Sissejuhatus · Iseloomustus · Taolistiivalised · Harilik vesineitsik · Tumekõrsik · Sarvikliidrik · Eristiivalised · Harilik hiigelkiil · Harilik loigukiil · Kasutatud kirjandus Üldiseloomustus · Pikk ja sale keha,neli pikka tiiba,suurte silmadega pea,tugev lõug. · Enamasti on keha rohelise või sinise kirju. · Kiililised jaotatakse kahte rühma:taolistiivalised ja eristiivalised. · Kiililised on Eesti suurimad putukad. · Nad on röövtoidulised,püüavad saaki õhust.Ogadega varustatud jalad moodustavad koos omapärase püüniskorvi,millega lennul putukaid püüda. · Kiililiste vastsed elavad vees. Taolistiivalised · Ees-ja tagatiiivad ühelaiused. · Siia rühma kuuluvad:liidriklased,kõrsiklased ja vesineitsiklased,kelle isaste tiivad on sinised. Harilik vesineitsik · Esitiivad ja tagatiivad on ühe laiused. · Tiivatähn puudub või on ebaselge. · Isase tiivad o...
Kiilid elavad kõige rohkem veekogude kallastel. Kiilid paarituvad õhus ning nende vastsed elavad veekogude põhjas ja on ka röövtoidulised. Vastsed hingavad trahheelõpustega. Vastne kasvab aina suuremaks , kestub mitu korda ning ronib enne valmikuks saamist taimedele , kus tuleb viimasest vastsekestast välja täiskasvanud kiil . Kiililised Kiilid elavad soojadel maadel rohkem. Kiilide tundlad on vähemärgatavad ja väikesed. Tiibade eesserva tipuotsas on tiivatäpp, mis lennul stabilisaatorina toimib ega luba vibreerida õhukesel tiival. Kõik kiilid tarbivad ainult loomset toitu. Kiilid on väga hea lennuvõimega ja sageli võib neid ka kohata veekogudest eemal. Enamasti lendavad nad tervete parvedega koos ,see võimaldab neil uusi veekogusid asustada.
Maailmas on kiile umbes 5000 liiki. 3 2.Välimus Kiilidel on sihvakas, piklik, sageli eredalt värvunud või metallihelgiga keha ning suur, ülejäänud kehast hästi eristunud pea. Suurema osa peast võtavad enda alla tohutu suured liitsilmad, mis on suurimad putukate hulgas, koosnedes kuni 30 000 osasilmakesest. Nendega näeb kiil teravalt kuni 10 meetri kaugusele. Kiilide tundlad on seevastu lühikesed ja vähemärgatavad. Tiibu on kiilidel kaks paari. Kilejad tiivad on varustatud äärmiselt tiheda tiivasoonte võrgustikuga, mis on putukate hulgas vanapärane tunnus. Tiiva tipus paikneb tumedam laiguke - tiivatäpp ehk stigma, mis ei lase tiival lennul vibreerida. Kiire ja osava lennu võlgnevad kiilid sellele, et nad ei vehi üheaegselt mõlema paari tiibadega. Erinevalt suuremast osast teistest
Elupaik · Elab põhiliselt veekogu ääres. · Harva on neid ka metsaservades. · Kiilid on aktiivsed päeval soojal ajal,õhtul kui pimeneb ja muutub jahedamaks istub kiil oksal ja hakkab uuesti lendama,kui ere hommiku päike on ta üles soojendanud. Toitumine · Tarbivad ainult loomset toitu. · Saaki püütakse lennult. · Röövtoidulised. Hingamine · Hingavad vees lahustunud hapnikku. · Väikesekasvuliste kiilide vastsed hingavad tagakeha tippus olevate trahheelõpustega. · Suurekasvulised kiilid hingavad soolekaudu. Paljunemine · Isane haarab emase rindmikust jalgadega kinni. · Paarituvad õhus. Tuntumad liigid Säärikliidrikud . puna-loigukiil Tondihobu Vesikneitsik Tumekõrsik Tähtsus looduses · Kiilid püüavad mitmesuguseid lendavaid putukaid, sealhulgas taimekahjureid, aga
