Kirjand ''Hamleti'' põhjal (4)

Olla või mitte olla – see pole üldse küsimus
Olla või mitte olla – selles on küsimus või hoopiski selles pole üldse küsimus? On kahte sorti inimesi, ühed on need, kes mõtlevad oma tegude üle, mõtlevad selle üle, mida teised neist arvavad ja räägivad, nad käituvad teiste arvamuse põhjal, et endast head muljet jätta, samas üritades jääda enesekindlaks, mis enamikul juhtudel võrdub silmakirjalikkusega. Teist sorti inimesed, aga teevad seda, mis nad südames teavad, et on õige ja nad ei kõhkle hetkeksi oma valikutes. Hamlet kuulus kindla peale nende viimaste hulka.
Võib-olla ta hinges siiski kahtles enda tegudes, vaid jättis endast teistele mulje kui tugevast ja kindlameelsest sangarist. Ta ju ometi ei saanud olla täiesti ideaalne mees, ka tema tegi vahel vigu ning ka tema mõistus jooksis vahepeal amokki. Kuid kas ikka jooksis? Ta ainult näitles seda, ka oma armastatu Ophelia ees mängis ta hullunut. See näitab tema tugevust, kuna ega nõrgad armunud kire eest põgeneda suuda ning oma armastatule muljet jätta, et on hullumas. Kirg on emotsioon ja emotsioonid on meie kehas palju tugevamad ja kiiremate impulssidega, kui ratsionaalne mõtlemine – nii on see välja kujunenud juba esivanematest, kellel aju nii palju arenenud ei olnud, et nad oskaks mõelda, kas selle kiskja eest tasub põgeneda või ei. Järelikult ei saa öelda, et Hamlet kahtles oma printsiipides. Armastuses Hamlet aga nii järeleandmatu ei olnud.
Hamleti jaoks oli armastus ilmselt tähtsal kohal, kuid elu mõte ja sihtmärk see tema jaoks ei olnud. Ta saatis Opheliale lõputuilt kauneid ridu, lummas teda otse südamest tulnud värssidega, kuid ei rääkinud ta kunagi enda sõpradele oma ihast, mis oleks täiesti tavaline sügavalt armunud inimese puhul. Võimalik, et selle põhjustas ta raske elukäik - kalli isa surm ning ema abielu ta isa venna Claudiusega, tema isa mõrvariga ja kõigest kaks kuud peale vana Hamleti surma. Ehk ei olnud Hamletil aega oma armastuse peale mõeldagi, kuna elu keerles ümber kui tornaado . Kuid kummaline on see siiski, et ta polnud nii kinni oma armastuses Ophelia vastu. Selle asemel, et tema armastust endale võita tegeles ta kõige muuga , peale selle. Õiglus oli tema jaoks tähtsam kui armastus, vastasel korral poleks ta suutnud ega tahtnud oma kavalust kasutada ka Ophelia ees, kellele ta hullunut mängis. Ta oleks andnud endast kõik, et teda endale võita.
Hamlet oli väga leidlik oma eesmärke ellu viima, ta kasutas oma kavalat mõistust ning head näitlemisoskust, selleks, et oma eesmärki saavutada. Ta ei sallinud oma armastatu Ophelia isa Poloniust. Ta kuulis Poloniust kuninga ja kuningannaga arutamas, et Hamlet olevat armastusest Ophelia vastu hullunud. Poloniusel, kuningal ja kuningannal oli plaan Ophelia ja Hamleti konversatsiooni kardinate taga pealt kuulata. Hamlet, olles seda kuulnud , rääkis Opheliale hoopis teist juttu , täiesti vastupidist, mida ta muidu talle oli rääkinud. Samaaegselt mängides hullunud meest, et Polonius oma tahtmist ei saaks ning Clausiusele ja Gertrudile muljet, et jääks, et ta armastusest hullunud on. Säärane käitumine nõuab entusiastlikut kindlameelsust ja enesekinlust, et mitte hoolida teiste arvamusest.
Need paradigmaatilised iseloomujooned on kõik kooskõlas kangelaslikkusega. Altruistliku omadusega , mis nõuab oma enese vajaduste allasurumist, ning oma riigi heaolu ning õiguste nimel tegutsemiseks. Hamlet saavutas lõpus oma eesmärgi – tappis oma isa mõrvari, oma enese onu. Seda ta ihkas. Salakavalalt suutis oma plaanid ellu viia nii, et keegi neist miskit ei aimanudki. Tal oli hea omadus tegeleda just praegusel hetkel, mitte lükata asju homse virna. Näiteks polnud tal plaanis oma isa just sel viisil ja sel hetkel tappa, ei tea, kas tal üldse oligi see plaanis. Kuid tol hetkel, kui hoidis käes Hamletile endale mõeldud mürgitatud mõõka, ei kahelnud ta hetkegi ja lõi mõõga oma isa tapjale rindu . Just seda ta tol hetkel teha tahtis ja seda ta tegi, mitte ei lasknud teistel oma käekäiku juhtida – niiet küsimus polnud üldse selles, kas olla või mitte.
’’Olla või mitte olla – selles on küsimus. ’’ Need on Hamleti enda sõnad, kuid raske on mõista, mida ta selle all mõtles, kuna tema ellusuhtumine ningi põhimõtted ei olnud üldse seda laadi , et ta nende üle kahelda võiks. Ta oli väga kindlameelne ning teadis, mida elu temalt ootab ning mida ta tegema peab. Ta teadis täpselt, mis on õige ja mis vale – täietsi tüüpiline renessanssiaegne raamatukangelane, või üldse mis tahes raamatu- või filmikangelane.
Elvi Sobolev, 10C