Kirjand: Õnn ei tähenda alati rikkust. (0)

Õnn ei tähenda alati rikkust.
Nagu Immanuel Kant on öelnud: "Meie rikkust ei mõõdeta asjades mida omame, vaid milleks me oleme võimelised ilma neid omamata." Sellest tsitaadist võin ma järeldada seda, et rikkus ei tähenda alati õnne ning rikkus ei ole alati materiaalne, vaid on olemas ka vaimset rikkust. Kõik see tekitab väga palju küsimusi: kuidas rikkust määratleda? Kas rikkusele on olemas kindlat definitsiooni?
Tänapäeva noored väärtustavad aina rohkem materiaalset rikkust, just nimelt selleks, et massi sulanduda. Noorte jaoks on oluline see, et raha oleks taskus koos " vinge " telefoniga ning vanematelt nurutakse aina sagedamini uusi tehnoloogia viimaseid saavutusi, et teistele silmad ette teha. See pidev võidujooks järjest uuemate ja kallimete tehniliste saavutustega tundub lõputu ülessanne. Maailmas leiutatakse iga päev midagi põnevat ja uut, mis oma võimalustega annab eelnevatele aparaatidele n.n silmad ette ning tagab ainult ajutist õnne. Paraku meenutab see kõik dragikoomilisel kombel ajaloost tuntud perioodi nimetusega võidurelvastumine. Vanem põlvkond ilmselt mäletab selle ajalooetapi tulemust, ning võibolla seepärast paljud lapsevanemad püüavadki selgitada nooremale põlvkonnale vaimsete rikkuste väärtusest materiaalsete vastu ning just vaimne rikkus ongi see, mis peaks tulevikus õnnena väljenduma. Kahjuks on ka erandeid, kuid tuleb loota , et need pigem kinnitavad reeglit, mitte ei lükka seda ümber. Miks siis ei püüta vältida materiaalse rikkuse osakaalu, ning just tähtsusatada vaimset rikkust mis peaks tegema inimesi õnnelikuks? Tegelikult, juba koolipingist alates hakatakse omandama teadmisi, ehk vaimset rikkust, milles tulevikus kasvab välja materiaalne rikkus, ehk siis õpitud teadmised kajastuvad hiljem palgatšekil.
Vaatamata ülalmainitule, ei tähenda rikkus alati raha. On olemas ka vaimne rikkus, mida mõnele on antud rohkem, kui teisele. Samas, inimeste võimetel puuduvad piirid, kuid seda ei ole võimalik tõestada, sest kõigi inimeste eluiga on paraku piiratud. Mõnel lõppeb see varem, mõnel hiljem, ning lõpuks jääb ikka alles see teadmatus ning uudishimu sellevastu, mida veel oleks võinud teada saada või kui palju jäi veel avastamata. Pikka aega püsis arvamus, et teatud vanuse saavutamisel tekib inimesel nii öelda vaimne seisak , kust edasi enam areneda pole võimalik.Õnneks on tänapäeval hakatud aru saama selelst, et inimene võib areneda pidevalt. Ilmselt ei omandata vanemas eas kõike sama kiireti, kui noorelt, kuid mingi arend toimub ikka ning selle üle ollakse õnnelikud. Minu arvates on oluline just vaimne rikkus ning pidev enese arendamine, sest ainult vaimselt rikkana oskame me väärtustada olemasolevaid võimalusi ja leida uusi ning huvitavaid väljakutseid edasisteks arenguteks ja mis kõige tähtsam, me saame tunda ennast õnnelikuna.
Siiski, iga inimene näeb õnne ja rikkust sellisena, nagu tema seda näha tahab, ning oma põhimõtete peale surumine viib uute probleemide tekkeni. Ideaalis võiks maailmas olla palju vaimselt rikkaid, õnnelike ja edasipürgivaid inimesi, kes oskaksid väärtustada haritust ja seeläbi oleksid ka maretiaalselt kindlustatud ning see omakorda kindustaks eluterved perekonnad, kus puudub teatav närvilisus ja hirm materiaalsete väärtuste kaotamise ees. Mina arvan, et vaimselt rikkad inimesed oskavad elus leida oma kohta ja tagada endale ja oma kaaskondlastele turvalise ja jätkusuutliku keskkonna.