naerda, kuid lahkuminek ei pea alati muhedalt lõppema. Kuigi autor tundub baltisakslaste poolel olevat, siis annab ta ka saksa-eestlasele omamoodi ja humoorika kõne. Parimaks näiteks ongi professor C, kelle rääkimise stiili saab jupikeste lausetega silme ette ja kõrvu kujutada. Tema ütlustest peegeldub saksapärane eesti keel: ,,Öelke o m a söprale, et ma ei tule felja!" Rõhutatud on alati sõnad, millel ei peaks erilist rõhku olema. Just ütlemiste kirjapanekutes ei hoia dr Bertram end tagasi ning kui tudengilood kirjutataks üheks suureks näidendiks, siis poleks tegelase kehastamise tarvis ühtki remarki kirjutada kõik on juba algtekstis olemas. 4
oleks avalikuks tulnud oleks krahv vahistatud, mis näitab inimelu väärust toonases kirjanduses. Õnneks oli doktor Meding õiglane mees ja selle õnnetuse pealtnägemine ja saladuse pidamine tõi krahvi perele pigem läbi doktori juurde õnne kui õnnetust. Kokkuvõtteks saab öelda, et surmatemaatika oli toona sama aktuaalne kui tänapäeval ja usun, et selliseks see jääbki. Surmast kirjutamist ei välditud ega kardetud. Kõige varasemates kirjapanekutes rõhutati just kristlikke vaateid ja trööstiti inimesi ristiusu seisukohalt. Pärast valgustust rõhutati kristlikke vaateid seoses surma ootamisega ehk veidi vähem, kuid inimeste trööstimine, lohutamine jäi samaks. Iga loetud kirjandusliku surmajuhtumiga kaasnevat leinamist ja matusetalitust kirjeldati kasvõi lühidalt kirikliku toiminguga, mainiti palvetamist ja kiriklikku matust või siis selle puudumist. Toonased surmaviisid võisid vaid olla võrreldes
Ja võib arvata, et nii nagu ta tegelikkuse seda osa, mis teda huvitas, võttis vastu eriti intensiivselt ja värskelt (viimast kinnitab selle peegeldumine loomingus), nõnda pakkusid ka kaasahaaravad raamatud talle väga mõjuvaid elamusi, võisid anda impulsse, mille mõju ulatus läbi aastate ja võis realiseeruda biograafiliselt ja loominguliselt tähendusrikasteks ettevõtmisteks. Mitut puhku on Smuul kirjutanud oma lemmikkirjanikest ja armastatud kirjanduslikest kangelastest. Nendes kirjapanekutes on rohkem nimesid, pealkirju ja mõnesõnalisi iseloomustusi kui süvenevat sissevaadet kirjaniku ja ilukirjanduse vahekorda. Kummati annavad need kohati loetelu meenutavad ülevaated küllaltki selge käsitluse mitte üksnes Juhan Smuuli kirjanduslikest sümpaatiatest, vaid ka antipaatiatest, heidavad valgust sellele, mida nimetatakse kirjanduslikuks maitseks ja mis tähendab alati, mis tahes lugeja puhul mõnevõrra rohkemat kui lihtsalt ühe kirjaniku ja raamatu eelistamist teisele
Inglismaal, õppisid tundma ja hindama elu saarel, ning sõitsid 1910. aastal Kanadasse. Seal tegi Joachim küllap oma elu tähtsaima otsuse, mis viis ta lõppude lõpuks Nürnbergi tribunali ette. "Ma läksin algul vaid külla, jäin aga neljaks aastaks Esimese maailmasõja puhkemiseni, Kui ma oleksin tollal Kanadasse jäänud, mis oli teenistuskõlbmatuse tõttu võimalik, milliseks oleks siis minu elu kujunenud?" küsis surmakandidaat aastakümneid hiljem oma viimastes kirjapanekutes, Ükski Hitleri käsilastest polnud sõjaroimariks sündinud. Mõni tegi end selleks ise. Noormees tundis end Kanada avarustes hästi. Üllatavalt lühikese ajaga muutus ta kõrgema seltskonna soosikuks. Teiste seas protezeeris teda ka Briti krooni esindaja Connaughti hertsog ning noormees sa peagi Ottawa ja Monatréali seltskonnas omanimeliseks. Briti kindralkuberneri uhkes residentsis Rideau Hallis ei toimunud pea ühtki pidu tema osavõtuta. Erilist kiindumust
Saarepuu kasvas Asgardi keskel, ühendades kõiki maailmu omavahel. Puul oli kolm peajuurt. Üks ulatus Niflheimi (udumaa) ja Huergelmeri (pulbitsev katel), sinna kust elu alguse sai. Teine juur ulatus Midgardi, teadmiste allikasse, mida valvas tark Hiid Mimir. Kolmas juur ulatus Asgardi e jumalate maale.(Allan 2004, lk 38) Arvatakse, et hiiglaslik puu võis eksisteerida ka tegelikult inimeste maailmas. Adam Bremenist kirjutas oma kirjapanekutes, et Uppsala templi lähedal asub puu mille liiki ei teata, on roheline nii suvel kui talvel ja et selle lähedal voolab oja. (11) -6- 2. Maailma loomise lugu Põhjala müüdi järgi sai maailm ilmselt alguse täni Islandi suurepärasele loodusele, jää, vee, ja tule kooslusele. (Cotterell, 2001, lk 167) Maailm kasvas välja hiiglaslikust kuristikust, Ginnungagap-st, ehk haigutavast tühjusest. Põhja pool
läänemeresoome hõimude nimesüsteemi kuulunud muistsed isikunimed asendusid 16. sajandi lõpuks ristiusustamisega kaasa tulnud nimedega, enamasti laenati nimede lühikujud ja neid mugandati (Mari; Jaan). Laennimed moodustavad meie eesnimistu püsikihistuse. 19. sajandi keskpaigaks hakati laennimedele eelistama võõrapäraseid nimesid, mis jäid ülekaalu 20. sajandi esimeste kümnenditeni (Marie; Karl). Rahvusliku liikumimse ajajl 19. sajandi lõpukümnendeil elustati varasemates kirjapanekutes ja rahvaluules leiduvaid muistseid isikunimesid (Lembitu; Salme), lisa saadi Soomest (Aino; Väino), kirjandusest (Eha; Endel) ja eriti uute nimede loomisega (Luule; Õie). Võõrapärased nimed asendusid laialt propageeritud eestipäraste nimedega, mille kõrgaeg oli 1930. aastail, mil toimus ka nimede eestistamine. 1940. aastail olid ülekaalus laennimed (Maie; Rein), 1950.- 1960. aastail valiti lastele taas eesti oma nimesid (Sirje; Urmas; ka laennimesid Tiina; Toomas), mida hakati
Eesti keele ajaloos sõnades lõpukadu ja sisekadu. Kohanimede puhul ebareeglipärane lühenemine, lühenevad rohkem kui üldkeelesõnad. Ste-formant. Algselt päriselt ne-sufiksi mitmuslikust tüvest. Nimesid, mis on algselt olnud s- lõpulised. Asulanimedes rohkem levinud Kagu-Eestis ka Hiiumaal. Ajalooliselt mõned ilma ste-sufiksita, hiljem tuletatud selle abil. Vere-formant. Iseseisev sõna. Levik: kõige rohkem vahe-eestis, eriti põhja-tartumaal. Tõenäoliselt vana sõna. Vanemates kirjapanekutes esindatud. Olnud ka nimesid, mis teisest tüvest või lühenenud muuks lõpuks, nt ra, -vete (Aravete). Lühenenud ka nii, et pole enam äratuntav. Hupel pööras tähelepanu. -Vere võis tulla sõnast pere. 18.sajandil pakuti ka muid lahendusi. Seletati nii, et tähendba sugulasi, mitte verd. Veske ja Kettunen esitasid seletuse, mis tänapäeval peab paika: lühenenud sõnast veer / -veere. Alvre 1963 pakkus, et vere võiks tulla sõnast pere. Viitab veresugulusele
