10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2011-11-23
Kuupäev, millal dokument üles laeti
14 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Rebeka R
Õppematerjali autor
Taeva palge all August Mälk Romaan algab sellega, kui Tuisu Jüri oma pojale Kustasele linna bussi vastu tuleb. Kustas on viimased 6 aastat merel olnud ja otsustas nüüd koju tulla. Koduteel juba üsna küla lähedal tuleb neile vastu Hilde. Hilde ja Kustase vahel oli kogu aeg midagi olnud ning nüüd oli ta esimene inimene, keda Kustas kodukülas nägi. Tervitasid üksteist ja lubasid veel kohtuda. Lõpuks jõudsid Kustas ja Jüri Tuisu tallu. Seal tervitasid Kustast pisarsilmil ema, vend Kaarel, Kaarli naine Viia (suure kondiga tugev naine) ja nende kolmeaastane poeg Heino. Kustas päris noorima venna Lui kohta, see oli läinud laeva peale raha teenima. Kustas küsis kohe isa käest, miks tema enam laeva peal ei ole, kuid isa ainult ühmas midagi vastu, sest ta ei tahtnud esialgu tunnistada, et talle olevat laevakapteni kohale asendaja leitud ja sedagi sai ta teada küla pealt. Kaarlilt sai Kustas teada, et isal on mõte oma paat ehitada. Õhtul mängis Kustas
ega mitte midagi. Ta suutis oma jutuga ära rääkida ükskõik kelle ning tema mesijutt viis paljud mehed hauda. Ta ei hoolinud kellestki peale enda, ta tegi kõik oma heaolu nimel ning tal oli täiesti suva, mis teistega juhtub. Omakasupüüdlik valetaja, kellest ei saadud loo lõpuni lahti. Jim Hawkins: Väga vapper 17-aastane poiss, kellel oli oma osa selle loo alguses ning tema oli üks neist, kelle pärast üldse merele mindi. Ta elas oma vanematega ,,Admiral Benbowis" ning ta töötas seal baarimehena. Isa suri tal halva tervise tõttu ning seetõttu olid tal ja ta emal käed tööd täis. Tema leidis ka Billy asjade seast kaardi ning sellest ka see lugu alguse sai. Skvaier (mr. Trelawney): Tema käis Bristolis laeva ning sellele meeskonda otsimas. Ta oli lobiseja ja lobises välja Bristolis saladuse aarde kohta ning tänu sellele tahtis ka seal tööd
Ühed tülid sõjariistadega, kui kullajoom, taevas viirles kui udu-koonaldes. Kuid üks oli tõeline keset neid teised viskasid need sinnapaika, ühed hiilisid põgenedes, teised liikusid rüüstates ning muinasjutu-lisi maid - ta poeg. vägivallaga. Ta teadis ta olevat lihtsõduri, kuid ometi paistis kõik, mis teda ümbritses, Nad ei tahtnud aga enam sõda näha, neile oli sellest küllalt! Mingu need sõtta, kes üleloomulikult suur. Ta nägi teda sõitvat sammu läbi ääretute väesalkade kui muistse seni on kodus istunud, mingu, tapelgu, nemad ei tahtnud aga enam! Ja nad sülitasid ning sõjapealiku. Siis nägi ta teda käe sirutavat, ning lee-gionid liikusid ta märgi järgi kui rääkisid õudseist kannatusist. merelained
lahti kinnitused ja asetasid paatidesse plekkpurke kuivikutega. Päästepaat nr. 7 oli esimene, mis vette lasti, kuid maksimumist, mis oli 65, oli paadis vaid 32 inimest. Inimesed ei tahtnud eriti päästepaatidesse minna, sest suure ja valgustatud ,,Titanicu" peal tundsid nad end turvalisemalt. Kuid ,,Titanicu" paaditekk vajus üha rohkem kaldu ja ka kõige muretumad reisijad hakkasid end ebamugavalt tundma. Inimeste teadvusse hakkas jõudma tõsiasi, et ,,Titanicul" pole enam kaua elada. Paaditekil hakkas maad võtma paanika ja ohvitser Wilde käskis Lightolleril relvakapist relvad tuua. Tunda andis kogenud meremeeste nappus. Kuus meremeest läksid alla, et alumistel tekkidel asuvaid läbipääse avada. Need mehed ei tulnud enam kunagi tagasi. Kolmanda klassi reisijatel puudus ligipääs päästepaatidele. Kella 1.20 öösel oli ,,Titanic" vajunud vette vööris asuva nimesildini. Selleks ajaks tahtsid kõik päästepaatidesse pääseda
«Oh! Vaata selja taha, tädi!» Vana daam pöördus kähku, kähmas seelikusaba pihku, et seda hädaohust päästa, ja samal hetkel andis poiss jalgadele valu, ronis üle kõrge plangu ning kadus selle taha. Tädi Polly seisis hetke hämmastunult ja hakkas siis tasa naerma. «Pagana poiss! Kas ma iial midagi ei õpi? Kas ei ole ta mulle küllalt niisu-guseid vempe mänginud, et peaksin teda juba läbi nägema! Kuid vanad narrid on kõige suuremad narrid. Öeldakse ju, et vana koer ei õpi enam uusi trikke. Aga, heldeke, tal on need ju iga päev uued, ja kuidas sa tead, mis tulemas on? Ta nagu teab, kui kaua ta mind piinata võib, enne kui mul kops üle maksa läheb, ja ta teab ka, et kui ta mu käest hetkeks pääseb või mind naerma suudab ajada, siis on kõik jälle hea ja ma ei tee talle 10 midagi. Ma ei täida oma kohust selle poisi vastu, jumalatõsi, taevas teab seda. Hoia vitsa ja riku last, nagu tarkuseraamat ütleb. Teen pattu ja kogun kannatusi meile mõlemale, tean seda
Ruhnorootslane Jakob Steffensson meenutab: See toimus 1941.aasta 9.juulil. Sellega oli Ruhnu saar punastest vaba ja tuletornis heisati Eesti lipp. Vangistatud venelasi hoiti vanapoiss Frederik Friiski tares Ruhnu küla põhjatipus. Esialgu jäi punaste ajal paika pandud Ruhnu valla täitevkomitee veel ametisse. Vahest tähistasid Ruhnu mehed oma esimest võitu tõepoolest pika ja piduliku õllejoomisega, nii et poliitika jaoks enam aega ei jäänudki. Tõsi on aga see, et senine täitevkomitee esimees Strömfeldt tagandati ametist alles 20.juulil, mil vallavanemaks valiti tagasi enne nõukogude aega seda ametit pidanud Isak Melders. Meenutusi raamatust: ''Mürskudest küntud saarte kroonika.'' 15.juuli koidikul andis suur sakslaste lennukigrupp pommilöögi Kogula lennuväljale, millel paiknes major Kudrjavtsevi 12.Punalipu ordeniga üksik hävituslennueskadrill. Lendurite juurede sõitis otsekohe poliitosakonna ülem
Kivile lähenes Pastori tütar Kelli. Ta nähvas Eerikule, et igale poole kuhu ta ka ei läheks, et alati on Eerik ees. See peale Eerik kaitses end ja nähvas vastu, et nagu temalgi. Kelli rääkis, et lähipäevadel peaks saabuma mees Amadeus Lokk, kes möödunud suvel saarel käis igasuguseid putukaid kogumas. Kellu rääkis ka veel seda, et võib-olla läheb ta Amadeusiga linna kaasa. Eeriku arvates oli see mees imelik kiilakas, muud midagi . Torm hakkas üha enam lähenema, tuul tõusis, lained muutusid võimsamaks ning äike hakkas kah üha rohkem sähvima. Kelli kutsus Eerikut Jõõrilaiule, ta laenas Epp Loona paati. See koht ei olnud kaugel, polnud kilomeetritki kaugel ning Eerik nõustus, hiljem hakkas ta kahetsema, et ehk nad ei jõua tagasi ja jäävad tormi kätte. Jõõrilaiule jõudes palus Kelli, et Eerik temalt kõvastu ümbert kinni hoiaks, Eerik tegi seda
Kristiine – Taavi kunagine armastus, nüüd aga Jaaguõue perenaine. Sessi – Kristiine tütar, kelle tegelik isa oli Taavi. Jaaguõue Prits – meremees. Isa – Juuljuse ja Luisi isa, kelle Juuljus leidis Tallinnast. Orge Heino – Taavi naaber, Juuljuse klassivend. Sergei – väikese laeva kapten, millega Juulijus käis merel. Tegevuskoht: Põhiline tegevus toimub Saaremaal asuvas külas, rannavabadiku-paadimeistri majas. Kokkuvõte: Vallakantseleis jagati inimestele lapsi, kellel enam vanemaid polnud, nendele, kellel oli võimalus neile tööd ja elukohta pakkuda. Julli ja Luisi ema oli surnud ning isa oli kadunud ja nemad ei teadnud isast midagi. Luisi oli saanud endale juba „võtja“, kuid Julli ei olnud veel „võtjat“. Külavanem lükkas Julli rahva ette ning hakkas teda kiitma, et rahvas tema vastu huvi tunneks. Rahva seast tuli igasuguseid väiteid ja keegi polnud rahul, kuni kuulis
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid