A variant 1. Mis õppeasutuses õppisid esimesed asjaarmastajad-heliloojad ? 2.Milline oli baltisakslaste roll eestlaste koorikultuuri kujunemisel ? 3.J.W.Janseni panus Eesti muusikasse: 4. Kuidas on seotud A.Kunileid ja C.R.Jakobson? 5.Iseloomusta esimeste heliloojate laulude temaatikat ja helikeelt: 6.Milline oli J.Kappeli osa eesti muusikaloos ? 7.Iseloomusta K.A.Hermanni heliloojana 8.Esimese üldlaulupeo tähtsus: A 1. Cimze seminar Valgas, kihelkonnakoolmeistrite õpetamine, üle 100 noormehe 2. Asutasid lauluseltse, levis uus ilmalik laul, kontsertid, muusikaüritused, 3. Laulukogumik ,,Sioni-Laulo-Kannel", ilmalike laulude kogumik ,,Eesti Laulik". Rahvuslike tekstidega laulud-lauluharrastuse aregn. Meeslauluseltsi Vanemiune asutamine Tartus 1865a. I Üldlaulupeo idee, korraldamine, ühendkooride juhatamine. 4. C.R.Jakobsoni laulikus ,,Wanemiune Kandle Healed" sisaldab mitu A.Kunileiu algupärast laulu, tema seatud rahvaviise
kes vastas nõusolevalt. Samal ajal püüdis J.V. Jannsen pinda sondeerida „Vanemuise“ seltsis. 19. veebruaril peetud keisri troonipühal kõneldi „Vanemuises“ ka „meie eestulevast 50-aastases juubelipühast“ ja nähtavasti pandi liikmeskonna hulgas liikuma laulupeo mõte. Ühtaegu viis Jannsen küsimuse ajakirjanduse veergudele. Seejärel, avaldas ka lootust, et küsimust käsitletakse eeloleval suvel köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite konverentsil, kus asi heaks kiideti. Laulupeo-kavatsus tehti 1867. a. sügisel lõplikult teatavaks. „Vanemuine“ asus märtsis avalikult peokorraldamisele etteosta ja sellega oli kohaküsimus lahendatud Tartu kasuks. Pidu tähtaja määras ka ametlik korraldus See lubas eestlasi Tartusse kokku tulla ainult ülikoolitöö vaheajal. Huvatav ka see, et Ametlik piduluba saadi alles 1869. a. 20.veerbuaril pärast kaheaastast asjaajamist – vaevalt neli kuud enne peo tähtpäeva. 3
R. Jakobson kihelkonnakoolis õppima ja jõudis kiiresti edasi, kuigi oli teistest noorem. Ta oli suur sõber Jakob Pärnaga. Carli sunniti ka mõnda muusikainstrumenti käsitsema, aga selle vastu tal puudus huvi. Noorena ta hakkas huvi tundma loodusest ja mõnikord puu all lebades hakkas ta katsetama saksakeelsete värsside kirjutamist. Adam Jakobson pani oma poja Valgas asuvasse köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminari, mis töötas saksa õppekeelega. Seminarikursus kestis kolm aastat. Peale seminari läks ta Torma kihelkonnakooli kihelkonnakoolmeistriks ja köstriks. Ta oli hea õpetaja. Hästi õpetas ta joonistamist, geograafiat, rehkendust, eesti keele kirjalikke töid. 1862 läks ta Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Ta asus õpetajaks Jamburgi. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis.
