Renessanss- taassünd. Keskaja lõpp, suured rikkad linnad,ilmalikus, enese teaduse kasv, humanism, antiigi juurde naasmine, ,,Eesmärk pühitseb abinõu", avastused ja leiutused. Ameerika avastamine, trükimasin. R. Kunst: Tekkis itaalias. Peridoodid: 14.saj-eelrenessans, 15.saj-vararenessanss, 16.saj- kõrgerenessanss. Ihulikkuse hindamine,looduslahendus, perspekiiviseadus- ruumi kujutamine kujuliselt, akt, kolmnurke kompositsioon, reeglites on nii tõde kui ilu, teemad siisi kirikulised, õlivärvid. Tähtsaim teos: Genfi altar, põnevam: Arnolfini kihlus. Dontello- skulptor. Leonardo da Vinci: geenius, maalija, arhitekt, insener, skulpor, muusik, luuletaja. Kadus side gootikaga, väga realistlik. Lihtne vorm- ääretu monumentaalsus. Tööd: Madonna Grotis, Püha Õhtusöömaaeg- natuuride järgi maalitud, Mona Lisa, täiusliku jäljendamine, süvenemine hingellu. Michelangelo Buanarotti- maalikukunstnik, skulptor, arhitekt, luuletaja
leidmaks uusi eluvee allikaid, millest me ei tarvitse olla teadlikud. Kõrbe saladus ongi selles, et kusagil peidab ta endas kaevu, millest tulvavad välja eluveed. Paastuajal oleme teel selle kaevu juurde ja januneme Issanda järele. Siinkohal olgu mainitud, et Issanda järele janunemine ei ole vaid omane paastuajale, kuid sellel ajal on see intensiivsem. Tuhkapäev: Paastuaja esimeseks päevaks on Tuhkapäev. Sellel päeval saavad kirikulised endale otsa ette tuhast ristimärgi komme, mis on kandunud meie päeva juba ammustest aegadest. Tuhk on surelikkuse ja lepingu märgiks ja on saadud möödunud aasta palmipuudepüha palmiokstest. Nagu eelpool sai juba mainitud, on selle aja kolmeks distsipliiniks palve, paastumine ja almuste jagamine. Kui inimene patustab, siis ta lõhub sideme Jumala, oma ligimese kui ka iseendaga. Palve aitab meil taastada sideme Jumalaga, almuste jagamine taastab
Aga 14. sajandil on teateid ka juba oma linnamuusikutest. Varasematel sajanditel valitses katoliiklus, aga 1517 a toimus Saksamaal Martin Lutheri algatusel usureformatsioon. Peagi jõudis luterlus ka Eestisse. Sellega seoses muutus ka jumalateenistuse kord ja muusika: 1) jumalateenistusi hakati pidama emakeeles, tasapisi hakkas ristiusk eestlastele omaseks saama 2) Luther uskus, et laulmine aitab kogudusel jumalasõna paremini mõista, sellepärast pidid kõik kirikulised saama koguduse laulu kaasa laulda emakeeles. Gregooriuse laul oli ühislaulmiseks liiga raske või tuli seda lihtsustada. Kujunes välja luteri koraal. Luteri koraal on salmiline, oreli saatel, kindla rütmiga ja kindla helilaadiga. 17. sajandil oli Rootsi aeg ja üks hariduselu kõrgaegu. Rootsi ajal hakati talurahvale algharidust andma. 1632 avati Tartu Ülikool. Tallinnas avati gümnaasium. Tartu lähistel
