Leidsid 6 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kirjand päkapikkudest - 237 sõna". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
põder, päkapikud, silmadega, sokolaadi, komme, jõuluvana, nutikas, uhkes, roosa, lumememm, soovisid, sussi, kindaid, sokke, paelu, ehteid, kingitused, jõuluaeg, pikal, sadas, imelikult, jõulud, maiustused“Kadri“it. 7 Vaesed jõulud, rikkad jõulud Illustreerinud Ülle Meister Jutuke jõuluvanast, kelle nimi oli Ernst Jõul.Ta oli jõulurahava seas tuntud selle poolest, et tal oli kuldne süda ja täiesti puine selg.Tal oli kaks lähemat sõpra-Eduard ja Osvald.Kuna sel aastal oli jõuluvana selg haige, otsustas ta külastada ainult kolme last ja ülejäänud lapsi külastas teine jõuluvana. Ta luges läbi 3 kirja: Janno, Maria ja Pepsiine-Mercedese ema kirja ning otsustas neid külastada. Pepsiine-Mercedese emal oli ise kallis kingitus oma ärahellitatud lapsele valmis ostetud, aga kuna ta jonnis ja tahtis Maria kingitust-osavat nukku, siis vanematel ei jäänud muud üle, kui nukud ära vahetada ja Maria , sai endale lisaks punastele kingadele ka väga kalli
ei läbe oodata. Kummalgi juhul ähvardas teda kuristik, õigemini võllapuu. Õnneks tuli keegi, kes ta kitsikusest päästis ja vastutuse tema õlgadelt enesele võttis. 20 Üks inimene seisis teisel pool balustraadi, ruumis, mis marmorlaua ümber vabaks oli jäetud, ilma et keegi teda seni oleks märganud, sest ta pikk ja kõhn kuju oli teiste silmade eest jäänud jämeda samba varju, mille najale ta toetus. See suur, kõhn, kahvatu, blond, säravate silmadega ja naeratava suuga mees oli noor, hoolimata kortsus laubast ja põskedest; seljas vanadusest juba läikiv mustast serzriidest kuub, ligines ta marmorlauale ja andis vaesele kannatajale käega märku. Too aga, pea pulki täis, ei märganudki teda. Uustulnukas astus sammu ligemale: «Jupiter,» ütles ta, «kallis Jupiter!» See ei kuulnud ikka veel. Lõpuks kaotas suur valvakajuukseline mees kannatuse ja karjus otse tema nina all: «Michel Giborne!» «Kes mind hüüab
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Ma kardan . . . » «Sa kardad, et ta mu maha viskab?» «Istume kahekesi selga . . . » 29 «Nagu hakid kirikukatusel?» «Me sõidame ju muidugi sammu.» «Ja Jaanus ajab oma vanaisast juttu,» aitas Emmi tagant. «Ja sina hoiad lakast ja mina sabast kinni? Keda te narriks tahate pidada? Lase mina istun sinu täku selga, sina võta minu mära, muidu hakkan kõhe koju traavima.» Ja ähvarduse tõenduseks hakkas ta mära pead ümber kiskuma. Jälle otsis Jaanus silmadega tuttavast köhast nõu ja vaigistust -- ja kangekaelne junkur sai oma tahtmise. Jaanus ronis õhates täku seljast maha ja upitas Oodo üles. Ise istus ta vagase mära selga. Üleskeevat pahameelt vaigistas sõbralik naeratus Emmi näol. «Pai Oodo,» palus viimane südamlikult, «jää meie juurde, sõidame ilusti ühes. Ja nüüd hakkad oma vanaisast jutustama, eks, Jaanus?» «Räägi seda, kuidas ta karja hunte maha lõi ja puu otsa riputas,» nõudis Oodo, kuningliku
kõnelus ja naer. Kaasa andis ta temale mõne saksakeelse sõna ukse vahelt, ilma et ise oleks tuppa astunud, nagu oleks see talle keelatud. Toas laua ääres istus kaks härrat, samad, kellega direktor õhtusöögil oli rääkinud. Üks neist oli masindatud peaga, puhtaks aetud loperguse näoga, rõugearmiline, tugeva pihaga, pelgliku või salaliku pilguga, teine -- kollakate vuntsidega, punaste huultega, mahedate hallide silmadega, üle pea soetud juustega, mis nagu pisut kähardusid. Esimene hallis, teine mustas. Nad asusid teine teisel pool lauda, mis polnud põrmugi viisakam kui vallamaja laud, kus peal Indrek oli kirjutanud. Toas leiduvad toolid olid veel räbalamadki kui vallamaja omad. Ühes seinas asuval lihtsal puuvoodil oli kodukootud villane triibuline vaip peal. Ainuke, mille Indrek leidis harukordsema, oli laeni ulatuv ja täis kiilutud raamaturiiul, mis täitis peaaegu ühe toaseina. See
näis loetlevat kuulajaile hobuse häid omadusi ja kuna kuulajad näisid jutustaja ees aukartust tundvat, pahvatasid nad iga hetk naerma. Et aga juba poolnaeratus meie noormehe marru ajas, siis võib arvata, missugust mõju pidi avaldama nii lärmakas lõbusus. Siiski tahtis d'Artagnan kõigepealt selgusele jõuda, mis nägu oli jultunu, kes teda pilkas. Ta puuris võõrale oma uhke pilgu ja nägi, et too oli umbes neljakümne kuni neljakümne viie aastane mees, tumedate ja läbitungivate silmadega, kahvatu jumega, tugeva ninaga ja mustade, väga hoolikalt pügatud vurrudega. Ta kandis lillat vammust ja põlvpükse sama värvi paeltega, ainsaks kaunistuseks lõhedega käised, millest paistis särk. Kuigi vammus ja põlvpüksid olid uued, näisid nad kortsunutena, otsekui kaua kohvris seisnud reisiriided. D'Artagnan märkas seda kõike hoolika vaatleja kiirusega, kahtlemata instinktiivselt aimates, et tundmatu pidi tema. edaspidisele elule suurt mõju avaldama.
annaabi.ee 