juhus, kui nad koduaedadesse satuvad. Kui seal on nende jaoks sobivad tingimused paljunemiseks, võibki koduaia tiigist leida kiilivastseid. NÕUDMISED ELUPAIGALE Enamik kiililiike on paljunemiseks sobiva veekogu valikul väga nõudlikud. Nad vajavad varjumisvõimalusi, päikespaistelisi alasid, puhast vett, veest välja ulatuvaid taimi nagu hundinuiad vms ja sobivaid jahialasid. Seega nõuab oma aiatiiki kiilide paljunema meelitamine veidi vaevanägemist. Enamik kiililiike ei ela reostatud veekogudes. Kui tiigis elavad kiilid või soovitakse neid sinna meelitada, siis ei tohi kasutada selle läheduses väetisi ega pihustatavaid mürkaineid, ka taimsed mürgid on veeelustikule ohtlikud. Kui kiiresti kiilid koduaia tiiki jõuavad, sõltub sellest, kui kaugel see asub kiilide poolt asustatud veekogudest. Kui tiigist mõne kilomeetri raadiuses on paljunevaid kiiliasurkondi, kellele aiatiigi
Ühepäevikulised Kauri Vaab Klass 8B Ühepäevikulised · On kiilide kõrval vanimad putukad · Nimi tuleb nende lühikese eluea tõttu · 2000 liiki ja 19 sugukonda · Eestis 42 liiki ja 10 sugukonda Välimus · Keha pikk ja sale · Tagakeha tipul kolm pikka lülilist jätket · Tagatiivad on eestiibadest palju väiksemad · Tundlad on peast lühemad · Jalad on pikad · Keha pehme ja õrn Elukoht · Elavad vees · Enamik elab vooluvees · Kivide all ja peal · Põjasettes Sigimine
meelsasti. Ehmestiivalisi võib leida veekogude lähedusest, nende vastsed elavad vees. Ehmestiivaliste vastseid nimetatakse sageli "puruvanadeks". Ehmestiivaline pikad niitjad tundlad tiiva pind karvane tiivad puhkeolekus kehal katusetaoliselt elavad veekogude ääres lend loid vastseid nimetatakse "puruvanadeks" Ehmestiivaline. Küsimused Võrdle kiili ja ehmestiivalise välimust ja leia vähemalt neli erinevust. Kus arenevad kiilide, kus puruvanade vastsed? Miks me kohtame kiile ja puruvanasid enamasti veekogude ääres?
sobivate elupaikade kadumise tõttu. Eestis on rohe-tondihobu leitud paiguti: Palmse ja Matsalu kandist, Saaremaalt, Kirde- ja Kagu- Eestist ning Emajõe ümbrusest. Seni on Eestis leitud ainult valmikuid ning Lääne-Eestist pole üldse uuemaid andmeid. Et valmikut märgata, peab tundma kiili käitumise eripära: keskpäeval rohe-tondihobu tavaliselt ei näe, ta ilmub välja alles päikeseloojangul ning toimetab hämaras. Selline käitumine on kiilide hulgas väga omapärane. Ohud ja vaenlased Kuigi kiilid on ise aplad röövputukad, peetakse jahti neilegi. Väiksemaid kiilivastseid söövad suuremad röövputukad, kalad ja konnad. Hiljuti koorunud abituid valmikuid nopivad taimevartelt roolinnud, toites nendega oma järglasi. Tugevaid tiivulisi täiskasvanud kiile püüavad lennult kärbsenäpid ja pääsukesed. Bioloogia ja elupaik. Kui suve jooksul võib näha kiile lendamas kõikjal, siis paaritumise ajaks
3 2.Välimus Kiilidel on sihvakas, piklik, sageli eredalt värvunud või metallihelgiga keha ning suur, ülejäänud kehast hästi eristunud pea. Suurema osa peast võtavad enda alla tohutu suured liitsilmad, mis on suurimad putukate hulgas, koosnedes kuni 30 000 osasilmakesest. Nendega näeb kiil teravalt kuni 10 meetri kaugusele. Kiilide tundlad on seevastu lühikesed ja vähemärgatavad. Tiibu on kiilidel kaks paari. Kilejad tiivad on varustatud äärmiselt tiheda tiivasoonte võrgustikuga, mis on putukate hulgas vanapärane tunnus. Tiiva tipus paikneb tumedam laiguke - tiivatäpp ehk stigma, mis ei lase tiival lennul vibreerida. Kiire ja osava lennu võlgnevad kiilid sellele, et nad ei vehi üheaegselt mõlema paari tiibadega. Erinevalt suuremast osast teistest