Jumalateenistuse pidamiseks piisaks ka ainult altarilauast, millele võib asetada küünlad, karika pühitsetud veiniga või ka Piibli. Aga ilusam ja meeleolukam on muidugi rohkete piltide ja kujudega ehitatud altar. Altarite pealisehitus meenutab sageli natuke kappi. Ainult et altari ,,uksi´´ nimetatakse tiibadeks. Suurematel altaritel, nagu ka Niguliste peaaltaril, on isegi kahekordsed tiivad sisemised tiivad ja välimised tiivad. Tavalistel päevadel olid altari tiivad suletud. Kirikulised nägid siis ainult neid pilte, mis olid ,, kapiukse ´´ peal. Niguliste peaaltari ühel ,, kapiuksel´´ seisid keskaja tähtsaimad naispühakud: Jumalaema oma poja Jeesuse Kristusega, Püha Katariina ja Püha Barbara. Igaüks tundis kohe Püha Katariina ära mõõga ja ratta ning Püha Barbara kolmeaknalise torni ja palmioksa järgi. Teine kapiuks kuulus altari ,, peremeestele´´ nimelt oli Niguliste peaaltar pühendatud kahele pühakule. Püha Nikolausele (ehk eestipäraselt
Jumalateenistusel loetakse retsiteerides ehk laulva häälega. St, et teenistusepidaja ei väljenda oma tundmusi vaid kiriku ühist palvet. Ortodoksse kiriku muusika tippsaavutuseks on koorilaul, orelit ei kasutata, sest inimhäält ei peetakse kõige kaunimaks instrumendiks. Kirikuaasta kõrgpunktiks on ülestõusmispühade öine jumalateenistus. See algab vaimulike juhitud kirikurahva rongkäiguga, ristikäiguga, mis teeb ringi ümber kiriku ja milles osalevad kirikulised. Rongkäigu lõppedes algab jumalateenistus. Tähtsal kohal ortodoksses kirikus on pühakute austamine, mis pärineb märterkiriku aegadest. Juba 4. sajandil pühitseti ida kristlaskonna poolt kõigi märtrite püha. Pühakute austamisega kaasneb pühade säilmete austamine. Kõigist pühakutest kõrgemana austatakse Maarjat Jeesuse ema. 431.aastal Eferose kirikukogul kinnitati tema asend Jumala emana. Ikoonidel on ortodoksses kirikus alati olnud keskne tähendus
kui ebajumalaid, mõtlemata Kristusele, on aga lausa kahjulikud. Esikohale seati inimese isiklik suhe Jumalaga. Luther tõlkis Piibli saksa keelde ja see tähendas ühtlasi, et Piiblit võib tõlkida kõikidesse keeltesse. Eesti keelse Piibliga läks küll veel kaua aega, aga seni sai jumalateenistus uue vormi. Katoliku kirikus ei olnud jutlus esikohal, põhivormiks oli missa, mis käis ladina keeles. Kirikulaulu laulsid kaasa kõik kirikulised emakeeles. Kloostrid Eesti ajaloolise periodiseeringu järgi on esimesed Lääne-Euroopa kloostrid pärit 4. sajandist ehk vanemast rauaajast, mille kõige iseloomulikumateks muististeks tuleb Eesti pidada tarandkalmeid. Keskmise rauaaja lõpul ja nooremal rauaajal (8.-12. sajand) mõjutasid kõige enam kloostrite arengut benediktlased, tsitertsalsed ja augustiinlased. Eestlaste muistse vabadusvõitluse ajaks 13. sajandi alguses oli Lääne-Euroopa majanduslik areng ja sellega
Samas on Ta ausse ülendatud ning tuleb taas kohtumõistjana õigust jagama. Teine osa lõpeb tunnistusega, et Kristus on meid lunastanud oma verega selleks, et saaksime osa igavesest rõõmust ja rahust. Traditsiooniliselt lõppes «Te Deum» sõnadega «Meid taeva rõõmu juhata, kus saame rahu jäädava». «Te Deum» Kiriku Laulu- ja Palveraamatus, laul number 478, on jagatud kahte gruppi, et saaks seda laulda antifonaalselt. Siin võib olla koor ja kogudus, mehed ja naised või on kirikulised muul viisil jagatud kaheks. Uus lauluraamat, laul number 45, jaotab laulu nii, et osad on jagatud õpetaja, koori ja koguduse vahel. «Eesti Maa Rahva Koddo- ja Kirriko- Ramat» ei jaga «Te Deumi» laulus number 156 salmideks ega määra, kes millise osa laulab, vaid tekst jookseb järjest. Martin Luther kiitis «Te Deumi», pidades seda oma sisu poolest sama väärtuslikuks kui Apostliku ja Athanasiuse usutunnistusi. Ta tõlkis selle laulu saksa keelde aastal 1529. (1994)
