50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-05-17
Kuupäev, millal dokument üles laeti
76 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
SiberiAnanass
Õppematerjali autor
Kes ei oleks siis näinud telekapuldi patareid või autoakut? Nagu inimenegi vajavad ju kõik elektriseadmed energiat. Nõnda põhinevad keemilistel vooluallikatel just kaasaskantavad elektritarbijad – meie äratuskellade kui ka kasvõi pleierite toitesüsteemid. Kuid missuguseid süsteeme nimetatakse keemilisteks vooluallikateks, millised on nende head ja halvad küljed ning kuidas need leiavad kasutust meie igapäevaelus, sellest antud referaat räägibki. 1. KEEMILISED VOOLUALLIKAD Keemilised vooluallikad on vooluallikad, millega saadakse elektrivoolu redoksreaktsioonide kulgemisel vabaneva energia arvel. Elektrienergia saamiseks kulutatakse elektrokeemiliselt aktiivseid aineid – aineid, mis astuvad redoksreaktsioonidesse elektroodidel, liites või loovutades seejuures elektrone. (Karik, Palm, Past, 1981:209) Põhimõtteliselt võiks keemilise vooluallikana kasutada igasugust redokssüsteemi, kuna seal liiguvad elektronid alati kindlas suunas redutseerivalt elektroodilt
patareid või autoakut? Nagu inimenegi vajavad ju kõik elektriseadmed energiat. Nõnda põhinevad keemilistel vooluallikatel just kaasaskantavad elektritarbijad meie äratuskellade kui ka kasvõi pleierite toitesüsteemid. Kuid missuguseid süsteeme nimetatakse keemilisteks vooluallikateks, millised on nende head ja halvad küljed ning kuidas need leiavad kasutust meie igapäevaelus, Sellest ma referaadis räägingi. 2 1. KEEMILISED VOOLUALLIKAD Keemilised vooluallikad on vooluallikad, millega saadakse elektrivoolu redoksreaktsioonide kulgemisel vabaneva energia arvel. Elektrienergia saamiseks kulutatakse elektrokeemiliselt aktiivseid aineid aineid, mis astuvad redoksreaktsioonidesse elektroodidel, liites või loovutades seejuures elektrone. (Karik, Palm, Past, 1981:209) Põhimõtteliselt võiks keemilise vooluallikana kasutada igasugust redokssüsteemi, kuna seal liiguvad elektronid alati kindlas suunas redutseerivalt elektroodilt
Keemilised vooluallikad Lahustes toimuvate redoksreaktsioonide korral lähevad elektronid üle ühtedelt osakestelt teistele. Mingit elektrivoolu seejuures ei teki. Teatud tingimustes on aga võimalik redoksreaktsioon läbi viia nii, et oksüdeerumis- ja redutseerumisprotsessid toimuvad ruumi eriosades ja nii on võimalik saada elektrivoolu. Kui valada ühte keeduklaasi tsinksuflaati ja asetada sellesse tsingipulga ning teise keeduklaasi vasksulfaadi ja sellesse asetada vasepulk ja kui see kõik ühendada elektrolüüdisilla abil. (Sillas on elektrolüüdilahus) ja kui ka metallpulgad ühendada omavahel elektrijuhtmetega, paigutades ahelasse ka ampermeetri, siis näeme, et niipea kui vooluring on sulgenud, näitab ampermeeter, et ahelas on vool. Tsink kui aktiivsem metall oksüdeerub, tsinkioonid lähevad lahusesse, vabanenud elektronid aga jäävad metalli. Tsingil tekib negatiivne laeng ehk elektronide liig. Vase kui vähem aktiivse metalli ioonid redutseeruvad vasel, seovad endaga
kulutatakse elektrokeemiliselt aktiivseid aineid aineid, mis astuvad redoksreaktsioonidesse elektroodidel, liites või loovutades seejuures elektrone. Keemiliste vooluallikate tähtsaimad iseloomustussuurused on elektromotoorjõu, tööpinge, mahutavus (vooluallikast saadav elektrihulk) ja tööiga. Nad jagunevad 3 rühma: galvaanielementideks, akudeks ja kütuselementideks, kuigi kahel viimasel on sarnasusi galvaanielementidega. Galvaanelemendid Galvaanielemendid on keemilised vooluallikad, milles on elektrienergia saamiseks võimalik ainult ühekordne elektrokeemiliselt aktiivsete ainete kasutamine, sest nende ainete läbireageerimise järel muutub galvaanielement vooluallikana kasutamiskõlbmatuks.Tänapäeval on galvaanielementidest kasutusel põhiliselt kuivelemendid, milles elektrolüüt on pasta kujul. kuivelemente kasutatakse patareidena taskulapmides, raadiotes, elektronkellades ja mujal. kuivelemendid on mõeldud ühekordseks kasutamiseks
Keemilised vooluallikad Mis on keemiline vooluallikas? Keemiline vooluallikas on seade, milles elektrokeemilises reaktsioonis vabanev energia muundub vahetult elektrienergiaks. Liigitamine Keemilised vooluallikad jagunevad ühekordselt ja mitmekordselt kasutatavaiks. Terminid Ühekordselt kasutatavaid saab tühjendada, s.t neist energiat elektrivooluna tarbida ühekordselt (pidevalt või vaheaegadega). Ühekordselt kasutatav keemiline vooluallikas on tehnikaterminites väljendatuna primaarne (esmane) vooluallikas, lühemalt primaarvooluallikas ehk primaarallikas. Primaarelemendi kohta kasutatakse veel ka ajaloolist nimetust galvaanielement. Mitmekordselt kasutatavad vooluallikad on tühjendamise järel elektrivooluga laetavad; laadimisel muundub tarbitav elektrienergia aktiivainete keemiliseks energiaks. Tehnikaterminites väljendatuna on laetav keemiline vooluallikas sekundaarne (teisene) vooluallikas, lühemalt sekundaarvooluallikas ehk sekundaarallikas. Sekun
Rakvere Ametikool Keemilised vooluallikad Raimo Johanson AV13 Juhendaja: Leo Nirgi Rakvere 2014 Sisukord Keemilised vooluallikad.......................................................................................... 3 Üldine ehitus ja talitlus........................................................................................... 3 Tunnussuurused...................................................................................................... 4 Elektromotoorjõud............................................................................................... 4 Nimipinge............................................................................................................ 4 Sisetakistus......................................................................................................... 4 Mahutavus.......................................................................................................
Elektroodide pinnal toimub elektronide ülekanne ioonidele ja vastupidi: a) Tsinkelektrood lahustub: Zn Zn2+ + 2e- Aktiivsem metall oksüdeerub ehk loovutab elektrone ehk läheb lahusesse b) Vask sadestub elektroodi pinnale: Cu2+ + 2e- Cu Elektronid liiguvad anoodilt katoodile Elektrivool ongi elektronide suunatud liikumine 1. Galvaanielemendi elektromotoorjõu leidmine (osata arvutada standardpotentsiaalidest). 2. Keemilised vooluallikad: kuivelement (tavaline, leelis ja Hg patareid), Pb aku, kütuseelement (H- O) Kuivelement - elektrokeemilised alalistoiteallikad, mille elektromotoorjõud (emj) on tavaliselt 1,5 V ja sisetakistus suurusjärgus 1 oom. Patareid on tavaliselt jadamisi ühendatud kuivelementide või akumulaatorite kogumid Mn-Zn element - · anoodiks tsink · katoodiks süsinikvarras ja MnO2 · elektrolüüdiks NH4Cl, ZnCl2 ja MnO2 segu tärklisekliistris
Rakenduskeemia. KORDAMISKÜSIMUSED SISSEJUHATUS 1. Mis elementi saab toota uriinist? Kirjeldage eksperimenti. Uriinist saab destilleerimise teel toota fosforit. Fosfori avastas 1669. aastal Saksa keemik Hennig Brand. Ta eksperimenteeris uriiniga, mis sisaldab märkimisväärsetes kogustes lahustunud fosfaate. Esmalt lasi ta uriinil mõne päeva seista, kuni see hakkas halvasti lõhnama. Edasi keetis ta uriini pastaks, kuumutas selle kõrgel temperatuuril ja juhtis auru läbi vee. Ta lootis, et aur kondenseerub kullaks, aga hoopis tekkis valge vahane aine, mis helendas pimedas. Nii avastas Brand fosfori – esimese elemendi, mis avastati pärast antiikaega. Kuigi kogused olid enam-vähem õiged (läks vaja 1,1 liitrit uriini, et toota 60 g fosforit), ei olnud vaja lasta uriinil roiskuma minna. Teadlased avastasid hiljem, et värske uriiniga saab toota sama palju fosforit. 2. Kes ja kuidas avastas vesiniku. Kirjutage reaktsiooni võrrand. 1766. aastal avastas inglise füüsik ja keemik
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid