töötlus Madrigal - it.k-emakeelne laul, Polüfooniline 3-6 häälne armastuslaul, lauldi oma rõõmuks, hiljem lavastatakse, ooperi aaria eelkäija. Frottola - rahvalik salmilaul + refr. Villanella - 3-häälne rahvalik laul Balletto - Villanella alaliik, tantsuslaul, refr. on ilma tekstitsa (fa-la-la) Sonata - instrumentaalpala Ricercar - instrumentaal-motett. VAIMULIK Missa - ühendatud 5 osa Reekviem - leinamissa Passioon - Kristuse elust Magnificat Maarja kiituslaul Hümn - lihtne vaimulik laul Motett ladadina keeles vaimulik laul Luteri koraal- saksa
• Anton Tšehhov • Friedebert Tuglas • Peet Vallak • Arvo Valton Hümn • on antiikkirjanduses pidulik laul, mis ülistab kangelasi või jumalaid. • 19. sajandil hakati hümnideks nimetama pidulikke laule, mis väljendavad ja ülistavad rahvuslikku ja riiklikku ühtsust • Keskajal olid hümnid gregooriuse koraalil põhinevad stroofilise värsstekstiga kirikulaulud, mida ennekõike seostatakse Püha Ambrosiusega. • Hiljem kiituslaul, milles ülistati mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid • Eesti Vabariigi hümn on Johann Voldemar Jannseni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", mille viisi autor on soome helilooja Fredrik Pacius. Draama • Draama on tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. • Žanrina kujunes draama välja 18. sajandil. • Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Käsitletakse
TALL). Lisaks neile lauldi hulk teisi laule, mis olid seotud selle päevaga. Ja tolleaegset laulmisviisi nim. gregooriuse lauluks, sest selle on välja arendanud paavst Gregorius I Suur. Kirik - (kr.,kyriakon, jumala maja), Jumalakoda, hoone, kus toimetada armulauda, euharistiat ja kiriklike sakramente. Koht, kus pidada liturgiaid kogukonna ja koguduse jaoks. Kirikulaul - hümn, antifoon, laulutüüp, mida laulavad vastamisi kaks häält või kaks koori, harilikult liturgiline kiituslaul; kasvanud välja salmilaulust; hümn, laul Jumala kiituseks, tunnistuslaul, võrreldav piibli salmidega ja cantigaga; inglihümn, inglilaul, kõrem palve Jumala auks Rooma liturgias, doksoloogia, milleks on Gloria in Excelsis. Klooster - (kr,. Monasterion, koht üksinda elamiseks), religioosse kogukonna hoone munkade, nunnade, või mõlemate jaoks ühiselt, kaksikkloostri näol, kus elati benediktlaste reegleid või teisi samalaadseid kuulekust nõudvaid ühiselureegleid järgides.
"Veendumus" op 14 bassile ja klaverile (Artur Alliksaar) 1988 "Ühe valguse sees" op 15, kantaat metsosopranile, segakoorile, klaverile ja kammeransamblile (Agu Sisask) "Ave sol" ("Kantaat Päikesele") op 16 mees-, nais- või segakoorile ja tam-tamile "Gloria Patri" op 17, 24 vaimulikku laulu segakoorile "Dona nobis pacem" 2-häälne kaanon segakoorile "Vigala hümn" segakoorile ja puhkpilliorkestrile (Ly Seppel) 1989 "Taaveti kiituslaul" op 19 meeskoorile "Domine, exaudi orationem meam" op 20, motett sopranile ja kahele segakoorile "Miserere mei, Deus", prelüüd ja fuuga meeskoorile 1990 Missa nr 1 op 23 solistidele, segakoorile ja sümfooniaorkestrile "Linnutee galaktika" op 24, sonaat klaveriduole "Misereatur vestri omnipotens" op 25, motett segakoorile "Magnificat" op 26 segakoorile Missa nr 2 op 28 sopranile, mees-, nais- ja segakoorile "Kyrie" 2-häälne kaanon naiskoorile "Ema süda" meeskoorile (Juhan Liiv) 1991
(villon) Evangeelium- Jeesuse elu ja õpetuse teemaline raamat Piiblis Falloselaul- fallosele kui sigivussümbolile pühendatud laul Vana-Kreekas. Grotesk-kujutamisviis, mis põimib ja ühendab koomilist ja traagilist, tõelistja fantastilist ülevat ja madalalt.( Villon) Heeros-inimese ja jumala vahepealne olend antiik ütoloogias ehk kangelane. Hümn- vanakreeka tänu- või ülistuslaul jumalatele, sõja- ja spordikangelaste auks, ülev, pidulik kiituslaul. Idüll- Vana-Kreekas väike lüroeepiline luuletus peamiselt karjuste elust, sagelui kirjutatud dialoogivormis; maaelu idealiseerivalt kujutav luuletus. Iroonia-koomikavorm, varjutatud pilge, mil öeldu on mõeldule vastupidine (Villon.) Komöödia- Vana- Kreekast pärinev draamakirjanduse põhizanr tragöödia ja draama kõrval, meelelahutuslik naljamäng. Kurtuaasne kirjandus- rüütli-ja õukonnakirjandus, sai alguse 12.-13. sajandil Provance ist Lõuna-Prantsusmaalt. Minesinnger- 12.-13
Laulu looja on nutikalt ära kasutanud peategelase võõrapärase, Itaalia kunagise kirikutegelase ja pühamehe nimega sarnase perekonnanime ning seetõttu kannab külamehe sepitsetud laul heldest ja altruistlikust kõrtsmikust kirikulauluga analoogset pealkirja. Toda ammust kirikulaulu olevat kirikupärimuse andmeil esimest korda laulnud kirikuisad Ambrosius ja Augustinus viimase ristimisel IV sajandil pKr. Oodina jumala suurust ja vägevust ülistav dialoogivormis «Ambroosiuse kiituslaul» on liturgilise lauluna tänaseni kirikumuusikasse püsima jäänud. Küla-Ambroosiuse laul olevat Aruküla kooliõpetaja Kristjan Abroi teateil loodud ühel 1860. aastate jõulupeol Torma postijaama kõrtsis. Arhiiviandmeil oligi «Ambroosiuse laul» oma algse viisiga tuntud peamiselt oma sünnikoha Torma ümbruses. Üleskirjutused sama viisi ja refrääniga mujalt on erandlikud. Laul levinud ka omal ajal rahva seas väga kiiresti. Olnud nii,
Ood, hümn, eleegia. Tuntumad zanrid (1) ood pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, sündmusele, nähtusele, ideele vms, on iseloomulik sinavorm ja retooriline pöördumine. Eesti kirjandusse tõi oodi K.J.P. (2) hümn - antiikkirjanduses pidulik laul, mis ülistab kangelasi või jumalaid, keskajal gregooriuse koraalil põhinevad stroofilise värsstekstigakirikulaulud, mida ennekõike seostatakse Püha Ambrosiusega. Hiljem kiituslaul, milles ülistati mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid. 19. saj-l hakati hümnideks nim-ma pidulikke laule rahvuslikku ja riiklikku ühtsuse poolt. (3) eleegia - itk ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses - kurb lugu, jutt; on üks antiiklüürika kolmest põhivormist, eripäraks on värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm: eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss)
2 1984 ,,Laul eidest ja taadist" 1985 ,,See kauge hääl" 1986 4 etüüdi, op 8 1986 ,,Tere, hommik" 1986 ,,Tuisk" 1987 ,,Vaba-armastus", op. 12 1987 Triptühhon, op. 13 1987 Poeem ,,Veendumus", op 14 1987 ,,Jõulupalve" 1988 Kantaat ,,Ühe valguse sees", op. 15 1988 Kantaat Päikesele ,,Ave Sol", op. 16 1988 ,,Gloria Patri", op 17 1988 Vigala hümn 1988 ,,Laul sõnnikust" 1988 Kaanon ,,Dona nobis pacem" 20 1989 ,,Taaveti kiituslaul", op 19 1989 Motett ,,Domine, exaudi orationem meam", op 20 1989 Prelüüd ja fuuga ,,Miserere mei, Deus" 1990 Missa nr 1, op. 23 1990 ,,Misereatur vestri omnipotens", op 25 1990 ,,Magnificat", op 26 1990 Kahehäälne kaanon ,,Kyrie" 1990 ,,Ema süda" 1991 Missa nr 2, op 28 1991 ,,Õnnis on inimene", op 29 1991 ,,Gratias agamus Domino Deo nostro", op 30 1991 8-häälne motett ,,Benedictio", op 31 1991 ,,Joomalaulud", op 32 1992 ,,Tänulaul Päikesele", op 35
Eesti ajakirjanduse traditsiooniliseks följetoni vormiks on humoristliku põhilaadiga veste, Tuntud vestekirjanikud on Eduard Vilde (1865 -1933), august Kitzberg (1855 -1927), Oskar Luts (1887 -1953) jt. Haiku - jaapani väike loodusluuletus, mis koosneb kolmes värsist (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5) ja sisaldab aastaajale osutavat sõna. Homonüümid - samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad. Huumor- Heatahtlik nali Hümn- Kiituslaul, milles ülistatakse mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid. Idee - kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Ilukirjandus- kirjandus, kus ei kujutata tegelikku maailma, vaid esitatakse selle tõlgendusi. Impressionism- 1860 Prantsusmaal tekkinud kunstimeetod, mida kasutati ka kirjanduses. Hetkemuljete kaudu jõuti nähtuste olemuseni, üksikasjalikult ei kujutatud midagi. Nt, Tammsaare Intervjuu- usutlus Intriig- põhitegevuse arenemine romaanis või draamas.
Tuntumad zanrid (1) ood pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, sündmusele, nähtusele, ideele vms, on iseloomulik sinavorm ja retooriline pöördumine. Eesti kirjandusse tõi oodi K.J.P. (2) hümn - antiikkirjanduses pidulik laul, mis ülistab kangelasi või jumalaid, keskajal gregooriuse koraalil põhinevad stroofilise värsstekstigakirikulaulud, mida ennekõike seostatakse Püha Ambrosiusega. Hiljem kiituslaul, milles ülistati mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid. 19. saj-l hakati hümnideks nim-ma pidulikke laule rahvuslikku ja riiklikku ühtsuse poolt. (3) eleegia - itk ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses - kurb lugu, jutt; on üks antiiklüürika kolmest põhivormist, eripäraks on värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm: eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss)
Tuntumad zanrid: Ood pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, sündmusele, nähtusele, ideele vms, on iseloomulik sinavorm ja retooriline pöördumine. Eesti kirjandusse tõi oodi K.J.P. Hümn - antiikkirjanduses pidulik laul, mis ülistab kangelasi või jumalaid, keskajal gregooriuse koraalil põhinevad stroofilise värsstekstigakirikulaulud, mida ennekõike seostatakse Püha Ambrosiusega, hiljem kiituslaul, milles ülistati mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid. 19. saj-l hakati hümnideks nimetama pidulikke laule rahvuslikku ja riiklikku ühtsuse poolt Eleegia - itk ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses - kurb lugu, jutt; on üks antiiklüürika kolmest põhivormist, eripäraks on värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm: eleegiline distihhon
Seda lauluzanri kasutati nii liturgias kui ka kristlikes kodudes. Neid retsiteeriti tavaliselt ühel tugihelil. Tekstid koosnevad erineva silpide arvuga värssidest (versus). Versuste retsiteerimiseks kasutatakse meloodiavormeleid. Hümn antiikkirjanduses pidulik laul, mis ülistab kangelasi või jumalaid. Keskajal olid hümnid gregooriuse koraalil põhinevad stroofilise värsstekstiga kirikulaulud, mida ennekõike seostatakse Püha Ambrosiusega. Hiljem kiituslaul, milles ülistati mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid. Vaimulik laul laul, mis on seotud religiooniga. Sarnanes juutide lauluga, üht-teist võeti ilmselt üle ka hellenistlikust kultuurist. Kõrvale tõrjuti paganlikkude toretsevate pidustuste muusika ja pillid, mis varakristlikus muusikas olid keelatud. Pilet nr. 12- Bütsants Bütsantsi riigi üldiseloomustus (päritolu ja valitsemine): Bütsantsi riik tekkis 395 a. ning püsis aastani 1453
Lüürika tuleb kreekakeelsest sõnast „lyra“, mis tähendab keelpilli. Lüürika: algselt eksisteeris luule ainult muusikalise saatega. 7-6 sajandi lüürika jaguneb ettekande järgi kaheks: monoodiline (esitas 1 inimene) ja koorilüürika. Koorilüürika väljendab kollektiivseid tundeid, esitati kooris, hümnid Jumalate kiituseks, näiteks ditürambid – Dionysose auks, epiniikion – hümn sportlaste jaoks, enkoomion – kiituslaul tuntud isiku või rühma jaoks, eleegia – luuletused, mis loodud kindla skeemi järgi, eleegiline distihhon (kaksikvärsside kaupa heksa- ja pentameeter), räägib igapäevastest tõsielulikest asjadest, tihti õpetliku ja poliitilise sisuga; jamb – temaatika õelam, iroonilisem, satiirilisem, epitaaf (hauakivi). Skeem: tuntud müüt -> teema arendus -> lõppeb luuletaja enese arvamusega. SAPPHO – elas Lesbose saarel. Antiikaja kuulsaim poetess. Sappho oli kasvatajanna, kes
112 «Tädi Polly, see ei ole õiglane. Keegi peab ka Hucki nähes rõõmu tundma.» «Ja tunneb kah! Olen rõõmus, et näen teda, vaene emata poiss!» Ja see hellus ning tähelepanu, millega tädi Polly Hucki üle puistas, tegid viimase veel kohmetumaks, kui ta oli enne. Äkki hüüdis pastor nii valju häälega kui suutis: ««Võta nüüd issandat, vägevat kuningat, küta» -- laulgem! Ja laulgem kogu südamega!» Ja nad laulsid. Vana kiituslaul paisus ning tõusis võidutseva hooga, ja sellal, kui see pani kõikuma sarikad, vaatas mereröövel Tom Sawyer kadetsevat noorust enda ümber ja tunnistas oma südames,-et see oli kõige uhkem hetk tema elus. Kui «ninapidi veetud» kogudus kirikust välja vooris, ütlesid inimesed, et nad on peaaegu valmis laskma end jälle narriks teha, et kuulda veel kord rahvast niiviisi seda vana kiituslaulu laulmas.
annaabi.ee 