kuigi oli teistest noorem. Ta oli suur sõber Jakob Pärnaga. Carli sunniti ka mõnda muusikainstrumenti käsitlema, aga tal puudus selle vastu huvi. Noorena hakkas ta huvi tundma loodusest ja mõnikord puu alla lebades hakkas ta katsetama saksakeelsete värsside kirjutamist. Alghariduse sai ta oma isalt, Adam Jakobsonilt, kes pidas koolmeistri ametit kohalikus kihelkonnakoolis. Adam Jakobson pani oma poja Valgas asuvasse köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminari, mis töötas saksa õppekeelega. Seminarikursus kestis kolm aastat. Pärast isa surma 1859. aastal töötas ta ka kolm aastat isa järglasena, ta oli hea õpetaja. Hästi õpetas ta joonistamist, geograafiat, rehkendamist ja eesti keele kirjalikke töid. Seoses tülidega mõisnikuga lahkus ta Tormast ning suundus Jamburgi köstri-kooliõpetaja kohale töötama. Sealt lahkudes leidis ta endale koha Peterburi, esimeses eragümnaasiumis, kus hakkas ta
kehvapoolselt. Perekonnas räägiti saksa keeles, kuid osati ka eesti keelt. 9-aastasena hakkas C.R. Jakobson kihelkonnakoolis õppima ja jõudis kiiresti edasi, kuigi oli teistest noorem. Ta oli suur sõber Jakob Pärnaga. Carli sunniti ka mõnda muusikainstrumenti käsitsema, aga selle vastu tal puudus huvi. Noorena ta hakkas huvi tundma loodusest ja mõnikord puu all lebades hakkas ta katsetama saksakeelsete värsside kirjutamist. Adam Jakobson pani oma poja Valgas asuvasse köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminari, mis töötas saksa õppekeelega. Seminarikursus kestis kolm aastat. Peale seminari läks ta Torma kihelkonnakooli kihelkonnakoolmeistriks ja köstriks. Ta oli hea õpetaja. Hästi õpetas ta joonistamist, geograafiat, rehkendust, eesti keele kirjalikke töid. Seoses tülidega mõisnikuga lahkus ta Tormast ning suundus Jamburgi köster- kooliõpetaja kohale töötama. Sealt lahkudes leidis ta endale koha Peterburis esimeses eragümnaasiumis, kus hakkas nooremates klassides saksa
Haridustee : Juba 9-aastasena hakkas õppima kihelkonnakoolis ja jõudis kiiresti edasi, kuigi oli teistest palju noorem. Esialgu õppis eesti keeles, kuid üsna pea suundus saksakeelsesse eriharusse, kus õppisid peamiselt kohalike sakslaste lapsed. C.R. Jakobson sai korraliku alghariduse, millele lisandusid ladina keele eratunnid pastori juures. Isa valmistas oma poega ette gümnaasiumi astumiseks.1856. aastal astus Jakobson Valgas asuvasse köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminari, kus seminarikursus kestis 3 aastat (aastani 1859). Karjääriastmed : Esialgu töötas Carl Robert Torma kihelkonnakoolis koolmeistrina, ta valdas hästi rehkendamist. Aastal 1862 leidis tööd maakonnalinnas Jamburgis, kus asendas pühapäeviti pastorit. 1864. aastal sai töökoha Peterburi esimeses eragümnaasiumis, kus õpetas nooremates klassides saksa keelt ja oli internaadis kasvataja. 1865. aastal omandas ta ülemõpetaja diplomi saksa keele ja kirjanduse alal.1866
Perekonnas räägiti saksa keeles, kuid osati ka eesti keelt. 9- aastasena hakkas C.R. Jakobson kihelkonnakoolis õppima ja jõudis kiiresti edasi, kuigi oli teistest noorem. Carli sunniti ka mõnda muusikainstrumenti käsitsema, aga selle vastu tal puudus huvi. Noorena ta hakkas huvi tundma loodusest ja mõnikord puu all lebades hakkas ta katsetama saksakeelsete värsside kirjutamist. CARL ROBERT JAKOBSONI ÕPINGUD Adam Jakobson pani oma poja Valgas asuvasse köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminari, mis töötas saksa õppekeelega. Seminarikursus kestis kolm aastat. Peale seminari läks ta Torma kihelkonnakooli kihelkonnakoolmeistriks ja köstriks. Ta oli hea õpetaja. Hästi õpetas ta joonistamist, geograafiat, rehkendust, eesti keele kirjalikke töid. Seoses tülidega mõisnikuga lahkus ta Tormast ning suundus Jamburgi köster- kooliõpetaja kohale töötama. Sealt lahkudes leidis ta endale koha Peterburis esimeses eragümnaasiumis, kus hakkas nooremates klassides
