale matmist ka rituaale surnute mälestamiseks, on ka märke, et surnute austamine kestis aastasadu. Matmiskombed olid siiski erinevad, maahauad ja kivikalmed. Ida - Eestis jätkuvalt kääbastesse matmine (laibad, varem olid põletatud). Kombed olid Eesti eri aladel erinevad, on suur vahe rannikuäärsel Eestil ja sisemaa Eestil. Kultuuripildis on võimalik Narvast Pärnuni piir tõmmata. Viikingiajal oli aaretes idamaade mündid, nüüd olid pemaiselt Lääne -
Rooma rauaajal kujunes Kirde-Eestis välja nn tarandkalme -- mitmeosaline nelinurkne kivikonstruktsioon. Tarandkalmesse maeti põletatult. Kivikalmetesse matmine püsis Eestis ligikaudu neljateistkümne sajandi jooksul ja selliseid kalmeid on leitud umbes 280. Selle kõrval aga püsis kiviajast pärinev komme matta põletamata surnuid välistunnusteta maa-alustesse haudadesse. Taolisi, enne 14. saj rajatud kalmistuid on praegu Eestis teada 134. Vanemad maa- alused kalmistud rajati algselt kivikalmete vahetusse lähedusse. Maeti põhiliselt üksikhaudadesse ja teatud määral kasutati ka kirstu. Haud oli suunatud pikiteljega läänest itta ja surnu pea oli suunatud läänekaarde. Tähtsaks matusekombestiku osaks oli matusesööming. Toitujooki toodi surnu juurde juba enne matuseid. Peieid peeti esmalt haual, et tähistada surnu siirdumist teise ilma, ja selles osales surnu hing. Matusesööming jätkus lahkunu kodus ning oli küllaltki kauakestev ja suurejooneline Rahvakalender
annaabi.ee 
