Kellel on rohkem inimõiguseid? (0)

Kellel on rohkem inimõiguseid?
Kedli Tuuling
NT33
Inimõigused on määratud ja kehtivad kõigile, kuna tegemist on moraalsete sünnipäraste õigustega. Need on õigused, mis kaitsevad inimest riigi vastu. Neid kaitsevad rahvusvahelised lepingud , mis kohustab täitma seda.
Kuna maailm muutub üha enam interneti sõbralikumaks, meedia domineerib ja ajakirjadus manipuleerib , siis info levib see läbi kiiremini, kuid samuti on väga palju väärat informatsiooni, mida inimesed tõlgendavad iga üks isemoodi .
Internet on koht, kus inimene saab avaldada oma arvamust läbi virtuaalse müüri, mis tähenab, et isikul on võimalus jääda anonüümseks ja kajastada täpselt seda mida pähe tuleb ja sageli tekivad ühiskonna ja inimeste vahel konfliktid. Ühiskond ei suuda tagada ja pakkuda kõigile ühiskonna gruppidele vajaminevat informatsiooni, kas siis läbi interneti, läbi meedia vahenduse või läbi ajakirjanduse, kuna ühiskond ei ole tasakaalus (arengumaad, arenenudmaad). Palju on vaesust , töötust, mis mõjutab inimese rolli ühiskonnas. Tänapäeva maailmas sõltub, aga väga paljustki internetist, meediast ja ajakirjandusest, kui informeeritud ja teadlik oled oma õigustest, kohustustest ja muutustest. Seega, arvan, et inimõiguseid omavad inimesed, kellel on kättesaadavam meedia, internet, ajakirjandus ja tagaplaanile jäävad vaesues olevad inimesed, kes ei suuda või ei suuda ühiskond pakkuda neile piisavalt informatsiooni. Usun, et paljud vaesused olevad inimesed, isegi ei tea, millised õigused ja kohustused neil on. Samuti pole neil ka mingit võimalust sekkuda õiguste muutustes ja kehtestamises. Seega jääb ühiskond ilma paljudest sõnadest, arvamustest ja tõekspidamistest, mille põhjal me võiksime kujundada täiendada ja samuti respekteerida inimõiguseid. Iga riik, aga peaks tähelepanu pöörama ja vastutama oma riigi inimõiguste kehtestamisel, võttes nii palju kui võimalik arvesse kõikide kodanike arvamust, mis muudaks ka ühiskonna kindasti tasakaalukamaks, muutes seega isegi võibolla ühiskonna üldist elukvaliteeti, märgates see läbi ka elu hammasrataste vahele jäänud inimesi.
Ei saa muidugi ka väita, et rahvas, kellel on rohkem inimõiguseid, on seda. Paljustki sõltub iseenda pingutustest olla kursis inimõigustega ja sellega seotud informatsioonist. Kuna ühiskond on muutunud piisavalt laisaks, siis inimesed on harjunud juba sellega, et kogu informatsioon tuuakse neile ühel või teisel viisil „ jalge ette.”
Vaesuses olevate inimeste õigused eksisteerida ühiskonnas on siiski minimaalsed. Et olla kursis inimõigustega, peaks tagama ka juurdepääsu infole erinevat moodi. Kas või raamatukogude külastus, tasuta ajakirjandus või mõnel muul informeerival viisil. Lihtsam on näha probleemi seal, kus probleem ise on. Seega iga riik peaks mõtlema sellele, kuidas harida, mitte näha vaeseid inimesi probleemina meie ühiskonnas.
„Kõik inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena, ” seega tuleks ka samaväärselt pakkuda vaesematele võimalust olla ja eksisteerida vabade ja võrdsetena, et omada samasuguseid inimõigused, nagu nendel, kel on see võimalik ja kellele elu selle kuldkandikul kätte toob.