Tõlkija: Eva Kolli Lavastaja: Tiit Palu Kunstnik: Andrus Jõhvik Osades Indrek Taalmaa, Sepo Seeman, Madis Kalmet, Lii Tedre Pärnu teatris Endla etendunud näidendis ,,Kolmekesi kahe vahel" satuvad samasse ruumi kolm iseäralikku mees: ärimees, kapten ja professor. Kõik kolm meest on tulnud sinna ruumi erinevatel põhjustel. Ärimees oli tulnud võõrastemajja, kapten oli kutsutud ühe firma kontorisse kokkusaamisele ja professor oli tulnud kirjastusse oma korrektuuripoognatele järgi. Kõik on täiesti kindlad, et nad on õiges kohas ja ei ole eksinud aadressiga. Erinevatel asjaoludel jäävad nad sinna ruumi kinni ning peavad öö koos veetma. Kriisiolukorras hakkavad välja tulema aga tegelaste iseloomud. Tundide möödumise järel kuulevad nad äkki kusagilt koputamist, mis tuleb otse külmkapist. Külmkapist ilmus välja koristajamutt, kes tuli ruumi koristama. Mehed olid juba selleks ajaks lootuse pääsemiseks
Näituse retsensioon Käisin Kuressaare Raegaleriis vaatamas Ann Jõerase näitust Ruhnu radadel, mis on avatud kaheksandast septemberist kungi kaheksanda oktoobrini. Seda näitust toetab Eesti Kunstnike Liit. Lähemalt aurotist: T lõpetas 1966ndal Kunstiinstituudi, pärast seda suunati ta kirjastusse ,,Eesti Raamat". Pärast seda on ta ka töödanud Eesti Televisioonis kunstikuna, juhendajana Kunstiinstituudi ettevalmistuskursusel ning ühel suvel õpetajana laste suvelaagris. Kunstnike liitu võeti ta vastu 1972. aastal. 1969ndal aastal ostis ta maja Ruhnu, kus ta on vabakutseline kunstnik. Sellest tuleb ka tema näituse pealkiri: ,,Ruhnu radadel". Näitus oli minu meelest väga kena, mulle meeldisid väga paljud pildid. Minule väga meeldib kui
Émile Zola sündis Pariisis. Kaks aastat hiljem kolis perekond elama Aix-en-Provence'i. Tema isa oli itaalia päritolu insener. Isa suri 1847. aastal jättes perekonna vaesusesse. Õppides Aix- en-Provence'i koolis sõbrunes Paul Cézanne'iga. Aastal 1858 asus Zola koos emaga elama Pariisi. Émile Zolal oli raskusi gümnaasiumi lõpetamisega, kaks korda kukkus läbi lõpueksameil. Pärast kooli lõpetamist oli mõni aasta töötu. Aastast 1862 sai tööle kirjastusse Hachette ja hakkas kirjutama ajalehtedele artikleid ja kunstiretsensioone. Oma kunstiretsensioonidega sai ta tuntuks kui tuline impressionismi toetaja maalikunstis. Aastal 1865 tutvus Gabrielle-Alexandrine Meleyga, kellega ta hiljem ka abiellus. Sellest abielust lapsi ei sündinud. Aastast 1866 oli vabakutseline kirjanik. Aastal 1888 armus Zola Jeanne Rozerot'sse, kes oli siis 20-aastane. Neil oli kaks last.
Émile Zola sündis Pariisis. Kaks aastat hiljem kolis perekond elama Aix-en-Provence'i. Tema isa oli itaalia päritolu insener. Isa suri 1847. aastal jättes perekonna vaesusesse. Õppides Aix-en-Provence'i koolis sõbrunes Paul Cézanne'iga. Aastal 1858 asus Zola koos emaga elama Pariisi. Émile Zolal oli raskusi gümnaasiumi lõpetamisega, kaks korda kukkus läbi lõpueksameil. Pärast kooli lõpetamist oli mõni aasta töötu. Aastast 1862 sai tööle kirjastusse Hachette ja hakkas kirjutama ajalehtedele artikleid ja kunstiretsensioone. Oma kunstiretsensioonidega sai ta tuntuks kui tuline impressionismi toetaja maalikunstis. Aastal 1865 tutvus Gabrielle-Alexandrine Meleyga, kellega ta hiljem ka abiellus. Sellest abielust lapsi ei sündinud. Aastast 1866 oli vabakutseline kirjanik. Aastal 1888 armus Zola Jeanne Rozerot'sse, kes oli siis 20-aastane. Neil oli kaks last.