• Kristluses võit paganausu üle • Üle kuuekümne erineva katoliku pühaku, eriti Püha Jüri (Georg), Püha Miikael ning Püha Margareeta „Lohetapja“ muinasjutt lohe kirjeldused arhiiviteksides : • üsna üksluised – enamasti mitmepealine madu (suur madu; üks lendav madu), kuri vaim (kolme piaga kuri vaim; vanahalv; 12-peaga metsaline), mis tihti seotud veega (mereelukas; mere vana tont; merekurat). • rätsep Jaan Sandra kirjapanekutes meremadu, kel kuus pääd otsah oll, ja silmä pääh kui tõrvase palli ning merevaim irmsa kuvve pääga, kelle ega üte kukru pääl, kui hiigla kikkal, ilmatu suur punane-hari veretas. • kahejalgne saatan, madu pea otsas ja imelised sarvet peas ja suled seljas • konn (Narva) – Annist: Kreutzwald võttis aluseks traditsioonilise lohetapmismuinasjutu, soovis lohe omadused eestipärasemale olevusele üle kanda 40
olnud läänemeresoome hõimude nimesüsteemi kuulunud muistsed isikunimed asendusid 16. sajandi lõpuks ristiusustamisega kaasa tulnud nimedega, enamasti laenati nimede lühikujud ja neid mugandati (Mari, Jaan). Laennimed moodustavad meie eesnimistu püsikihistuse. 19. sajandi keskpaigas hakati laennimedele eelistama võõrapäraseid eesnimesid, mis jäid ülekaalu 20. sajandi esimeste kümnenditeni (Marie, Karl). Rahvusliku liikumise ajal 19. sajandi lõpukümnendeil elustati varasemates kirjapanekutes ja rahvaluules leiduvaid muistseid isikunimesid (Lembitu, Salme), lisa saadi Soomest (Aino, Väino), kirjandusest (Eha, Endel) ja eriti uute nimede loomisega (Luule, Õie). Võõrapärased nimed asendusid laialt propageeritud eestipäraste nimedega, mille kõrgaeg oli 1930. aastail, mil toimus ka nimede eestistamine. 1940. aastail olid ülekaalus laennimed (Maie, Rein), 1950.60. aastail valiti lastele taas eesti omanimesid (Sirje, Urmas; laennimed Tiina, Toomas), neid hakati
mis kehtis ka piiskopkondades. Lääniõigus koostati 1315. aastal Taani kuninga poolt. Läänivahekord: Lääniisand annetas läänistusest laekuvad maksud ja kohaliku kohtupidamise oma vasallile. Vasall pidi selle eest isandale truu olema, samuti ta pidi oleam valmis sõjaliselt abistama läänihärrat ja olema talle ustav. Vasall pidi kaitsma maad omal kulul. Lisaks vasall võis toetada oma isandat nõuga. Kõige mahukam osa lääniõiguse kirjapanekutes puudutab lääni eest osutatavate kohustuste jagunemist ja edasiandmist. Lääniõiguses domineerivad mehed: isad ja pojad, isapoolne suguvõsa. Lääniõiguse järgi peeti meest täisealiseks alates 20. eluaastast, kuid juba 12-aastane võis truudusvande anda ja valida eestkostja. Vallalistele tütardele oli ettenähtud elatis isa läänist, vasalli pärijateta lesk tohtis surnud mehe läänis olla oma elupäevade lõpuni
Oodatavaid kutsuti nimepidi toite maitsma, vabandati, et paremat pole pakkuda, ja kui hingesid jälle ära saadeti, pöörduti nende otsekui elavate poole, et nad ka edaspidi põldu ja karja hoiaksid ja et nad läheksid ära teed mööda, mitte otse üle väljade ning rukkioraste. Rukis oli meie esivanematele kõige olulisem vili juba tuhatkond aastat tagasi. Kas neil kaugetel aegadel toimus hingede vastuvõtt ja ärasaatmine samal viisil nagu on 19. sajandi lõpust pärit kirjapanekutes, seda me ilmselt kunagi täpselt teada ei saa. Küll aga teame, et Setumaal on veneõigeusu kombe kohaselt mitmeid pühi, mil kadunukesi mälestatakse kalmudel. Kõigepealt tuleb siin nimetada kevadisi tähtpäevi. Lihavõttepühadel asetatakse toidud kääpale ka siis, kui lumi on veel maas. Põhjagermaani rahvastel on kombeks olnud esivanemaid kaetud lauaga vastu võtta pimedal ajal, mil päike kõige madalamalt käib jõuluajal. Vastavuses selle kombega on meilgi kehtinud nõue
annaabi.ee 
