Keisri hull (0)

„Keisri hull“ räägib meile ühe mehe, Timotheus von Bocki, loo. Tegu on ajaloolise isikuga , kes elas oma vaadete jaoks liiga vara ja maksis selle eest väga kõrget hinda: kaheksa aastat vangistust üksikkongis, eluaegne koduarest ja saladuslooriga kaetud surm ( mõrv või enesetapp?). Liivimaa Võisiku mõisa aadlik erineb tavalisest mõisnikutüübist. Ta šokeerib oma käitumisega aadelkonda, loobudes hiilgavast abielust keisri vallastütrega ja abielludes lihtsa naisega pärisorjade hulgast. Ta oli Aleksander I sõber, niinimetatud keisri tõerääkija, tema suust pidi valitseja tõde ja ainult tõde kuulda saama. Aga tõde on valus kuulata ja tihti ei taha ja ei saa seda kuulda isegi sõprade suust...
Niisiis...Jakob Mättik kirjutab päevaraamatut, mis tema enda elu sündmuste taustal keskendub tema õemehe Timotheus von Bocki isikule. Kirjutab vaikselt, märkamatult, palju aastaid, räägib Timost seda, mida tema oluliseks peab ja endast seda, mida oluliseks üles tähendada peab.
Timo kirjutas keisrile kirja, mille eest keiser ta hulluks kuulutas ja kaheksaks aastaks vangi pani, kuni Timo taas hulluks kuulutati ja selle tõttu, järgmise keisri valitsemisajal, vangist koju lubati. Jakobi jutuajamistest Timoga selgub tema vanglasoleku ja vanglasse mineku lugu ja keisrile saadetud kirja sisu, mis Jakobit sügavalt šokeerib. Selle kirjaga kirjutab Bock ennast ju tegelikult surnuks, ehitab omaenese kätega võllapuu ja tõmbab silmuse üles. Sest see kiri ei ole delikaatne ega diplomaatiline. Kiri on süüdistus ja nõudmine, solvav ja jultunud . Timo ei taha olla nagu teised, ta tahab olla „korra alustugi“, mitte aadlikust kaabakas. Ta on valmis oma põhimõtete pärast surema. Uskuda keisrit nii hulk aastaid, pettuda temas ja jõuda lõpuks arusaamisele, et siin ei saa tema midagi enam ära teha....Tema olukord on tegelikult hullem, kui päris surm. Olla elavalt maetud, raamatuteta, seltsilisteta, võimaluseta midagi selgitada, end tõestada, tühjaks rääkida, olla lihtsalt „raudnael keisririigi ihus“, ebamugav ja meelesolev. Ei leia nad keisriga kumbki rahu ega lepitust, üks ei saa ja teine ei taha. Ühel on võim ja teisel kangus. Bock ei palu ja ei luba ka oma naisel Eeval seda teha. Naisel, kes seisab kindlalt mehe kõrval , toetades teda kõiges, olgugi et enamikust Timo ettevõtmistest on nende perele pigem kahju kui kasu. Tänu Timole on ta saanud hariduse ja pärisorjusest vabaks, aga kunagi ei hakka ta päriselt „sinna üles“ kuuluma . Lahkuvad ju aadlipruad kirikust, kui Jakob ja Eeva „aadlipingile“ istuvad. Kõik ei ole Timod. Asjadega läheb aega.
Jakob vastandub Timole. Igasugust teisitimõtlemist ja avalikku väljaütlemist peaks vältima ja varjama. Peidab ta ju Timo pabereid ja enda päevaraamatut hoolega. Keegi ei tohi teada ja näha. Ta ei julge isegi mõelda selle peale, et Timo mõtted võiksid isegi õiged olla. Väga vaevaliselt ja aegamööda suudab ta seda lõpuks endale tunnistada. Saab ju Timo „keisritruu“ poeg tema ülestähendused ja Timo kirjagi lõpuks endale. Kulgeb Jakobi elu mõistlikult ja tasaselt, tahaks teda raputada, üles äratada, elu sisse puhuda. Tema kõrval on ju von Bock, lummav, täiesti ettearvamatu, kummaline ja nii erinev. Tõeline Ristisõdija suure algustähega.
Kross raputab meid virgeks. Paneb mõtlema. Mis teeb inimesest hullu ? Kus läheb piir terve ja haige inimese vahel? Kas see, kes tahab tõde, on hull ja haige? Selles peab ilmselt igaüks ise selgusele jõudma.