jõesuus kasvanud Wikland on aastakümneid elanud Rootsis Stockholmi lähistel. Ta lahkus Eestist 14-aastasena ning arvas, et ei näe kodumaad enam kunagi. Läks aga teisiti ja viimasel ajal on tema kontaktid Eestiga aina tihenenud. Eestis sündinud Ilon Wiklandi tuntakse eelkõige Astrid Lindgreni raamatute illustreerijana, ent juba 1995. aastast on ta ka raamatuid kirjutanud, mõistagi neid ise illustreerides. Winklandi karjäär algas juhuslikult. Ta läks kirjastusse tööd küsima aastal (1954) ja Astridil oli saanud valmis just oma raamat ,,Mio, mu Mio" ja tal lasti teha sellele proovi töö. Need sobisid ja nüüd on tal kogu aeg tööd olnud. Kõik need mõnusad tegelased Lindgreni arvukate teoste lehekülgedelt -- meisterdetektiivi auväärse tiitli vääriliseks arvatud Kalle Blomkvist, röövlitütar Ronja, vennad Lõvisüdamed, värvikad ja armsad Bullerby lapsed jpt. -- on lugejale aidanud lähedale tuua just Ilon Wikland oma
Üks eriline ja väga armas modell oli tal veel -- tema truu kaaslane, koer Sammeli, kes nüüd on surnud. Siiski pole Ilon Wikland piirdunud vaid Lindgreni lasteraamatutega, ta on illustreerinud teisigi teoseid, näiteks 2002.a. ilmunud Maarja Taalgreni raamatu rootsi arsti ja kunstniku Axel Münthe elust. Karjäär algas õnneliku juhuse läbi Wikland tegi oma esimesed illustratsioonid Lindgreni raamatule ,,Mio, mu Mio" a. 1954. ,,Läksin kirjastusse tööd küsima. Lindgren oli just ,,Mio, mu Mio" valmis saanud ning mul paluti sellele proovitööd teha. Need sobisid ning sellest ajast alates pole ma ilma tööta olnud," ütleb kunstnik. Ilon Wiklandi sidus Astrid Lindgreniga 40aastane ühine töö. ,,Et tema valis minu oma raamatuid illustreerima -- selle üle olen siiani väga õnnelik," räägib kunstnik. Wiklandi sõnul on Lindgreni raamatuid olnud kerge illustreerida, sest need on põnevad ja kirjanik jutustab väga piltlikult
AUTOR Rootslane Stieg Larsson oli uuriv ajakirjanik, keda tunnustati kui paremäärmuslaste ja rassismi eksperti. See ei olnud ohutu tegevus, 32 aastat Larssoniga vabaabielu elanud Eva Gabrielsson tunnistab, et nad pidid kogu aeg jälgima ettevaatusabinõusid. Kui Larsson oli kirjutanud oma kolm romaani valmis, hakkas ta neid saatma kirjastustele. Üks teise järel tulid eitavad vastused, kuid lõpuks saatis ta ühe tuttava kaudu käsikirjad Rootsi ühte suurimasse kirjastusse Norstedts. See võttis ta loomingu vastu ning hakkas neid raamatuid trükkima. Kahjuks ei saanud Stieg Larsson häkkeritüdruku megaedust teada, kuna ta suri 2004 aastal, aasta enne raamatu ilmumist, 50-aastasena infarkti. Raamatut oli väga põnev jälgida, sest Stieg Larsson ise on töötanud ajakirjanikuna ning seega oli lugu väga detailiderohke ning äärmiselt kaasahaarav. Larsson oli maksimalist, kes ei hoolinud oma tervisest ega võtnud kuulda teiste nõuandeid. Ta
Aastal 1955 kaitses ta Cornelli ülikoolis magistrikraadi. Juunis 2005 nimetas Oxfordi ülikool Morrisoni audoktoriks. Aastatel 19551957 oli ta Texas Southern University's õpetaja, pärast seda jätkas inglise keele õpetamist Howardis. Aastal 1958 abiellus ta Harold Morrisoniga. Neil oli kaks last, paar lahutas 1964. Pärast lahutust siirdus ta Syracusesse New Yorgis, kus toimetas õpikuid. 18 kuud hiljem asus ta tööle New Yorgis asuvasse kirjastusse Random House. Toimetajana mängis ta tähtsat rolli Aafrika-Ameerika kirjanduse populariseerimises. Ta toimetas sääraste autorite raamatuid nagu Toni Cade Bambara, Angela Davis ja Gayl Jones. Samaaegselt andis ta New Yorgi Riiklikus Ülikoolis ka inglise keele tunde. Aastal 1984 nimetati ta Albany Ülikooli Albert Schweitzeri õppetooli juhatajaks. Aastail 19892006 teenis ta Princetoni Ülikooli humanitaarharu Robert F. Goheeni õppetoolil.
Miia sai teada et Meelisel oli vähk ja Rasmuse arvates väsitab Miia Meelist. Mõne aja pärast sai Miia teada et Meelis suri ära. Miia oli väga kurb aga samas õnnelik et ta tutvus temaga. Miia mõtles et Helmut võiks ülikonna selga panna ja minna rääkima Bertaga. Helmut seda tegigi. Peale seda otsis Helmut Miia üles ja ütles et palus suure õhinaga Berta omale naiseks. Järgmisel hetkel nägi Miia et Helmut jäi auto alla. Miia viis Helmuti raamatu kirjastusse ja see sai väga kuulsaks. Mõne aja pärast sai teada et Miia on rase Martinist ja Martin lubas tema juurde tulla aga Martin tuli väga kaua. Miia helistas talle ja talt küsiti kes martin miiale oli ja siis tuli kaastundeavaldus. (5) Minu arvamus Ma valisin ,,Medaljoni" kuna see raamat on surematst armastusest. Ma sain sellest raamatust teada interneti portaalis Rate.ee-s. See oli alguses järjejutt. Mingil hetkel sain teada, et
Raamatukogu metoodlkakabinetis töötades oli mu ülesandeks tegelda lastekirjanduse propagandaga. Samal ajal hakkasin aga üha rohkem mõtlema ka lastele kirjutamisest. Juba viimase kursuse üliõpilasena olin ema käest saadud nõuannete põhjal hakanud kavandama väikelasteraamatut "Nii või naa". Nüüd kirjutasin selle lõplikult valmis ning raamat ilmus vene keelde tõlgituna Moskvas 1954. aastal. 1956. aastal lahkusin raamatukogust ja läksin lasteraamatute toimetajaks Eesti Riiklikku Kirjastusse (praegune "Eesti Raamat"), kus töötasin ühtejärge üheksa aastat. Samal ajal kirjutasin pidevalt ka ise, nii et kirjastuseaastate jooksul ilmus mu sulest kokku kümmekond lasteraamatut. Kirjutamine aga pakkus mulle iga aastaga ikka rohkem huvi ning ma hakkasin sellesse üha tõsisemalt suhtuma. Lõpuks ei olnud kirjutamist enam võimalik igapäevase toimetamistööga kuigi hästi kokku sobitada, sest olin tööpäeva lõpul kirjastusest koju jõudes tõsisemate
Émile Zola sündis Pariisis. Kaks aastat hiljem kolis perekond elama Aix-en-Provence'i. Tema isa oli itaalia päritolu insener. Isa suri 1847. aastal jättes perekonna vaesusesse. Õppides Aix-en-Provence'i koolis sõbrunes Paul Cézanne'iga. Aastal 1858 asus Zola koos emaga elama Pariisi. Émile Zolal oli raskusi gümnaasiumi lõpetamisega, kaks korda kukkus läbi lõpueksameil. Pärast kooli lõpetamist oli mõni aasta töötu. Aastast 1862 sai tööle kirjastusse Hachette ja hakkas kirjutama ajalehtedele artikleid ja kunstiretsensioone. Oma kunstiretsensioonidega sai ta tuntuks kui tuline impressionismi toetaja maalikunstis. Aastal 1865 tutvus Gabrielle-Alexandrine Meleyga, kellega ta hiljem ka abiellus. Sellest abielust lapsi ei sündinud. Aastast 1866 oli vabakutseline kirjanik. Aastal 1888 armus Zola Jeanne Rozerot'sse, kes oli siis 20-aastane. Neil oli kaks last.
Viimasele ametikohale jäi Kivikas tööle aastani 1949, mil ta kolis Lundi. Algul elasid Kivikad korteris, maja õnnestus osta alles 1967. aastal. Albert Kivikas suri 19. mail 1978 80-aastasena Lundis. 6 II ALBERT KIVIKA LOOMING Loometegevust alustas K. kooliõpilasena, leidsid realistlikele külajuttudele ainet kasvukoha miljööst ja tüübistikust. F. Tuglase vahendusel jõudsid tema jutud "Odamehe" kirjastusse. 2.1. Esimesed katsetused Kirjanduslikke katsetusi alustas Albert Kivikas luuletuste kirjutamisega, mida ta avaldas Andres Kamseni kaubanduskooli ajakirjas Lõõmav Tungal. Suure ajakirjanduse veergudel debüteeris ta sonetiga "Kevadine külm", mis ilmus pseudonüümi A. Pedajas all 30. märtsil 1916 ajalehes Sakala. 17. juunil 1916 ilmus ajalehes Sakala ka Kivikase esimene proosakatsetus veste "Vanad ja noored", mille ta avaldas samuti A. Pedajase nime all.
kohtas Saatanat. Meister oli esimene, kes Ivani kuulas ning teda toetas. Külaline rääkis ka oma loo. Ta oli kirjanik ning kutsus end meistriks. Ta kirjutas romaani Pontius Pilatusest.Ta pani teosesse kogu oma hinge. Romaani kirjutamise ajal oli ta olnud eraklik ning püsis kodus. Kui romaan hakkas valmis saama lubas ta endale ka jalutuskäike. Ühel päeval kohtas ta kollaseid lilli hoidvat neiut. Naine oli abielus, kuid külastas siiski kirjanikku. Kui romaan valmis sai viis meister selle kirjastusse, kuid seal keelduti seda avaldamast. Ajalehes hakkasid ilmuma romaani arvustused (enamasti halvustavad). Artiklid tekitasid meistrile vaimuhaiguse, mille tõttu ta hirmu hakkas tundma. Ta põletas isegi oma romaani ära. Ühe peatükki suutis siiski kohatud neiu tulest päästa. Meister tuli ise hullumajja ravile. Meistri ja Ivani vestluse ajal toodi ravilasse mees, kes väitis, et tal pea maha lõigati ning mees, kes ventilatsioonilõõri peidetud rahapakkidest rääkis.
Läänest puhuvad tuuled suutsid mingil määral puhastada sumbunud õhku, milles kogu suur maa elas. Lõpuks võis pere Eestisse naasta kuid kojutulek tähendas vanematele uut olelusvõitlust, mida neil tuli pidada täiesti muutunud ja poliitiliselt vihameelses keskkonnas. Siberist tulnutel ei olnud kerge tööd leida. Pärast Venemaalt naasmist tegi Georg Meri nimekirja neist lääne kirjanduse teostest, mida tasus eesti keelde tõlkida. Ta läks sellega Eesti Riiklikku Kirjastusse, kus ta saigi tõlkija ja toimetaja koha ning õiguse töötada kodus. Samal ajal seisis Lennartil ees kooliminek, mis teda natuke hirmutas: "Kaasõpilased ei teadnud minust mitte midagi [---] Olin Venemaal läbi põdenud rõuged, mistõttu oli mu pea ikka veel paljaks pöetud [---] Lisaks sellele kandsin ma kehvi rõivaid [---] ja ma rääkisin eesti keelt vene aktsendiga. Ma olin võõrkeha." Lennarti eesti keel oli alguses tõepoolest suure aktsendiga ja klassikaaslased pidasid teda