Tunnustas samuti seitset sakramenti, kuid preestritel oli õigus abielluda. 1453. a. vallutasid türklased Konstantinopoli ning kiriku keskus läks Venemaale. 1917.a. toimus Venemaal töölisrevolutsioon, mis hakkas takistama igasugust kirikutegevust. Seetõttu taastati Kreekas apostliku õigeusu (kiriku) uus keskus. NSVL lagunemisega taastas ka Vene kirik oma positsioonid ning praegu käib võitlus võimu pärast kahe kiriku vahel. Kirikus kummardatakse ikoone(pühapilt), kirikulised seisavad püsti ning preester viib jumalateenistust läbi pool lauldes. Kiriku aasta algab ülestõusmispühadega. Pilet 8 1. Diktatuuririigid kahe maailmasõja vahel 20ndate 30ndate aastate algul kadus demokraatia nn. “noortes” Euroopa riikides ning see asendus ka autoritaarse või totalitaarse diktatuuriga. Asendumise põhjused olid: 1) Uute, kergemini manipuleeritavate e. suunavate rahvakihtide kaasamine poliitilisse ellu.
tahtis et Mari ka kaasa läheks kuid too ütles et ei saa lapsi omapäid jätta, nii läkski mees üksi. Keskmise jõulupüha ajal läks Andres ja kutsus samuti Mari kaasa, too ütles et kui peremees tahab siis võib ta ka minna. Lapsi hoidma kutsuti saunatädi. Kui Juss seda kuulis oli ta väga pahane sest alles oli naine talle ära öelnud aga nüüd saab juba sinna minna- ta peitis ennast metsa et näha kuidas nad lähevad. Saunatädi rääkis poisile et kirikulised olid kiiret sõitu teinud ja Andres ostis veel neiule naistejooki ka- Juss ei osanud midagi sellepeale öelda. J läks M-ga rääkima ja selgitust nõudma, jällegi rääkis ka sellest et naine võiks temaga minema minna sealt aga vastus oli sama-et ei saa. Peremees hakkas talle üks päev rääkima et ta võiks ikka neile perre tulla, lastele ema eest olla, hoolitseda nende eest (see meeldiks A-le väga)
kaasa läheks kuid too ütles et ei saa lapsi omapäid jätta, nii läkski mees üksi. Keskmise jõulupüha ajal läks Andres ja kutsus samuti Mari kaasa, too ütles et kui peremees tahab siis võib ta ka minna. Lapsi hoidma kutsuti saunatädi. Kui Juss seda kuulis oli ta väga pahane sest alles oli naine talle ära öelnud aga nüüd saab juba sinna minna- ta peitis ennast metsa et näha kuidas nad lähevad. Saunatädi rääkis poisile et kirikulised olid kiiret sõitu teinud ja Andres ostis veel neiule naistejooki ka- Juss ei osanud midagi sellepeale öelda. J läks M-ga rääkima ja selgitust nõudma, jällegi rääkis ka sellest et naine võiks temaga minema minna sealt aga vastus oli sama-et ei saa. Peremees hakkas talle üks päev rääkima et ta võiks ikka neile perre tulla, lastele ema eest olla, hoolitseda nende eest (see meeldiks A-le väga).Möödusid jälle mitmed kuud kuid peremees ei olnud endale ikka naist ostinud- vb
