Ühiskondlikud teooriad teose tõlgendamine läbi selle tähenduse ehk läbi selle seose maailmaga Intertekstuaalne lähenemine teose avamine teiste tekstide taustal Lugejakeskne analüüs teose avamine läbi selle vastuvõtu ehk lugeja reaktsiooni. Sõnakunstis on olulisel kohal kujundid, ilukirjandus ongi kunstilise keelekasutuse tulemus. Ilukirjanduse mõistmine algab kujunditest aru saamisel. Ilukirjandusel on tavaliselt mingi väärtus vaimne, keeleline, moraalne, ajalooline jne Kujundi jõul need väärtused kinnitatakse lugejale. Kirjandus mitte ainult ei kujuta maailma, vaid ka väljendab, vormib ja loob seda. Esteetika poeetika püüab jõuda kirjanduslike tekstide kunstilise tervikuni, ilu seaduste alusel. Kujundikeele mõistmine on loomise eelduseks, see lubab mõista ja vallata kunsti. Kujundlikud võtted ja mudelid püsivad Kujundlik kõne on mitmetähenduslik
Sai alguse Aleksander Suure vallutusretkedega ja mida iseloomustab kreeklastele tollal tuntud oikumeeni helleniseerumine e. kreekastumine, kreeka keele ja kultuuri laialdane levik eelkõige ida suunas d) rooma impeeriumi periood 1 saj ekr-6saj pkr proosa ja retoorikaõpetus Rooma kirjanduse kaudu on antiikkirjandus mõjutanud hilisemat Euroopa kirjandust ja selle kaudu ka kogu maailmakirjanduse arengut. Siin mängib rolli just keeleline aspekt, sest Euroopa ühiskeeleks sai pikaks ajaks roomas valitsnud ladina keel. Antiikkirjandus on paljude kirjanduszanride looja (dramaturgia, eeposed, retoorika). Näiteks renessanssi perioodil lähtuti paljuski kirjanduses antiikkirjanduse olnud humanismist ja inimese esikohale seadmisest. Klassitsismiperioodid seati jälle kirjanduses eeskujuks antiikdraama kindlaid reegleid ja struktuuri.
saj lõpust on märgata väikerahvaste tähenduse kasvu kogu Euroopa kultuuriruumis. Toimib väikerahvaste enesemääratlemise protsess. Väga paljudes euroopa piirkondades hakkab edenema rahvuslik mõtteviis. Toimub Tšehhis, Ungaris, Iirimaal, Leedus, Lätis, Soomes jne. Eesti pole erand. Erinevatel rahvastel on oma rahvuslikud ärkamisajad. Ajastu, kus hakkab välja kujunema uus Euroopa kultuuriline kaart. Rahvuslikkus hakkab toimima väga tugevate ajalooliste muutuste katalüsaatori või jõuna. Erinevates Euroopa paikades on filosoofilised põhendused erinevad, kuid üks kesksemaid ja seda protsessi selgitavaid teooriaid on pärit Saksamaalt. Mõjutab selgelt ka Eestit ja rahvusliku liikumise arengut. Oluline Saksa filosoof ja mõtleja oli J.G.Herder. Kirj 18.saj lõpupoole mitmeid rahvusteemadega seonduvaid tekste. Üks väga mõjukas tekst: 1772 „Keele algupärast“. Keelt me ei mõtesta intellektuaalse süsteemina ja äraõpitava
Kirjandusteaduse alused 1.Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt? Kirjanduse mõiste on ajalooliselt palju muutunud. Läbi ajaloo on peetud kirjanduseks erinevaid asju. Enne 1800 peeti kirjanduseks igasuguseid kirja pandud teadmisi, kirjutisi, nt matemaatikast, astronoomiast, maailma arusaamadest, kirjandusest jne. Alates 18.sajandi lõpust oli kirjandus pigem väljamõeldis/fiktsioon. Enne oli kirjandus kui retooriline vahend hea argumendi loomiseks. Praegu on kirjandus pigem tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. 2.Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi)? (1) Kirjandus kui poeetiline keel. Ehk kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Kirjandus oma poeetilise keelekasutusega muudab ka igapäeva keelekasutust. Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt
KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS 2018/2019 1. Kuidas tuleks mõista sõna ,,kirjandus"? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest? Kirjandus on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Ilukirjanduslik tekst erineb teistest selle poolest, et see on kujundliku mõtlemise ning keelekasutuse tulemus ja kuulub kunsti sfääri.(kus printsiibid on ette antud ll haiku, kuldlõige; printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena ll vabavärss, piltluule) 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor,
erinähtus. Venemaal valgustuse põhitunnuseid pole, ka Skandinaavias on see üsna nõrgal kujul, kuigi kultuurilised põhipunktid kopeeritakse. Samuti pole valgustust Ameerikas on mõned autorid, väga tuntud autorid tulevad alles 19. sajandist. Valgustus levib oma keskmest ringidena kuid teiseneb, ka Itaalias ja Hispaanias, kuigi need riigid on üsna keskme lähedal. Maailmakirjandus võiks ka tähendana ekspansiooni, kirjandus hakkab alluma sarnastele reeglitele. Tänapäevaks on kirjutamine üsna sarnane (kes tahab läbi lüüa) kogu maailmas. Meie kultuur võlgneb valgustusele üsna palju. Ühtsesse moodusesse midagi teha paneb iga rahvas midagi erilist, rahvuslik eksootika (sisaldub rahvuslikus romantismis). Maailm 18. sajandil mingis mõttes oli Euroopa maailm, muu oli üsna võõras. Edaspidi tungib Euroopa ka mujale. Aafrika avastamine toimub valdavalt 19. sajandil.
1. Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates (nt Tacitus, Germaanlaste päritolust ja paiknemisest; Liivimaa kroonika jt) Meie ajaarvamise esimese sajandi lõpul on roomlasest ajaloolane Tacitus Läänemere piirkonnas elanud hõime nimetanud aesti või aestui. Ilmselt pidas Tacitus silmas siiski muinaspreislaste hõime. Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”)
Kõik kommentaarid