CORDULEGASTER BOLTONI Cordulegaster boltoni on üks ilusamaid ja huvitavamaid kiilide liikmetest; Cordulegaster boltoni on väga eredalt ja omapäraselt värvitud: mustad ja kollased (kuldsad) rõngad. Kiskjana reguleerivad liikmete tasakaalu ökosüsteemides ning eredate värvidega ja elegaantse vormiga äratavad inimeste tähelepanu, esteetiliselt seisukohalt. 1 CORDULEGASTER BOLTONI TAKSONOOMIA Riik: loomad (Animalia); Hõimkond: lülijalgsed (Arthropoda); Klass: putukad (Insecta);
end leida keset tupp-villpeade puhmaid. Pehme- ja heledaveeline järv kuulub limnoloogiliselt tüübilt haruldaste oligotroofsete ehk vähetoiteliste järvede hulka. Linajärv , suuruselt teine, ehk Väike Viitna järv, on tunduvalt väiksem (4,2 ha), pehmeveeline ja eutrofoorne ehk rohketoiteline. Suur osa järve kaldast on soostunud ning rohke taimestikuga, veepõhi mudane, vesi sogane ja pisiloomadest tulvil. Linajärv pakub head elupaika kiilide vastsetele ning tõenäoliselt võib siit leida ka haruldasi kiililiike. Samuti kuulub järveasukate sekka tähnikvesilik (Triturus vulgaris). Nagu Pikkjärveski, torkavad veetaimede seas kindlasti silma valged vesiroosid. Nabudi järv on tilluke (0,6 ha) ning kaugemal metsade rüpes, seetõttu ei ole paljudel sellest aimu. Tüübilt on järv pehmeveeline ja miksotroofne ehk segatoiteline. Järve voolab mitme lähedal asuva allika vesi ning väikese metsaoja kaudu on tal ühendus
Nad moodustavad rohkem kui kolmveerand teistest loomaliikidest. Putuka keha katab kitiinkest. Pea küljes on liitsilmad ja lihtsilmad, samuti tundlad ja suised. Rindmikule ja tagakehale kinnituvad jalad. Kiilid- · Kiilidel on sale ja pikk keha, neil on 2 suurt liitsilma, millega näeb tervalt kuni 10meetri kaugusele. · Nad on röövloomad ning kiireimad lendajad putukate seas. · Vastsed arenevad vees, toituvad veeselgrootutest. · Kiilide tiivad on läbipaistvad ning nad ei saa neid seljale kokku voltida. Näiteks: tondihobu, hiidik, veisineistik. Ehmestiivad- · Valmikud on hallikate või pruunikate tiibadega, kohmakalt lendavad putukad. · Tiivad on kaetud peenete karvakestega ehk ehmestega. · Vastsed elavad vees, on taim- ja loomtoidulised. · Mõned ehitavad enesekaitseks nö. Majakese(puruvana) ning mõned koovad saagi püüdmiseks püünise. Liblikad-
Sookilpkonn toitub kogu päeva, eriti hommikuti, aga öösel magab veekogu põhjas. Kuival ei liigu sookilpkonn nii kiiresti kui vees. Siiski on ta maismaakilpkonnadest märksa vilkam. Kuid sookilpkonn hoidub veekogu lähedusse ning vähimagi ohu korral põgeneb vette ja kaevub vajadusel mudasse. Toitumine Sookilpkonn sööb kõiki elukaid, keda kätte saab ja kellest jõud üle käib. Põhiosa toidus moodustavad putukad ja teised lülijalgsed, keda püütakse nii vees kui kuival: kiilide, sääskede ja ujurite vastsed, tirtslased, tuhatjalad ja kakandid. Lisaks sööb ta kahepaiksed, usse ja limuseid. Taimi sööb ta üksnes harva. Kalu sööb sookilpkonn samuti harva, sest ei saa neid kätte. Üksnes nõrgad ja haiged kalad langevad kilpkonna saagiks ja niimoodi täidab sookilpkonn kalade asurkonnas looduse sanitari rolli. Toidujahil lähtub sookilpkonn mitte niivõrd nägemises kui teravast haistmisest. Ajalugu Ajalugu
elupaigana > Rannaniidud pakuvad paljudele linnuliikidele pesitsus- ja puhkepaikasid. > Paljud linnuliigid on muutunud haruldaseks kogu Läänemere rannikul. > Meriski, hallhani, suurkoovitaja, punajalg-tiider, talvike, põldlõoke, nõmmlõoke > Kudemiskohaks valib kõre meelsasti väikese riimveelisi lompe, mille soolsus on 3–4 promilli, seega ei talu kõre rannaniitude kuivendamist > Selgrootutele loomadele on rannaniidud väärtuslikuks elupaigaks. > Rannaniidud on ka kiilide ja lutikate poolest mitmekesised. Looma - ja taimeliikide pilte Haned Matsalu rannaniidul Foto: Tiit Kaljuste Härjasilm Kerahein Kanada kuldvits Foto: Arne Ader Hiidkaruslane Elupaik > On levinud kesk ja ida Euroopas, Kasastaanis, lõuna Siberis, põhja Mongoolias, Amuuri regioonis, põhja Hiinas, Koreas ja Jaapanis. > See liik leiti Eestist esmakordselt 1902. aastal, leiukohaks Kübassaare Saaremaal.
Ahvena toiduks on peamiselt kalad (nt särjed), sageli väiksemad ahvenad. Kaldavees ujuvad mitut liiki konnad. Rohelised konnad elavad vees kogu elu, maismaal käivad nad ainult putukajahil. Tavalisemad on maismaal elavad rohukonnad, kes aeg-ajalt vette sulpsavad. Igal kevadel tulevad nad vette kudema. Madal kiiresti soojenev kaldavesi sobib selleks hästi. Kudust koorunud konnakullesed leiavad toitu veetaimede pinnalt. Suur osa kullestest langeb saagiks ujuritele ja suurte kiilide vastsetele. Peipsi järvest leiavad ka toitu mõned imetajad. Järve ääres võib näha kopraid, mügrisid ehk vesirotte, kes kuuluvad näriliste hulka. Nad toituvad järvetaimede mahlastest osadest, neile sobivad pilliroog, hundinui, järvkaisel, tarnad jt. Kobras sööb ka lehtpuude ja põõsaste oksi ning koort. Saarmas hangib oma toidu samuti veekogudest. Ta on väga hea sukelduja ning veepinnale tõusmata võib ta ujuda kuni 100 meetrit. Saarma toit on kalad,
laienenud keeleke. Õietolmu kogumise ning hammustamise ajal on imemisaparaat tahapoole painutatud. Herilastel, kes toituvad rohkem loomsest toidust, on lõuad tugevamini arenenud kui imemisaparaat. Tundlad on samuti evolutsiooni käigus jäsemetest tekkinud. Nad on kompimis- ja haistmiselunditeks. Tavaliselt koosnevad nad suurest hulgast lülidest, vaid mõnedel putukarühmadel on nad lühikesed ja vähese arvu lülidega. Näiteks on kiilide tundlates vaid kolm lüli. Tundlad on lühikesed või puuduvad hoopis ka paljudel putukavastsetel. Samas on putukaid, kelle tundlad on koguni hulga pikemad kui keha. Tundlate ehituse alusel eristatakse tervet hulka tundlakujusid, nagu näiteks niitjad, nuijad, saagjad, kamjad, põlvjad, lameljad jne. Putukate silmad on kahte tüüpi. Liitsilmad koosnevad suurest hulgast (vahel tuhandetest) osasilmakestest, millest igaüks näeb vaid väikest punktikest. Kokku
- Seepärast sõltub nende liikide edasine käekäik otseselt selliste alade taastamisest. - Seda on edukalt tehtud nii Taanis kui ka Suurbritannias ning luitealade taastamisega on algust tehtud ka Eestis. - Näiteks Pihla-Kaibaldi liiviku taastamine, kus taastati 43 hektarit liivikuelupaika. Taastamistöid tehti näiteks tedre, pisi-tinasambliku ja nõmmelõokese elutingimuste parandamiseks. Väikeveekogud - Väikeveekogud on olulised veeselgrootute (sh kiilide) ja kahepaiksete elu- ja sigimispaigad. - Nende taastamine on aidanud säilitada paljude ohustatud liikide asurkondi nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas. - Näiteks harivesiliku elupaiga taastamine Värska vallas Nedsaja külas. Alguses oli veekogu täiesti rohtunud, kuid see taastati. Jõgede, ojade ja soode taastamine - Selleks, et parandada jõgede ja ojade seisundit ning taastada seal sigivate siirdekalade
ellujäämist. Linnud ei tarvita reeglina tervelt, vaid nokivad tühjaks. Rannaniidu kulustumise, roostumise ja võsastumise tõttu suureneb ka nastikute mõju kõreasurkondadele, kuna nastikud eelistavad kõrgemat taimestikku. Kõre rebastele ja mäkradele väga ei maitse, kuna on mingil määral mürgine ja läheb loosi ainult siis, kui midagi paremat pole hulka aega silma puutunud. Kulleseid söövad ujurite ja kiilide vastsed, kalad ning vesilikud. Sigimisajal maksavad kärnkonnad maanteede ületamise eest ränka hinda - väga palju loomi hukkub autorataste all (Kõre ehk juttselg- kärnkonn, 2002 b). 9 Kõrede levikut ning arvukust, ohustavad liigi püsimajäämist eelkõige elupaikadega seotud ohutegurid: - Elupaikade kvaliteedi halvenemine või elupaikade hävimine traditsioonilise maakasutuse muutumise tõttu
Päikesepaneelide puhul on tegemist niinimetatud ökoloogiliste lõksudega. Inimesed vajavad päikesepaneele lisaenergia tootmiseks, kuid need paneelid võivad kõigutada ökoloogilist tasakaalu. Mida enam päikesepaneele, seda suurem on veeputukate hukkumise tõenäosus. Teadlased tegid katse Ungaris Duna-Ipoly rahvuspargis, kuhu pandi erineva disainiga päikesepaneele. Uuriti, kuidas kiilid nende suhtes käituvad. Kuid paneelid tõmbasid peale kiilide veel mitmeid putukaid ligi, kes seal paljuneda püüdsid ja oma munad jätsid. Tulemused näitasid, et putukad eelistasid neid päikesepaneele vähem, millel oli valge äär või vahel valged jooned. Eelistuseks olid ühtlased suured, katkestamata paneelipinnad. Just neil hukkus putukaid ja vastseid kõige enam. Et putukate elu säästa, tuleks paneelid osadeks jagada, et ühtlast läikivat pinda vähem oleks.
tiikides, kraavides ja ojades, eelistab väikesi, madalaid ja soojaveelisi veekogusid. Oktoobrist aprillini talvituvad veekogude lähedal (mitte kaugemal kui 50...100 m) lehehunnikutes, näriliste urgudes, vahel ka keldrites ja kartulikoobastes 3...5 isendist koosnevate gruppidena. On tundlik kõrgete temperatuuride suhtes (optimaalne on 23,5 °C), kuid talub võrdlemisi hästi madalaid temperatuure. · Toitumine Vees elades toitub sääskede, kiilide ja ujurite vastsetest, vähilaadsetest, veelimustest, kalamarjast ja konnakudust. Maismaal elades toitub vihmaussidest, putukatest, hulkjalgsetest ja muudest selgrootutest. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. · Sigimine Vesilikud siirduvad veekogudesse mätsi lõpul, kuid sigimine algab kui veetemperatuur on 10 °C ringis. Paaritumisele eelnevad pulmamängud. Sigimisperioodi vältel muneb emane 60..
Kogu kevade vältel muneb emane kokku 60...700 muna, peale munemist rullib ta iga muna eraldi veealuse taimelehe vahele. Vastne koorub munast 14...20 päeva pärast. Vastsestaadium kestab 60...70 päeva ning veekogust väljudes on noor vesilik 32...36 mm pikkune. Vesilikud saavad suguküpseks 2. - 3. eluaastal. Toiduks püüavad tähnikvesilikud hulkjalgseid, vihmausse ja mitmesuguseid putukaid, kuid vees elades on ta menüü hoopis teine - siis on peamiseks toiduks sääskede, kiilide ja ujurite vastsed, limused, kalamari ja konnakudu. Sääsevastseid süües hoiavad vesilikud vaos sääskede arvukust. Et tähnikvesilik on seotud metsadega, siis vähendab metsade maharaiumine ta arvukust. Seetõttu kuulub ta looduskaitse alla. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Tähnikvesilik, 2011) Juttselg-kärnkonn (Bufo calamita) 21
harilik vesineitsik Calopteryx virgo ja vööt-vesineitsik C. splendens. II Alamselts: Eristiivalised Anisoptera Keskmised kuni suured liigid, kelle tagatiivad on laia kannasagaraga ning on puhkeolekus suunatud külgedele. Vastsed elavad seisuveekogude põhjal ning hingavad rektaalpõie abil. Tuntumad sugukonnad on hiilgekiillased Corduliidae, vesikiillased Libellulidae, tondihobulased Aeschnidae. Liikide arv: 5600, Eestis 58 liiki. Kirjandus: Martin, M., 2013. Eesti kiilide määraja. Tallinn Selts: Nahikulised Dictyoptera Alamselts: Prussakalised Blattodea Prussakalised on väikesed kuni suured (4,0-95,0 mm), lameda kehaga putukad. Tundlad pikad ja peened. Eestiivad nahkjad, tagatiivad lehvikukujuliselt volditud. Emastel on tiivad tihti lühemad või taandarenenud. Sooja- ja niiskuselembesed putukad, elavad enamasti kõdus, valdavalt segatoidulised. Munad (15-40) munetakse erilistesse pakenditesse ooteekidesse. Peamiselt öise eluviisiga
Kogu kevade vältel muneb emane kokku 60...700 muna, peale munemist rullib ta iga muna eraldi veealuse taimelehe vahele. Vastne koorub munast 14...20 päeva pärast. Vastsestaadium kestab 60...70 päeva ning veekogust väljudes on noor vesilik 32...36 mm pikkune. Vesilikud saavad suguküpseks 2. - 3. eluaastal. Toiduks püüavad tähnikvesilikud hulkjalgseid, vihmausse ja mitmesuguseid putukaid, kuid vees elades on ta menüü hoopis teine - siis on peamiseks toiduks sääskede, kiilide ja ujurite vastsed, limused, kalamari ja konnakudu. Sääsevastseid süües hoiavad vesilikud vaos sääskede arvukust. Et tähnikvesilik on seotud metsadega, siis vähendab metsade maharaiumine ta arvukust. Seetõttu kuulub ta looduskaitse alla. 27 Roomajad Roomajad on esimesed tõelised maismaa - selgroogsed. Neid iseloomustab sigimine
Ramsari konventsioon Ramsari (Iraan) 1993 160 kevad- ja sügisrändel tuhandeid kilomeetreid, läbides Võimalikult paljusid riike haaravad looduskaitse 1971 kümneid riike. Nahkhiirte, vaalade ja kiilide teekonnad konventsioonid annavad garantii, et rahvusvaheline Bonni konventsioon Bonn (Saksamaa) 2008 114 jäävad meie vaatevälja harvem, ent tublid piiriületajad koostöö toimib. Ka taasiseseisvunud Eesti on 1979 on nemadki
annaabi.ee 
