Kirjand päkapikkudest - 237 sõna (0)

Lõik failist

Sarnased õppematerjalid

134

docx

Lugemispäevik

Tallinna Ülikooli Pedagoogiline Seminar Alushariduse ja täiendõppe osakond Kätlin Kattai Lugemispäevik Lastekirjandus Juhendaja: Maire Tallinn 2013 Sisukord: Eesti rahvalaulud lastele.........................................................................................................................4 K.E. Sööt................................................................................................................................................4 August Jakobson.....................................................................................................................................5 Leelo Tungal..........................................................................................................................................6 Jüri Parijõgi............................................................................................................

Alusharidus

345

pdf

tammsaare tode ja oigus i-9789949919925

muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust. «Astu aga astu,» sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, «saame ehk päevaveeruks koju.» «Kas jõuame,» kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna «kodu» tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni. Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile, kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobust sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas. «Tunneb kodu lähedust,» arvas mees. «Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,» lausus naine. Endal oli aga nagu valus, et hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb.

Kategoriseerimata

0

docx

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit

Kirjandus

281

docx

M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat

püüdmiseks. Neist polnud puudust -- iga natukese aja pärast juhtus poisse mööda minema; nad tulid pilkama, kuid jäid värvima. Selleks ajaks, kui Beni isu täis sai, oli Tom järjekorra heas korras oleva paberlohe eest Billy Fisherile kaubelnud; ja kui viimasel küllalt sai, ostis Johnny Miller eesõiguse kärvanud roti ja nööri eest, millega seda võis vibutada; ja nii edasi ja nii edasi, tund tunni järel. Ja kui saabus pärastlõuna, ujus Tom, hommikune vaene vilets poiss, sõna tõsises mõttes külluses. Tal oli peale eelmainitud esemete kaksteist marmorkuuli, üks parmupilli poolik, tükike sinist pudeliklaasi, mille läbi võis vaadata, lõngapool, võti, mis ühtki lukku ei ava- 20 nud, tükk kriiti, klaasist karavinikork, üks tinasõdur, paar konnapoega, kuus paukkompvekki, ühe silmaga kassipoeg, vasest ukselink, koera kaelarihm -- ainult ilma koerata, noapea, neli apelsinikoore tükki ja lagunenud aknaraam. Ta oli veetnud aega väga lõbusasti ja jõude suures

Kirjandus

0

docx

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

Aga sel silmapilgul kiskus mära enda valju hirnumisega isanda käest äkki lahti ja putkas tuhatnelja metsa. Lähedalt kostis tume urin. Suur metselajas tuli nähtavale ja näis nõu pidavat, kas maksab kahejalgseid külalisi ligemalt vaatama minna. «Karu!» karjatas püha isand ja pillas piitsa maha. «Määratu veis,.» pomises sulane. «Püha Benedictus, mis nüüd teha?» Sulane kehitas õlgu ja istus sõna lausumata 10 «Jeesus ja Maria! Oled sa juhm? See on meie ots! Selle saadana küüsis surra! Rumal talupoeg, tõuse, mine ta kallale -- sa oled ise kui käru . . .-Pai Vahur, kägista teda, rebi ta lõhki . . . Näe, tuleb . . . oh jumala ema . . . Vahur, aita, päästa mind, oma hingepäästjat!» Vahur raputas tõsiselt pead. «Parem on kiskja küüsis kui nuhtlejate piitsa all kärvata.» Käru tuli ligemale. Piiskop keksis ühelt jalalt teisele. «Jää siis ometi siia, ma pistan jooksu.»

Kirjandus

291

doc

Tõde ja Õigus II Terve tekst

Nüüd minge! Ruttu! Jookske! Te ometi võite joosta! Lätlane ja eestlane las jooksevad võitu. Herr Koovi ja Timusk ootavad." Poisid pistsidki joostes minema ja vaevalt kuulsid nad direktori viimseid sõnu sügisõhtu pimeduses, milles virvendasid laternatuled, nagu piiraksid neid pisitillukeste kihulaste parved. Poisid kastiga tagasi jõudnud, saatis direktor Indreku sinna tuppa, kust alguses oli kostnud kõnelus ja naer. Kaasa andis ta temale mõne saksakeelse sõna ukse vahelt, ilma et ise oleks tuppa astunud, nagu oleks see talle keelatud. Toas laua ääres istus kaks härrat, samad, kellega direktor õhtusöögil oli rääkinud. Üks neist oli masindatud peaga, puhtaks aetud loperguse näoga, rõugearmiline, tugeva pihaga, pelgliku või salaliku pilguga, teine -- kollakate vuntsidega, punaste huultega, mahedate hallide silmadega, üle pea soetud juustega, mis nagu pisut kähardusid. Esimene hallis, teine mustas. Nad asusid

Eesti keel

0

docx

A.dumas Kolm musketäri terve raamat

soovitaks ta temal sekundandiks võtta kõigepealt teda ennast ja siis härra de Treville'i, aga võib-olla isegi de TrevilleM enne teda. Louis XIII oli tõsiselt kiindunud härra de Treville'isse. See oli küll kuninglik kiindumus, egoistlik kiindumus, kuid sellest hoolimata ikkagi kiindumus. Tol õnnetul ajal püüti ennast ümbritseda Treville'i-taoliste meestega. Paljud oleksid võinud oma deviisiks võtta sõna «tugev», mis moodustas teise poole tema vapikirjast, kuid vähesed aadlikud oleksid olnud õigustatud enese kohta tarvitama sõna «ustav», mis oli vapikirja esimeseks pooleks. Treville kuulus viimaste hulka. Ta oli üks neist haruldastest olevustest dogi painduva taiplikkusega, sõgeda julgusega, kiire pilguga, kärme käega, kellele silm näis olevat antud ainult selleks, et näha, kas keegi pole muutunud kuningale vastumeelseks, ja

Kirjandus

Kommentaarid (0)