Linnad ja kaubandus (0)

Linnad Ja Kaubandus
Kokkuvõte
Linnade õiguskorraldus
Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus , mis tagas linnakogukonnale autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Linnaõiguse tuumaks oli linnakodanike isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisöiguse kaitse. Tänu pöhimöttele „linnaöhk teeb vabaks" said ka linna põgenenud sõltlased aasta ja ühe päeva möödudes vabadeks inimesteks. Tallinnas, Rakveres ja Narvas elati Taani kuningalt saadud ja paljudes Läänemere löunakalda kaubalinnades kehtinud Lübecki õiguse järgi. Tartu, Uus-Pärnu, Viljandi, Paide ja Haapsalu said oma maaisandalt Hamburgi öigusel rajaneva Riia õiguse. Vana-Pärnus kehtis kohaliku päritoluga piiskopiöigus.
Linnakogukonna liikmeks ehk kodanikuks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis ära kodanikumaksu. Kodanikul oli mitmeid kohustusi, nagu vahiteenistus linna müüril ja tornides, linna söjaline kaitse, osavõtt mitmesugustest linnale vajalikest töödest ja muidugi maksude maksmine.
Linnade rahvastik
Liivimaa suurtes linnades, Riias, Tallinnas ja Tartus, Oli juhtiv positsioon sakslaste käes, kellest enamik Oli saabunud siia Rein -Vestfaali või Põhja-Saksa rannikualadelt. Kuna nad kõnelesid omavahel alamsaksa keeles, sai ka linnade ametlikus asjaajamises valitsevaks alamsaksa keel. Arvuliselt Oli aga linnades selge ülekaal kohalikul rahval . Mida väiksem Oli linn, seda rohkem elas seal tõenäoliselt eestlasi. Üldiselt anžatakse, et Liivimaa linnades Oli rahvus keskajal pigem sotsiaalne kui geneetiline määratlus. Maalt linna asunud esimese põlve linlane, kes teenis leiba lihtsa füiisilise tööga, sarnanes kultuuriliselt kindlasti enarn oma maal elavate sugulaste kui põliste linlastega — teda nimetati „mittesakslaseks". Kui tema järeltulijatel õnnestus aga sotsiaalsel redelil ülespoole liikuda , tõustes näiteks käsitöölise seisusesse, kaasnes sellega tõenäoliselt peagi kultuurivahetus ja sakslaseks muutumine.
Gildid ja vennaskonnad
Keskaegne ühiskond oli korporatiivne . Linnakodanikud said osa linnakogukonda kuulumise hüvedest ametialaste ühenduste, gildide ja tsunftide kaudu. Hiliskeskajal kuulus harilikult iga linna ülem- või keskklassi täiskasvanud mees mõnda ametialasesse ühendusse. Gildid kaitsesid oma liikmete huve, korraldasid nende seltsielu ja pak kusid häda korral abi ja toetust. Gild aitas kaasa ka oma liikmete matuste korraldamisel ning hoolitses leskede ja orbude eest.
Liivimaa linnades oli gildide hulgast tähtsaim linna kaugkaupmehi ühendav Suurgild. Raehärrasid valiti tavaliselt üksnes selle gildi liikmete seast. Vallalisi kaupmehi ja kaupmeheselle ühendas teine kaupmeeste ühing Mustpeade Vennaskond. Lisaks vöeti mustpeade hulka ajutiselt Liivimaal viibivaid võõramaa kaupmehi ja laevnikke. Kui mustpea abiellus, sai tast enamasti Suurgildi liige. Teiste sotsiaalsete gruppide suhtes hoidsid kaupmehed ranget distantsi.
Käsitöö
Liivimaa linnade elusoon oli transiitkaubandus. Käsitöö osatähtsus oli siin väiksem kui paljudes Lääne-Euroopa linnades. Kuigi käsitööharusid oli küllalt palju (14. sajandil esines Tallinnas ligi 60 mitmesugust käsitööala), rahuldasid need eelkõige kohaliku elanikkonna vajadusi igapäevaste, lihtsamate tarbeesemete ja toiduainete järele või teenindasid kaugkaubandust. Hansakaubanduse keskne asend scletaln rtäiteks transpordiga seotud erialade rohkust suuremates linnades. Peenemaid oskusi nõudvad ja välisturule orienteeritud käsitööharud olid nörgemalt esindatud, sest tänu Liivimaa asendile ida-läänesuunalise transiitkaubanduse võrgus jõudis siia hulgaliselt kvaliteetseid importkaupu.
Kaubandus
Liivimaa linnade kaubanduslik suunitlus tulenes äärmiselt soodsast asendist Kirde-Euroopa kaubateede võrgus. Tallinnal olid tihedad sidemed Rootsi, Soome ja Novgorodiga. Tartu kaubanduslikuks tagamaaks olid eelkõige Pihkva ja Novgorod . Hansakaupmeeste tugipunktidena spetsialiseerusid suuremad Eesti linnad juba algusest peale ida-lääne transiitkaubandusele. Tallinn, Tartu, Viljandi ja uus-Pärnu olid Hansa Liidu liikmed.
Hansa Liidu üks tähtsamaid kaubakontoreid asus Novgorodis. Kauplemist seal reglementeeriti eriti rangelt , et kaubahoovi ei toodaks liiga palju kaupu, sest see Oleks löönud hinnad alla. Novgorodi sõitmisel olid Liivimaa sadamad niigi harjumuspäraseks pestuspaikadeks.
Alevikud
Linnuste, kihelkonnakirikute, laada- ja palverännukohtade juurde tekkis keskaja jooksul 14 alevikku: Helme , Kastre e Kavastu , Keila, Kirumpää, Koluvere, Kuressaare, Laiuse, Lihula , Otepää, Pirita , Põltsamaa, Valga, Vastseliina ja Viru-Nigula. Seal elas mitmest rahvusest väikekaupmehi, käsitöölisi ja võõrastemajapidajaid. Alevikud sarnanesid paljus linnadega: sealsed elanikud jagunesid samuti kodanikeks ja kodakondateks, kodanikud olid koondunud omavalitstuse ülesandeid täitvasse gildi ja valisid endale bürgermeistri.