Euroopa kaubateede kaubanduskontoreid asus võrgus. Novgorodis. Tallinnal olid tihedad Läänest veeti Liivimaa sidemed Rootsi, Soome kaudu venemaale eelkõige käsitöötooteid. ja Novgorodiga. Venemaalt eksporditi läände mitmesugust toorainet. Alevikud Linnuste, Alevikud sarnanesid kihelkonnakirikute, paljus linnadega: laada- ja sealsed elanikud palverännukohtade jagunesid samuti juurde tekkis keskaja kodanikeks ja jooksul 14 alevikku: kodakondseteks, Helme, Kastre, Keila, kodanikud olid Kirumpää, Koluvere, koondunud omavalitsuse Kuressaare, Laiuse, ülesandeid täitvasse gildi Lihula, Otepää, Pirita, ja valisid endale Põltsamaa, Valga, bürgermeistri. Vastseliina ja Viru- Nigula.
Hansakaupmeeste tugipunktidena spetsialiseerusid suuremad Eesti linnad juba algusest peale ida-lääne transiitkaubandusele. Tallinn, Tartu, Viljandi ja uus-Pärnu olid Hansa Liidu liikmed. Hansa Liidu üks tähtsamaid kaubakontoreid asus Novgorodis. Kauplemist seal reglementeeriti eriti rangelt, et kaubahoovi ei toodaks liiga palju kaupu, sest see Oleks löönud hinnad alla. Novgorodi sõitmisel olid Liivimaa sadamad niigi harjumuspäraseks pestuspaikadeks. Alevikud Linnuste, kihelkonnakirikute, laada- ja palverännukohtade juurde tekkis keskaja jooksul 14 alevikku: Helme, Kastre e Kavastu, Keila, Kirumpää, Koluvere, Kuressaare, Laiuse, Lihula, Otepää, Pirita, Põltsamaa, Valga, Vastseliina ja Viru-Nigula. Seal elas mitmest rahvusest väikekaupmehi, käsitöölisi ja võõrastemajapidajaid. Alevikud sarnanesid paljus linnadega: sealsed elanikud jagunesid samuti kodanikeks ja kodakondateks, kodanikud olid koondunud
olid linased ja sirge lõikega. Kanti keepe ja vöösid, millel oli peale kinni hoidmise funktsiooni ka usuga seotud tagamõte. Naised kandsid rätikuid ja rinnas sõlgesid. Tööriistad Maa harimisel kasutati ikka veel kolmeväljasüsteemi. Tööloomadena kasutati hobuseid ja härgi. Tööriistad olid puust. 5. Eesti linnad keskajal Linnade asukohaks valiti muistsed kauplemiskohad tähtsamate teede sõlmpunktides. Väiksemaid asundusi tekkis teede ristumiskohtadesse, linnuste või kihelkonnakirikute kõrvale, kuid linastaatusesse ei tõusnud neist keskajal ükski. Muinasaegsetest varalinnalistest asulatest eristas keskaegseid linnu siiski iseseisev õiguslik staatus, mille tagas maaisanda antud linnaõigus. Linnade piirides muutusid senised sõltuvussuhted kehtetuks ja elanikud moodustasid iseseisva omavalitsusliku linnakogukonna. Asutamisel oli kaalukaim roll maaisandal, kes andis linnaõiguse. Linnaõigus Hamburg (Põhja-Eesti), Lübeck (Lõuna-Eesti).
1248. Hiljem kerkisid Rakvere ja Narva. Tartu piiskopi valduste keskuseks ja katedraali asupaigaks sai eestlaste muinaslinnus Tartu, mille juurde tekkis linn. Ordulinnuste juurde tekkisid Viljandi, Uus-Pärnu ja Paide. Saare-Lääne piiskop asutas 1251.aastal Vana-Pärnu. Paraku langes tärkav linn leedulaste hävitustöö ohvriks, mispeale piiskop viis oma residentsi Haapsallu. Teede ristumiskohtadesse, linnuste või kihelkonnakirikute kõrvale tekkis üll teisigi väiksemaid asundusi alevikke (Otepää, Lihula, Koluvere, Vastseliina, Kuressaare) -, kuid linnastaatusesse ei tõusnud neist keskajal ükski. Tõenäoliselt moodustasid linlaste tuumiku Saksamaalt saabunud kästiöölised ja kaupmehed. Siiski ei maksa alahinnata kohaliku rahva võimalusi linnakogukonda sulanduda. Eestlasi võis leiduda ka linnade ülemkihis. Näiteks esimesed
Saku aedlinn). Puitasumitega eeslinnad: Tartus Riia ja ülejõe Narva suunas, Pärnus ülejõe eeslinn, lõuna poole ja Riia eeslinn jne. Urbanisatsioon eeslinn + linnastute kokkukasvamine. Koondumine linnadesse (toimub ka praegu ja progresseeruvalt), hõlmab muutuseid rahvastiku kultuuris, elulaadis. Külas ja küla tüübid: ridakülad, hajakülad, tänavkülad, sumbkülad jne. Ajaloolised tüübid: ridaküla, hajaküla, tänavküla. Maa-asustus oli tekkinud kihelkonnakirikute juurde. 167 alevikku 3 Eesti Nõukogude entsüklopeedia 1890 aastast. Alevikel omaette liigitus Nõukogude perioodil olemas kuurortalevid, linnatüüpi alevid jne. 19.märts 2012 Seminarid 1. 30.04. Andmebaaside kasutamine asutuse ja maastike uurimisel (arvuti kaasa!) 2. 07.05. Näiteid uurimustöödest ja rakendusprojektidest. 3. 14.05
13 sajandil oli mündiõigus kõigil maaisandatel. Õigus Taani kuningal, Riia ja Tartu piiskopil. Saksa ordu saab mündiõiguse 1226, Saare-lääne piiskop 1279. Ühelgi liivimaa linnal pole mündiõigust kunagi olnud. Küll aga müntimisõigus..? kaubanduse toimimine, eri sotsiaalsete kihtide osalemine selles. Transiitkaubandus ja kauplemine kohalikul turul. Kaubaartiklid. Liivimaa rahanduse (mündinduse) põhijooned. Ristiusk ja ,,paganlus" keskaegsel Liivimaal: -Kihelkonnakirikute tekkisid suures osas maahärrade- piiskoppide ja saksa ordu- algatusel. Lähtuti esmajoones muinaskihelkondadest. Kus need liiga suureks osutusid, jagati väiksemateks uute kogudusekirikutega. Arvatakse, et eesti kihelkondlik jaotus kujunes põhijoontes välja 13. saj lõpuks ja muutus keskaja jooksul suhteliselt vähe. -Eestikeelse kirjasõna sünd. Tänaseni säilinud katkendid oörinevat 1530. aastatest. Tallinna oleviste kiriku
mune. Ristiusu võidus muinasusundi üle polnud siiski algusest peale mingit kahtlust, esindas ju see kogu Õhtumaale ühist rikast ja korrastatud kultuuripärandit. Kristlus rikastas eestlasi mitte ainult eetiliselt, vaid ka esteetiliselt - kirikute ehituse ja sisustuse, vaatemänguliste kiriklike tseremooniate (missade), mitmehäälse koorilaulu ja palju muuga. Ristiusk tõi kaasa kirjaoskuse, raamatutarkuse ja koolihariduse leviku. Kihelkonnakirikute vaimulikud olid esimesed maaharitlased Eestis. KIRIKUKORRALDUS EESTI ALAL. Eesti jagunes 13.-16. sajandil kirik likult Tallinna, Tartu ja Saare-Lääne piiskopkondadeks, millest kaks viimast olid ühtlasi feodaalriigid. Piiskoppide kiriklik võim ulatus laiemale alale kui ilmalik. Tallinna piiskop allus Lundi peapiiskopile, Tartu ja Saare-Lääne omad Riia peapiiskopile. Et pärast Jüriöö ülestõusu kuulus
See oli eriti põhjalik Lõuna-Eestis, kus paljud külad lakkasid üldse olemast. Põhja-Eestis ning saartel säilisid külad paremini. Põllumehel oli nüüd palju rohkem seda, mida linnas müüa ja mida linnas poes või käsitöölise juures osta. Asja hakkas linna olema palju tihedamini. Senine linnadevõrk oli uue ajastu talupojale liiga hõre, linnad liiga kaugel. Ka uued vabrikulinnad ei rahuldanud vajadusi. XIX sajandi teisel poolel hakkas kihelkonnakirikute, hiljem ka raudteejaamade juurde kujunema hulgaliselt aleveid, kus elas poodnikke, põllusaaduste ülesostjaid, käsitöölisi, arste, õpetajaid ja muid talurahvale vajalike inimesi. Muidugi haris enamik alevielanikke ka põldu, olgu või väikest, ja pidas loomi. Hiljem hakkasid alevitesse talvist kodu ehitama ka ümbruskonna taludes ja mõisates suviti töötavad põllutöölised. Niisuguse alevi elu ja elanikke võime tundma õppida kasvõi Tootsi-lugudest.