Kambrisse jõudes olid lapsed imestunud et ema ja isa ikka veel loevad ja laulavad. Teises toas olles kuulis naine aga korraga kolksu ja läks vaatama. Naabri koer, Valtu oli tuppa tulnud ja urises nurgas. Andres tahtis ta majast välja visata aga koer jooksis eest ära ja ajas kõik asjad maha ja laiali. Koer kukkus külma vette, kerisele, märgade käppadega pühale raamatule ja lõpuks minema. Koer sai korralikult ikka tappa, nii et ei tulnud enam kunagi Eesperre. Kui kirikulised teada said mis toimus, kahetsesid nad et läksid. Vana Andres ei lasknud aga tuju sellest veelgi rohkem rikkuda. Pühad olid väga tõsised, selleks oli ka lastel väga raske, kuna nad ei tohtinud paljutki teha mida oleks tahtnud. Väikese A eestvedamisel hakati mustlasi mängima peale seda kui Suur A oli söönud. XXXV Hakati koeraloo pärast kohtus käima. Koer oli nüüd poolpime ja- kurt, karv oli seljas lahti, nii et külmaga ei saanud väljagi minna
Liisi hoidis ikka Oru Joosepile lähemale. Väljas ootas Vargamäe rahvast imelik üllatus. Kui Andres hakkas hobust teiste vahelt lasila äärest välja lükkama, helisesid aisades kellad. Need oli sinna sokutanud Oru Joosep Liisi tarvis. Kui jõuti oma välja alla, siis peeti hobused kinni, võeti kellad pealt ära ja Oru Joosep pistis nad oma rekke õlgede alla. Väiksematel lastel aga kästi suu pidada, et isa kelladest ei kuuleks. Kui kirikulised tuppa astusid kuulsid nad Mari ja vana Andrese käest, mis siin vahepeal oli juhtunud. Et Tagapere koer Valtu oli nende tuppa saanud (vorstilõhna peale) ja Andres ja Mari ajasid pool õhtut koera toast välja. See oli tuuseldanud Andrese malaka eest tagakambrisse, üle asemete, üle laua ja jumalakirja peale käpajäljed teinud, siis oli Andres teda vihaga veetünnis kastnud kuni koera lõpuks välja said. Suur tähtis sündmus oli verivorsti söömine omatehtud tikkudega
klähvimine jätkus ja koergi lidus edasi; ta jooksis altari eest läbi, sööstis alla teist käiku pidi, uksest mööda, täites kisaga terve kiriku; tema hirm kasvas ühes jooksuga, kuni ta lõpuks paistis vaid karvase komeedina, mis liikus oma orbiidis valguse hiilguse ja kiirusega. Viimaks lahkus märatsev kannataja oma jooksurajalt ja kargas oma peremehe sülle; viimane viskas ta aknast välja, mispeale hädakisa kiiresti nõrgenes ja kaugusse kadus. Selle aja peale punetasid kõik kirikulised ning olid lämbumas tagasihoitud naerust, ja jutlus oli jõudnud surnud punkti. Nüüd algas ettekanne uuesti, kuid see arenes loiult ja peatustega, puudus igasugune võimalus seda mõjuvaks teha, sest isegi kõige tõsisemad tundeavaldused võeti pidevalt vastu allasurutud riivatu naeru-turtsatusega mõne kaugema pingi seljatoe varjus, nagu oleks vaene pastor midagi erakordselt naljakat öelnud. Terve kogudus tundis tõsist
ära. Peab läbi ajama; mis üle jõu, jääb tegemata." ,,Oled muidugi juba küllalt üle jõu teind," ütles Indrek nagu isa lohutades. Isa mõistis seda ja vastas peaaegu härdalt, nagu oleks ka tema õueväravas pihlaka all kuulanud maailma kumedamaid kelli: ,,Usu, poeg, siin ilmas peab ikka üle jõu tegema, kui tahad midagi kätte saada. Ja isegi siis on vähe, isegi siis ei saa seda kätte, mis tahad." * Kirikulised olid enamasti kõik juba Vargamäe Eespere õueväravast mööda läinud kodu poole tagasi, kui Indrek oma pambu võttis, et minema hakata. Ema käis juba ammugi hädalise näoga lahkuva poja ümber, nagu tahaks ta midagi öelda või nagu ootaks ta, et see temale midagi erilist ütleks. Aga poeg vaikis ja ka emal ei tulnud sõnad suust. Alles siis, kui poeg oli juba õueväravast väljas, kui väravgi oli juba haaki pandud, nii et
annaabi.ee 
