inimesed. Seda saab vältida selliselt, et võtta valimisse keeled, mis pärinevad erinevatest keelkondadest, kuid selle tulemuseks oleks liiga väike valim, mitte rohkem kui 30 keelt (kui arvestame Ruhleni (1987) klassifitseerimist). Sellisel juhul peaks lisama ka isoleeritud keeled (keeled, mis pole geneetiliselt seotud ühegi teise keelega), mis moodustavad igaüks ise omaette keelkonna. Kuid enamasti tahavad keeltevahelised uuringud saada globaalselt kehtivaid tulemusi, mistõttu on paratamatu, et vajaminevasse suurde valimisse saab lisatud mõningaid geneetiliselt seotud keeli. 1.2. Geneetiline keelte klassifitseerimine (slaid) Keelte uurimise meetod, mida artiklis tutvustati, tegeleb põhiliselt keelte geneetilise suguluse uurimisega. Tihti kasutatakse selleks puu diagrammi (tree diagram). See näitab, kuidas näiteks Balti keeled on ajas seotud
Suhtlus ehk kommunikatsioon Saatja-vastuvõtja-kanal Keele vhendusel saadud info Jaguneb kaheks: Semantiline info: mida konkreetne lausung tähendab Statistiline info: põhineb koodi märkide arvul ja nende esinemistõenäosusel Keele ALASÜSTEEMID FONEETIKA: häälikud on ehitusmaterjal MORFOLOOGIA: tüved, tunnused, lõpud jne Sõnavara/LEKSIKA SÜNTAKS: üksused koosnevad sõnavormidest LOENG II Maailmakeeled: Keeltevahelised SARNASUSED Seletatkse järgnevaga: Mõtlemisprotsesside universaalsus Keelte sugulus Laenamine Juhuslik kokkulangevus Keelte ühisjooni nim. universaalideks... Üldkeeleteadus ...üldkeeleteadus uurib universaale: Absoluutsed universaalid= leiduvad kõigis keeltes NT vokaalide konsonantide olemasolu, jaatus eitus, arvu kategooria Statistilised universaalid= pigem tõenäolised NT pole teada keeli, kus eitust väljendataks sõnajärje muutmisega, kuid see pole välistatud.
lükati Chomsky väiteid ümber sellega, et üldistada ei saa nii vähese materjali põhjal, ning kui kõiki maailma keeli lähemalt uuritaks, saadaks ka nende sõnul teada, et üldistusi ei saa teha, sest keeleline mitmekesisus on liiga suur ja igal põhjalikumal uurimisel saadakse midagi uut teada, mis vahel sunnib ka uurimissuunda muutma. Samas, kui saaks kõiki maailma keeli ja keele omandamist analüüsida, võib ka välja tulla hoopis vastupidine. Vahest leitakski keeltevahelised ühisosad tänu põhjalikule uurimisele, mille taha on siiani universaalide leidmine jäänud? Charles E. Osgood (1961: 236, 244) arvab, et unikaalsuse pinna all peidab end universaalsus, mis pole arbitraarne, seega peakski universaalide otsimine teadlaste huviobjekt olema. Keeleteadlaste tahe leida keeleuniversaale viib keeleteadust üha edasi, kuigi igal katsel ei pruugita tõelevastavaid universaale leida. Aga ka vigadest õpitakse
formuleering tekitab erineva maailmataju? Kui nootkad ütlevad "kivib alla" mitte "kivi kukub", siis kust me võtame, et nad ei taju objekti ja sündmust eraldi? Tänapäeval pooldatakse enamasti keelelise relatiivsuse teooria "nõrka vormi": keel ei takista inimest, vaid määrab ainult selle, kuidas ta tavaliselt ennast väljendab. 17. Kaasaegse keeletüpoloogia sünd. Greenberg. Tänapäeva keeletüpoloogia põhiteemad Keeletüpoloogia eesmärgiks on leida keeleuniversaalid ja keeltevahelised erinevused. Huvi kandus terviktüpoloogialt osalisele tüpoloogiale, hakati uurima konkreetset kategooriat eri keeltes. Greenberg andis tüpoloogiale statistilise mõõtme. Ta laiendas tüpoloogiat süntaksi valdkonda. Tänapäeva keeletüpoloogia teemad --hierarhiate/semantiliste kaartide koostamine grammatilise kõrval ka leksikaalne tüpoloogia üldisemal tasandil arutlus selle üle, kas on olemas teooriata keeleteadust 18. Uus-whorfianism ja psühholingvistilised katsed tänapäeval.
üldine markeeritusteooria- teooria fonoloogias. Lähteliige on lihtsam, üldisem ning kergemini õpitav. Liikmete vahel valitseb hierarhiline suhe, mille järgi markeeritud liikme olemasolu eeldab alati ka markeerimata liikme kuulumist süsteemi. üldkeeleteadus- hõlmab keeleteaduse teooria ja metoodika. Tema uurimisobjektiks on põhimõtteliselt kõik maailma loomulikud keeled, keelte üldised struktuuripõhimõtted ning keeltevahelised erinevused. Ta selgitab, mis tasanditest ja koostisosadest keelesüsteemid koosnevad ja mis vahekorras nad omavahel on. Üldkeeleteadus sünteesib eri keelte uurimisel saadud tulemusi, otsides selleks mh universaale ja selgitades struktuuriomaduste vahelisi sõltuvusi.
Keele ehituslik pool kohandub vastavalt sellele, mida inimesed keelelt nõuavad. Ülemaailmselt on igas keeles 3 funktsiooni välja arenenud: küsimuste moodustamine, käskluste esitamine ning kinnituste tegemine. Need harjumuspärased funktsioonid võivad mujalgi kasutusel olla: nt küsisõnu kasutatakse väidete tegemisel ja käskiva kõneviisi lausetega saab palvet või nõuet taotleda. Kuigi keeltes arenevad välja kindel, käskiv ja küsiv kõneviis, erinevad nende struktuurid suuresti. Keeltevahelised erinevused ilmnevad mitmekesisuses, sõna järjekorras ja intonatsioonis. Paljudes keeltes on ühiseid mustreid: nt käskivas kõneviisis võetakse verbilt aega määravad tunnused ja lauselõpuintonatsiooni sageduse muster, mis markeerib küsilauset. 42. Erelti ülevaade eesti keele süntaktikast Eesti k kuulub soome-ugri keelte sekka, tüpoloogia poolest kuulub SAE äärealale. Eesti keel on aglutineeriv keel, kuigi ta on fusiivsem ja analüütilisem kui teised soome-ugri keeled
meetodi kujunemist on oluliselt mõjutanud biheivioristlik psühholoogia ja strukturaallingvistika. Biheivioristid kirjeldasid inimese käitumist (sh ka keelilist) lihtsustatult. Nad arvasid, et inimene reageerib ärritusele ja kui ärritustele anda positiivset tagasisidet, kujuneb sellest pikapeale harjumus. Keeleõppimist vaadeldigi kui harjumuste mehaanilist tekitamist, st dialoogide ja lausemudelite päheõppimist. Olulisele kohale tõusis keelte võrdlev analüüs, sest teadvustati, et keeltevahelised erinevused põhjustavad võõrkeeleõppimisel suuri probleeme. Audiolingvaalse meetodi kasutamiseks sisustati keelestuudioid, kus õpilased kuulasid helilindilt dialooge. Osaoskusi arendati kindlas järjekorras: kuulamine, kõnelemine, lugemine, kirjutamine. Meetodit on kasutatud nii laste kui ka täiskasvanute õpetamisel. Kognitiivse õpetamise eesmärk on arendada õppijais samasuguseid oskusi nagu emakeelena rääkijateski. Õpiprotsessis liigutakse tuntult tundmatule ja tuginetakse
Keeletüpoloogia –Püüab klassifitseerida teatud tunnuste järgi võimalikult paljusid maailma keeli, asju paratamatult lihtsustades. Alguse sai Humboldtist. Keelelise relatiivsuse teooria liini jätk. 1963 Joseph Greenbergi artikkel sõnajärje tüpoloogiast, seejärel energiline universaalide uurimine: kaasaegse keeletüpoloogia sünd, üks funktsionaalse keeleteaduse baaslähenemisi. Keeletüpoloogia eesmärgiks on leida keelelise varieerumise piirid (st keeleuniversaalid ja keeltevahelised erinevused). Joseph Greenberg (alates 1954, USA)- andis tüpoloogiale statistilise (objektiivse) mõõtme. Laiendas tüpoloogiat süntaksi valdkonda. Loetles hulga universaale, nt – Greenbergi universaal nr 2: prepostitsioonikeeltes on genitiivatribuut peaaegu alati pärast peasõna, postpositsioonikeeltes peaaegu alati enne. Tänapäeva keeletüpoloogia: tänapäeva keeletüpoloogia on funktsionaalse keeleteaduse
neighbour) ja sosed/sosedka. 17. Kaasaegse keeletüpoloogia sünd. Greenberg. Tänapäeva keeletüpoloogia põhiteemad. TERMINID: keeletüpoloogia - keeleteaduse haru, mis tegeleb keelte liigitamisega nende ehituse alusel. Greenberg - ameerika keeleteadlane.Ta tegeles keeleuniversaalidega ning keelte geneetilise klassifikatsiooniga. Keeletüpoloogia eesmärgiks on leida keelelise varieerumise piirid (st keeleuniversaalid ja keeltevahelised erinevused). Kaasaegse keeletüpoloogia eelkäijad olid Humboldt jt 19. saj saksa keeleteadlased, kes erinevalt praegusest uskusid, et keele struktuur on põhjuslikus seoses rahva vaimuga. Neilt on pärit ka keelte esimesed tüpoloogilised liigitused ja arutlused keelte olemusliku erinevuse üle. 20. saj teine pool • Strukturalismi mõjul kadus ajaloolise arengu käsitluse kohustus ja ettekujutus otsesest seosest keele struktuuri ja mõtlemise vahel (keel on autonoomne märgisüsteem).
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 75 11.4 Sünonüümid ja polüseemid . . . . . . . . . . . . . . . 76 11.5 Aga see tähendab ju hoopis .. . . . . . . . . . . . . . 77 11.6 Seos mõiste ja seda tähistava termini vahel . . . . . . 77 11.7 Mõisteseosed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 78 11.8 Keeltevahelised seosed . . . . . . . . . . . . . . . . . 79 11.9 Denotaatsamasus ja designaatsamasus . . . . . . . . . 80 Sisukord 12 Sõnastikus antav info 82 12.1 Sõnad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 82 12.2 Selgituste liigid . . . . . . . . . . . . . . . . .
Psühholoogia alused 63 kaamelid väga olulist rolli. Järgnevalt on kohane küsida, kas garod mõtlevad riisist teisiti kui muud rahvad ja kas araablased mõtlevad kaameleist teisiti kui meie seda teeme. Keelte erinevused avalduvad ka süntaktilistes struktuurides. Praktiliselt kõik keeled võimaldavad väljendada tegevuse agente (subjekte) ja objekte (Gerrig & Banaji, 1994). Keeltevahelised erinevused ilmnevad näiteks mineviku väljendamisel , ainsuses ja mitmuses, pööramisel, käänamisel, soo puhul ja paljudel muudel juhtudel. Kas nende keeleliste erinevuste tõttu mõtlevad inimesed erinevates keeltes erinevalt? Seda küsimust käsitleb keelelise sõltuvuse (keelelise suhtelisuse ehk keelelise relatiivsuse, linguistic relativity) hüpotees. Keelelise sõltuvuse hüpoteesi kohaselt on eri keelte rääkijail erinevad
annaabi.ee 