Hiliskeskaja jutlustamises, eriti kerjusordude poolt rakendati laialdaselt exemplumit - nali, anekdoot, millega elavdati jutlust. Kohaliku vaimulikkonna hulgas oli ka kohapeal üles kasvanud inimesi. Lisaks kihelkonnakirikutele oli maal väga arvukalt kabeleid, ehk siis kohalikke pühakohti, siinses kontekstis tähendab pisikest kirikut, millel pole oma püsivat vaimulikkonda, nt Saha? kabel Tallinna lähistel, enamus olid väikesed ja puust. Need kompenseerisid kihelkonnakirikute hõredust, nendes kabelikohtadest teame luteri ajast pärit vaidlusi nende kabelikohtade üle luterlaste ja katolike vahel. Üks fenomen see, et al 16. saj on nendesse kohtadesse visatud raha - vb märk sellest, et varem said annetused endale kabeli omanik, nt mõisnik, aga kui reformatsiooni järel see institutsioon kadus, siis hakati annetusi panema koha peale. Samuti üks spetsiifiline Liivimaa fenomen on küla kalmistu. Suurte kihelkondade puhul
kabel või kirik. (Talve). Kui sellised kirikud eksisteerisid oli tegemist puukirikutega. Suurem kirikute rajamine Eestisse algas siiski alles 13. sajandil. Maale rajati juba vallutuse ajal kirikud ja kirikukihelkonnad ning keskaja lõpuks. Eestis keskaja lõpuks nähtavasti ligi 80 kivist maakirikut. Kokku oli Eestis keskaja lõpuks 12 kloostrit (Tamm 2002), neist 2 maal (Kärkna ja Padise). Keskajal tekkis peale kihelkonnakirikute ka hulgaliselt väiksemaid kabeleid. Vanade kirikute täpset ehitusaastat ei tea keegi. Arvatavasti asuvad Eesti vanimad kivist maakirikud Saaremaal. Valjala kirik on tõenäoliselt Eesti vanim maakivikirik, ehit. 1240 70. Loomulikult ei Valjala ega ka ükski teine iidne kivikirik säilinud esialgsel kujul. Ristiusuga kaasneva võõrvõimu esimesed tugipunktid olid kirikud, mis rajati saarlaste poolt.
võitmine hernhuutlusele. Ärksamad poisid korjati kokku, õpetati lugema, neist said hernhuutlikud jutlustajad, saadeti laiali seal kihelkonna piires suuresti. Aga see tegevus ei saanud kesta kuigi kaua, sest juba 1740. aa lõpus pandi hernhuutlik liikumine Vene impeeriumis põlu alla. 18. sajandi talurahvaharidus – ennekõike üksikute entusiastide katsed, samuti mingil määral hernhuutlike jutlustajate tegevus, mingil määral tegelesid sellega 18. saj lõpus ka kihelkonnakirikute juurde ametisse pandud köstrid, kes pidid palveid ja kirikulaule õpetama lastele, aga mõned neist piirasid tähelepanu ka kirjasõnale ja üritasid lapsi lugema õpetada. Tegemist siis üsna juhuslikult kujunenud tegevusega, koduõppega. Koole talurahvale praktiliselt polnud. 19. saj alguses hakkas olukord muutuma kui kogu Vene impeeriumis kehtestati ühtne koolikorraldus. Selle kohaselt pidi olema igas kubermangukeskuses gümnaasium, igas
annaabi.ee 