keskkond ja ajastu määravad suure osa inimese kujunemisel. Tuntuim esindaja on Zola. Zola (1840-1902) sündis Pariisis itaalia päritolu inseneri perekonda. Isa suri, kui poiss oli 7- aastane, jättes perekonnvaesusesse. Pere oli elama kolinud Lõuna-Prantsusmaal, kus tema heaks sõbraks sai maalikunstnik Paul Cezanne. 18-aastasena asus noormees koos emaga taas elama Pariisi. Zolal oli raskusi gümnaasiumi lõpetamisega ning ülikooli ta ei siirdunud. Siiski sai tööle ajalehe kirjastusse ning hakkas avaldama arikleid kunstnike teoste kohta. Impressionismist innustatuna valmis Zola esimene raamat, hilisromantiline ,,Jutud Ninonile". Ent romantism ega impressionism ei olnud mehe kutsumus, ta kaldus iseloomult teaduse, uurimise ja kunsti valdkonda ning neid omadusi näis ühendavat naturalism. 1865. kohtus ta naisega, kellega abiellus. Abielust lapsi ei sündinud. Zola naturalismiteooria nõuab elu,
aprill 1840 Pariis 29. september 1902 Pariis) oli prantsuse kirjanik, naturalismi esindaja.Émile Zola sündis Pariisis. Tema isa oli itaalia päritolu insener. Isa suri , jättes perekonna vaesusesse. Õppides Aix-en-Provence'i koolis, sõbrunes Paul Cézanne'iga. Aastal 1858 asus Zola koos emaga elama Pariisi.Émile Zolal oli raskusi gümnaasiumi lõpetamisega, kahel korral kukkus ta lõpueksamitel läbi. Pärast kooli lõpetamist oli mõni aasta töötu. Aastast 1862 sai tööle kirjastusse Hachette ja hakkas kirjutama ajalehtedele artikleid ja kunstiretsensioone. Oma kunstiretsensioonidega sai ta tuntuks kui tuline impressionismi toetaja maalikunstis.Aastal 1865 tutvus Gabrielle-Alexandrine Meleyga, kellega ta hiljem ka abiellus. Sellest abielust lapsi ei sündinud.Aastast 1866 oli vabakutseline kirjanik.Aastal 1888 armus Zola Jeanne Rozerot'sse, kes oli siis 20-aastane. Neil oli kaks last.Mitmeid kordi taotles Émile Zola enda vastuvõtmist Prantsuse Akadeemiasse, kuid tulutult
anna, teistel luuletustel on seda küll. Raamatus võiks öelda, et on domineerimas stiil nagu emaluuletuses. Teatav vabadus värsitehnikas, rütmiimpulss ilmne. Konflikt klassikalise laadiga. 1969 Tuhkatriinumäng 1973 Lugemik-lugemiki 1986 Ajapinde ajab 1989 Saatja aadress ja teised luuletused 1968-1972 - 68. aastast valmib käsikiri "Saatja käsikiri..." 72. aastaks käsikiri valmis, pakub kirjastusse, aga see ei ilmu. Ei ilmu politiiliste luuletuste pärast. Mitteilmumine ja käsikirja levik käsikirjalises vormis üldisesse kirjandusteadusesse ja ringkondade jaoks "Saatja aadress" muutub orgaaniliseks luuleosaks, sellele viidatakse, aga seda pole olemas. Pole olemas, sest Rummo keeldub seda lõhkumast. Kompromissid tulevad, aga pooleldi vastupunnides ja vastutahtmist. Kui ilmub 80ndate keskel raamat "Ajapinde ajad". Aastal 89 saab tervikuna välja anda. Möönab saatesõnas, et
ikkagi on. Osas 9 arutame lugulaulude abil, miks see kõik päris niisama lihtne ei ole, ning raamatu lõpuakordina üritame lugeja erinevate näidete abil põnevile ja segadusse ajada. 11 suur, suur aitäh! innustuseks Tahame tänada paljusid. Alustame neist kahest, kes (lisaks meile endile!) olid raa- matu juba enne kirjastusse saatmist tervenisti läbi lugenud: meie sisutoimetaja Hele Kiisel ja vabatahtlikust sõber Rainer Küngas. Mõlema kommentaarid ja soovi- tused aitasid kujundada nii raamatu üldpilti kui detaile. Meie õnneks oli meil võtta ka suur hulk sõpru, kes meid erinevate murede puhul aidata oskasid – Carita Hommik aitas meid kooliterminoloogia ja tähistustega,
annaabi.ee 
