Kes ei tööta, see ei söö (0)

Kes ei tööta – see ei söö
Kirjand
On selge, et enamus inimesi käib tööl juba sellepärast, et päevast päeva toita ennast ja/või oma peret. Et ei tekiks puudust kõige lihtsama asjaga tänapäeval – toidust. Võib küll tihti tunduda iseenesestmõistetavana, et igal inimesel on päevast päeva kõht täis ja ei pea suuremast ajast selle peale muretsema, et kuidas ja kas ta süüa saab, siis tegelikkuses on palju inimesi meie enda silme all keset tänapäevast ühiskonda, kes elavadki päevast päeva olles puuduses toidust. Miks ei suuda meie riik ega ka inimesed tekitada piisavalt head süsteemi selle jaoks, et ka kõige hullemas seisus olevad inimesed ei peaks tundma tühja kõhtu?
Me elame riigis, mis on arvestatud kui arenenud riik ja meie poed on küllusliku valikuga igast maailma nurgast kokku toodud erinevate roogadega. Me ostame iga päev endale korvitäie toitu ja ei mõtlegi sellel ajal, et see sama korvitäis toitu on midagi, millest paljud inimesed suudavad vaid unistada. Suurtel poekettidel läheb päevaselt sadade kilode kaupa toitu äraviskamisele tänu aegumisele, kuigi seda võiks jagada abivajajatele. Miks peaks neid huvitama see, kas see toit jääb prügikastis roiskuma või saab keegi sellest ka kasu?
Olgugi, et tihtipeale need inimesed, kes sellisesse olukorda on sattunud, et nad ei suuda igapäevaselt teenida piisavalt, et ennast ära toita on selle ära teeninud igasuguste meelemürkide pruukimise ja muu sellisega, ei vääri nad ilma jäämist põhisemast. Edukus elus ei tule lihtsalt ja paljud ei jõuagi kuskile. Vähim mis me teha saame on neid aidata toiduga.
Eriti aktuaalne on teema sellepärast, et töötus on just viimastel aastatel jõudnud kriitilise tasemeni ja järjest tõuseb. Kas me näeme varsti olukorda, kus riigi rahadest enam ei piisa et neid toita ja langeme tagasi arengumaid iseloomustava situatsioonini kus rahvas on nälgimiseni vaene. Üha enam hakkab tekkima peresid, kellel on palju suid toita, kuid põhisissetuleku allikas kaob järsult ja suud jäävad toitmata. Mida rohkem on pereliikmeid seda tõsisemalt töö kaotus mõjub.
Nagu ütleb vanasõna : kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Olukorda lahendatakse aktiivselt. Töötavad Euroopa Liidu abitoidu jagamispunktid, riik otsib pidevalt uusi võimalusi abivajajaid toetada ja tihedad on kodanikualgatused.
Loodetavasti möödub kriis ruttu ja uue raha toel majandus taastub. Antud olukorras võiks isegi tuua välja uue ütluse. Kes jääb tööta – see ei söö.