Kirjandus: Kõik pole kuld, mis hiilgab (1)

Kodukirjand
Kõik pole kuld , mis hiilgab
On hämmastav, kui palju erinevaid vaatenurki ja tähendusi võib leida ühele viiesõnalisele rahvaütlusele. Eks see olegi üks põlvest põlve rahvasuus levitatavate vanasõnade väikene ime. Nende kaudu antakse edasi tarkust, mida pole õpitud raamatutest ega võõrastel maadel reisides vaid mida on siinsamas oma igapäevast tööd tehes nähtud, oma igapäevast elu elades kogetud ja oma lähedastelt kuuldud. Igakord kui me teeme oma elus vea, hoiame me oma lapsi seda viga kordamast ning nemad omakorda enda lapsi. Nii käivad meiega kaasa põlvest põlve ka endas hoiatusi ja õpetusi peitvad vanasõnad.
Milliseid õpetusi siis kätkeb endas see rahvatarkus. Kõigepealt hoiatab vanasõna petliku välimise poole eest. Enamikul juhtudel on just inimese nägemismeel, see mis ümbritsevaid asju esimesena tajub. Teist inimest hindame me ikka esmalt tema välimuse põhjal. Samamoodi tundub meile poes ahvatlevam kenama pakendiga toidukaup. Kui selle kena pakendi sees on aga keskpärane sisu, siis mõistame me oma viga ja enamasti ei tundu meile enam ahvatlev ka see pakend. Sarnaselt võib ka esmapilgul meeldiv inimene osutuda oma sisult või siis olemuselt ebameeldivaks. Kuidas me saaksime aga seda elutarkust ära kasutada ja mitte lasta ennast ahvatleda pelgalt heast välimusest. Ei saa me ju poes proovida kireva küpsisepaki sisu või teada tantsupeol meeldima hakanud tantsupartneri hingeelu . Ja ega tegelikult polegi vist võimalust eksimatuid valikuid teha. Pettumus on paraku mingil hetkel ikkagi vältimatu, lihtsalt kui laseme ennast vormist vähem haarata ja meil ei teki kohe liiga suurt ootust ei ole hiljem sisus pettudes ka see pettumus nii suur. Eesti vanasõnade üks läbivatest joontest ongi just inimese tasakaalukusele kutsumine ning kiiretest otsustest hoidumine. Tuletame meelde näiteks vanasõnu: „Tasa sõuad, kaugele jõuad!“, Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!“, „Kaua tehtud – kaunikene !“
Üks mõte, mis mul seoses selle ütlusega veel tekib on tingitud ilmselt meie meediakanalitel suurt ekraani ja leheruumi täitvast poliitilisest võimuvõitlusest. Erakonnad reklaamivad vahendeid valimata iseennast ning ühtlasi arvustavad teisi erakondi. Osavaid poliitikuid, kes teavad kuidas rahva poolehoidu võita on igas erakonnas ning tihtipeale tundub kord ühe siis jälle teise targa mehe jutt õige. Kuni lõpuks väsid enda peal tehtavatest inimkatsetest ja vahetad kanalit või ajaleheveergu. Kellel on siis õigus ehk kelle jutt on siis puhas kuld ja kelle jutt lihtsalt hiilgab nagu kuld. Tänasel päeval, kui kogu riigi majanduslik olukord on raske, on poliitikul kerge võita lühiajaliselt rahva poolehoidu. Oletame näiteks, et keset rahalisi raskusi ja tööpuudust tõuseb kõnetooli poliitik, kes lubab rahvale lühikese aja vältel nii tööd kui suuremaid palku, pensionitõusu ning tasuta arstiabi . Küllap leidub meie seas siis neidki , kes süüvimata sellesse kuidas ta oma lubadused ellu viib, pimesi poliitikut toetama asuvad. Mida raskem on inimese olukord seda hiilgavamana tundub kuld selle poliitiku sõnades. Selle valehiilguse eest meid rahvatarkus hoiatabki. Rasketel aegadel usuvad inimesed rohkem ka muinasjutte millel enamasti on õnnelik lõpp. Uppuja jällegi teadupärast haarab kinni ka õlekõrrest. Kui palju aga tegelik elu sarnaneb muinasjutuga ja mitut uppujat tegelikult õlekõrs ka kaldale on viinud seda me paraku ei tea.
Lootus ja usk on inimesele vägagi vajalikud, omakasu ajendil antud petlik lootus, mis viib vältimatult olukorra halvenemiseni, see on julm ja südametu tegu. Seepärast kutsub meie poolt uuritav rahvatarkus inimest ise mõtlema, kaalutlema ja analüüsima, mitte kaasa jooksma hiilgusest pimestatud kullaotsijatega. See isemõtlemine, julgus oma mõtete eest seista ja julgus erineda on kolmas vanasõna külg. Küllap oleme kõik enda kõrval kohanud inimesi, kes on kõigiga nõus. Olenevalt teda ümbritsevast seltskonnast kiidab selline inimene ühel päeval taevani musta värvi ning teisel päeval ülistab koos teistega valget ning parastab neid rumalaid, kellele meeldib kole must värv. Iga päev kuuleme me kõikjalt ühesuguseid arvamusliidrite poolt kujundatud mõtteavaldusi. Ei möödu päevagi kui me ei kuule kriitikat valitsuse või riigikogu aadressil. Üldlevinud on arvamus, et riigiametnikud on liiga kõrge palgaga ja teevad liiga vähe tööd. Tihtipeale tunduvad üldse teised tööd ümberringi kergemad ja paremini tasustatud , kui parasjagu enda tehtav töö. Tõde on aga selles, et me ei suuda kõrvalt objektiivselt hinnata teise inimese töö raskust kui pole ise selles valdkonnas tööd teinud. Nii nagu ehitaja ei suuda hinnata meie töö raskust köögis ei suuda ka meie hinnata taksojuhi töö ja palgasuhet. Võibolla enamus meist saab aru, et kõik ei ole nii lihtne ja valitsuse töö ei ole kerge. Ometi on lihtsam kaasa noogutada ning nõus olla kui avaldada oma arvamust ja riskida sellega, et teised sind imelikuks ja eriliseks pidama hakkavad.
Lõpetuseks aga läheneksin vanasõnale natuke teiselt poolt. Eelnevast õppisime, et välimus võib tihti olla petlik, meeldivad lubadused ei pruugi alati olla teostatavad ning levinud arvamus ei pea olema õige arvamus. Küll aga on tõde ka see, et kulda võib leida kohtadest , kus väline hiilgus puudub, lahendusi võib leida ka ebameeldivatest otsustest ning tõde võib kõlada ka üksikult hüüdjalt. Ja mõnikord polegi meile vaja kulda vaid rauakamakat millest sepistada ader .