tarvis laiendada kiriku tegevust, et talurahvast rohkem kaasa tõmmata. Üheks uuenduseks oli kirikumuusika taseme tõstmine, et teha rahvast jumalateenistusel kaasalaulmisega aktiivsemaks ja kirikuskäimist meeldivamaks. Seni laulis igaüks nii nagu oskas. Rahvas ei tundnud nooti, vähestes kirikutes oli orel, lauldi köstri eeslaulmise järgi. Köstridki polnud alati muusikatundjad. Kuna köstrid olid ka kihelkonnakoolis tegevad, siis oli hädavajalik neid koolitada. 1839.a.loodi köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminar ehk Cimze seminar. 1849 kolis kool üle Valka ning eestlastest õpilaste arv suurenes tunduvalt. Esimese laulupeo ajaks oli Valga seminarist tulnud juba 40-50 eestlast, seega oli 1860.-ndail ligi kolmandik eesti kihelkonnakoolidest varustatud erialaselt ettevalmistatud pedagoogidega. Need kihelkonnad asusid Tartu-, Võru- ja Viljandimaal. Põhja-Eestis oli vallakoolmeistrite seminar Märjamaal. Kooli õpilastest loodi meeskoor, kes tutvustas mitmehäälset koorilaulu ümberkaudsetes
elas kehvapoolselt. Perekonnas räägiti saksa keeles, kuid osati ka eesti keelt. 9-aastasena hakkas C.R. Jakobson kihelkonnakoolis õppima ja jõudis kiiresti edasi, kuigi oli teistest noorem. Noorena ta hakkas huvi tundma loodusest ja mõnikord puu all lebades hakkas ta katsetama saksakeelsete värsside kirjutamist. Adam Jakobson pani oma poja Valgas asuvasse köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminari, mis töötas saksa õppekeelega. Seminarikursus kestis kolm aastat. Peale seminari läks ta Torma kihelkonnakooli kihelkonnakoolmeistriks ja köstriks. Ta oli hea õpetaja. Hästi õpetas ta joonistamist, geograafiat, rehkendust, eesti keele kirjalikke töid. Seoses tülidega mõisnikuga lahkus ta Tormast ning suundus Jamburgi köster- kooliõpetaja kohale töötama. Sealt lahkudes leidis ta endale koha Peterburis
Ta oli suur sõber Jakob Pärnaga. Carli sunniti ka mõnda muusikainstrumenti käsitlema, aga tal puudus selle vastu huvi. Noorena hakkas ta huvi tundma loodusest ja mõnikord puu alla lebades hakkas ta katsetama saksakeelsete värsside kirjutamist. Alghariduse sai ta oma isalt, Adam Jakobsonilt, kes pidas koolmeistri ametit kohalikus kihelkonnakoolis. Adam Jakobson pani oma poja Valgas asuvasse köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminari, mis töötas saksa õppekeelega. Seminarikursus kestis kolm aastat. Pärast isa surma 1859. aastal töötas ta ka kolm aastat isa järglasena, ta oli hea õpetaja. Hästi õpetas ta joonistamist, geograafiat, rehkendamist ja eesti keele kirjalikke töid. Seoses tülidega mõisnikuga lahkus ta Tormast ning suundus Jamburgi köstri-kooliõpetaja kohale töötama. Sealt lahkudes leidis ta endale koha Peterburi, esimeses eragümnaasiumis, kus hakkas ta nooremates klassides saksa keelt
Senised köstrid polnud saanud mingit erilist haridust, enamasti olid nad käsitöölised (rätsepad, kingsepad, tislerid), kes pidasid köstriametit oma töö kõrvalt. Koolivõrgu arenedes hakkas seniste köstrite võimetus üha enam välja paistma. Uute haritud köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite koolitamiseks asutas Janis Cimze Valgas 1839. aastal seminari, kus said hariduse paljud eesti õpetajad.[1] Janis Cimze Vennastekoguduste eeskujul tekkisid 1830-ndatel aastatel esimesed eestlaste laulukoorid. Nende juhtideks olid harilikult kooliõpetajad ja köstrid, lauljateks õpetajate ning vanemate õpilaste kõrval ka ümberkaudsed peremehed ja sulased. Kooridel oli suur sotsiaalne tähtsus: varasem
korraldajaks sai "Vanemuise" selts kui tolle aja kõige elujõulisem eesti organisatsioon. Jannsen pöördus 30. jaanuaril kirjalikul teel Jakobsoni poole, paludes tema ja teiste Peterburi eestlaste kaasabi peo organiseerimisel. Jakobson lubas kaasa aidata ja isiklikult laulupeost osa võtta, kuid pole selge, kas ta siiski sõitis Tartusse kontserdile või mitte, kuid ta puutus paljudega kokku ja sai ettekujutuse laulupeost. Õppides aastail 1856-1859 Valgas köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminaris, sai CRJ direktor Jänis Cimze juhtimisel üsna korraliku muusikalise ettevalmistuse, nii et oli pärastises kutsetöös suuteline kirikuorelit mängima, koolis laulmist õpetama, laulu-ja pasunakoori juhatama ning isegi komponeerimises katsetama. Ta võttis aktiivselt osa esimese Eesti üldlaulupeo korraldamisest (kuigi hiljem asus sellega opositsiooni) ja võitles visalt selle eest, et eestlaste esimesel suurel ühiskontserdil ei lauldaks ainult saksa
annaabi.ee 
