Ta oli helilooja, muusik ning püüdis koostada esimest eestikeelset entsüklopeediat, mis aga ebaõnnestus. Tänapäevased eesto Leele läändenimetused nagu nimetav omastav osastav, sisseütlev jne on K.A. Hermanni loodud. Temalt pärinevad veel ainsus ja mitmus, häälik, täishäälik, käänamine ja kääne, põõrmaine ja pööre, võrdlemine, algvõrre ja ülivõrre. Ta oli ülimalt oluline inimene eesti kirjakeele arendamisel. Eesti Kirjanduse Seltsi keelekonverentsid Sellel koosolekul otsustati eelistada pikki vokaale sellistes sõnades nagu hääl, päästma, rõõm, mitte heal, peastma ja rõem, kuid hea ja pea. Tapa keelekonverentisle järgnes veel kolm keelekonverentsi viimane toimus 1911. Aastal, kus oli arutluse all palju küsimusi mis puudutasid nii sõnavara, morfoloogiat kui ka ortograafiat.. nii näiteks määrati teisel keelekonverentsil kindlaks h-ga algavad sõnad, sest künes jäi h tihti hääldamata
Kirjakeele ühtlustumine Rika-Johanna Uusen ja Meriliis Vahtra XB Kirjakeele ühtlustumine Eesti keele kujundamine kultuurkeeleks Kirjakeelt õpetati haridusasutustes, kasutati ametlikus suhtluses, õigusemõistmisel, majanduses, teadus-, ilukirjandus- ja ajakirjandustekstides Peale sõda 1947. aastal taastati keelekorraldus Keelekonverentsid 20. sajandi alguses hakkasid haritlased kasutama omavahelises suhtluses eesti keelt Polnud ühtset kirjakeele normi Eesti Kirjanduse Seltsi kirjaviisikomisjon Üle-eestiline keelekoosolek 30. mail 1908 Eesti kirjakeele konverents Arutati kirjaviisi häälduspärasemaks muutmist, kuid suuri muutusi ette ei võetud Võeti kasutusele sõnad pea, hea, seal, teadus, seadus (varem pää, hää jne) Otsustati kaotada H-täht sõnade algusest Tartu IV keelekonverents
.. kirjutab". Tnapevalgi on kasutusel mlemad vormid, nt kasutab mni haritlane neid vorme poeetilites ja pidulikes tektides. Toimusid veel 3 keelekonverentsi. Niteks 2. mrati kindlaks h-ga algavad snad, sest knes ji tihti h hldamata ja seetttu polnud selge. millistes snades seda kasutada(hobune,haigutama), millistes mitte (aitama, allikas). Reegel, mida tunneme me praeguseni oli algusthe reegel- rahvaste nimed vikethega ja riikide nimed suure thega. Kokkuvtteks vib elda, et EKS keelekonverentsid on vga palju aidanud kaasa eesti keele arengule, kuna tnini tunneme ja teame nendel konverentsidel kindlaks mratud reegleid.
kuni 20. saj lõpuni parim eesti keele teaduslik grammatika. Ferdinand Johann Wiedemann: Oli keeleteadlane ning eesti ja teiste soome- ugri keelte uurija. Kirjutas eesti-saksa sõnaraamatu. Samuti aitas kirjakeele stabiliseerumisele kaasa tema saksakeelne eesti keele grammatika. Tema teos Eestlaste sise- ja väliselust kujutab enesest rikkalikku kogu vanasõnu, kõnekäände ja mõistatusi. Sajandi alguses keelelise korrastamisega tegelesid Eesti Kirjanduse Seltsi keelekonverentsid. Eesti Kirjanduse Selts: Asutati 6. augustil 1907. Eesmärgiks kirjanduse, teaduse ja kunsti edendamine Eestis. Selts muutus kiiresti ülemaaliseks organisatsiooniks, kuhu kuulus üle 2000 liikme. Korraldab ja toetab teaduslikke uurimisi, üldhariduslikke ettevõtmisi ja muid kohalikke üritusi. Toetab ja asutab Seltsi eesmärgile vastavaid raamatukogusid, arhiive, muuseume. Kirjastab ja levitab raamatuid. Sajandi lõpus keelelise korrastamisega tegeles Emakeele
Ahrens · Lõi käänd- ja pöördkondade süsteemi Näited: kaheosaline eesti keele grammatika, Muuk võttis eeskuju kirjakeele arendamisel soome Näited: ,,Väike õigekeelsus-sõnaraamat", kirjutas keelest, leidis vanakirjaviisi olevat tarbetult mitu kooliõpikut, tema süsteemid siiani kasutusel keeruline 1838. a asutas Faehlmann : Õpetatud Eesti EKS i keelekonverentsid(4) eesmärgiks Seltsi fikseerida kirjakeele normid Eesmärk: I 1908. a Tapa keelekonverents eelistada pikki · Aidata kaasa eesti keele, rahvaluule ja vokaale eestikeelse kirjasõna levikule II määrati kindlaks h-ga algavad sõnad · Ühtse eesti kirjakeele kujundamine III rahvaste nimed väikse algustähega, riikide
vastuseisu tõttu kõrvale. Ka väide, et foneetiline kirjaviis on rahvakeelele lähedasem, ei leidnud toetamist, kuna Stahli kirjaviisi toetavate pastorite meelest hääldavad talupojad eesti keelt valesti ja lohakalt. Kirjaviisi üle vaieldi nn.piiblikonveretsidel 1686.aastal Liepa mõisas Võnnu lähedal ning 1687.aastal Pilistveres, kuid üksmeelele ei jõutud. Sisuliselt olid need meie esimesed keelekonverentsid. Selle vaidluse alustas Johan Hornung 1693. aastal ladinakeelse eesti keele grammatika, Pannes mõlemalt koolkonnalt laenates kirja põhjaeesti õigekirja reeglid. Need reeglid, mida me tunneme nn. Vana kirjaviisi nime all, kehtisid kuni XIX sajandi keskpaigani. Suutmatus kirjaviisi üle kokkuleppele jõuda oli ka peamine põhjus, miks piibel tervikuna Rootsi ajal eesti keeles ei ilmunud. Siiski jõuti 1686. aastal välja anda lõunaeestikeelne
nõukogude ajal kohustuslikkus keelekorralduses - üks kindel õige variant, tänapäeval – kirjakeelde sobivate variantide paljusus, soovitused üldsusele. Praegu: o sihikindel ja otstarbekohane keelekorraldus, o ulatuslik terminoloogiatöö. korraldatud kirjakeel = ulatuslik ühiskondlik kokkulepe ja ühtse keelenormi aktsepteerimine (normikeel lähtub kokkuleppelistest reeglitest). Keelekonverentsid 20. saj alguses o omavaheline suhtluskeel haritlastel eesti keel o Kultuurielu koondus linnadesse Ilma ühtse kirjakeele normita oli raske kirjakeelt õpetada (ulatuslik keelekasutus tõi õigekirjutusliku mitmekesisuse – probleemiks koolihariduses) mõte: korraldada üle-eestiline keelekoosolek 30. mai 1908 Tapal – häälduselt täpne 1909 konverents Tartus kirjaviis muudab kirjakeele liiga h küsimus,
4 · Eestikeelse terminoloogia arendamine, kirjakeele korraldamine. · Ajakitjade Eesti Kirjandus ja Eesti Keel toimetaja · TÜ eesti keele lektor, professor; akadeemik · Saatis Hurdale W sõnaraamatust puuduvaid sõnu · Nõuded kirjakeelele: rahvapärasus, loogiline selgus, arusaadavus. · Keelekonverentsid normide ühtlustamiseks · 1919 TÜ eesti keele lektoriks. Terminikomisjonid, palju sõnu, mis on üldkeeles kasutusel nt haigla, ravila, nakkama, kivim, elamu, pinnas, puit, väljak, sõltuma, liiklema, loendama, ühik. · Moodustas kümneid tuhandeid termineid, paarsada üldkeele sõna. Murdesõnu, W tüvesid. Tuletised, liitsõnad. · Võttis kasutusele ebaproduktiivseid liiteid, nt mu.
1917 ,,Viron kielen äännehistorian pääpiirteet" Kolm suunda: 1) keeleuuenduslik (J. Aavik, V. Grünthal), 2) konservatiivne (J. Jõgever, K. Leetberg), 3) keelekorralduslik (J.V. Veski). 1908 Tapa keelepäev. 6 esindajat kummastki linnast. Lähtepunktiks soome keeleteadlase E.N. Setälä keelekorraldussoovitused. Põhimõtteid: normid peavad vastama keelekasutusele, olema arusaadavad ja otstarbekad. Arvesse võtta keeleajalugu, murdeid ja rahva kõnekeelt. 1909, 1910, 1911 järgmised keelekonverentsid. EKS keeletoimkond otsustas koostada õigekirjutuskäsiraamatu ja sõnaraamatu. Veski põhimõtteks otstarbekohasus, süsteemsus. 13. Andrus Saareste ja murdeuurimine. Murdegeograafiline meetodi juurutaja Eestis. Esimene suurem töö 1917. a ,,Vigala murde peajooned", esimene eestikeelne ühe murraku võrlev-ajalooline ülevaade. 1924. a doktoritöö ,,Leksikaalseist vahekordadest eesti murretest" algas huvi eesti murrete sünkroonilise rümnitamise vastu.
vahendeid tehistüvede ja -vormide loomiseni välja. Soome haridusega ja soome keelt ihalevate Aaviku ja Grünthali keeleloometegevuses avaldus väga tugev soome mõju, mida õigustati keeleajaloolise vanemuse põhimõttega. Eesti keelde toodi palju soome laene (neist on praegu aktiivses kasutuses üle 300) ja soome eeskujul loodud või taastatud grammatilisi konstruktsioone (lihtülivõrre, vokaalmitmus jne). • Keelekonverentsid: Eestimaa Rahvahariduse Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi ühisettevõtmisel korraldati aastatel 1908–1911 neli keelekonverentsi, kus võeti vastu hulk tähtsaid otsuseid eesti õigekirjutuse ja sõnamuutmise ühtlustamiseks. Need ja paljud hilisemad ühtlustamisotsused fikseeriti Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonna organiseerimisel koostatud „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus“ (1918). • Normeeritud poolsajand ehk ÕS-ide traditsioon. 1
Revolutsioonid ja I MS liitsid eestlasi. Kujundati välja eestikeelne koolivõrk, ka gümnid. Noor-Eesti, Eestimaa Rahvahariduse Selts, Eesti Kirjanduse Selts jt selgitasid välja kirjakeele korralduse põhimõtted: keeleajaloole, murretele ja rahvakeelele tuginemine, korrapära ja otstarbekohasuse taotlemine (Veski), lisaks murretele some laenud, vajadusel uute tüvisõnade moodustamine, kaunima kõlavuse poole püüdlemine (Aavik). Kirjakeele normi ühtlustumisele aitasid kaasa keelekonverentsid, eriti mõjutas "Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat", mille normingud võeti aluseks koolides, ajakirjanduses, loodavates riigi- ja omavalitsusasutustes. 3. Juhuslikud kirjapanekud eesti keele kohta Eestikeelseid kirjapanekuid enne 13.saj leidub ainult teiste rahvaste ajalooallikates juhuslike üksiksõnaliste näidetena. Enamasti mainitakse kas eestlasi kui rahvust või koha- ja isikunimesid. 9.-10.saj Skandinaavia saagades on kirjas Eysysla = Saaremaa
Oli Eestimaa rüütelkond (kasvanud Harju-Viru vasallkonnast) Liivimaa rüütelkond ja Saaremaa rüütelkond. Suur reduktsioon- Karl XI alustatud erakätesse antud riigimaade tagasivõtmine. (tagasivõetud mõisad anti rendile enamasti nende endistele valdajaile, kes pidid osa oma tuludest loovutama rendimaksuna Rootsi riigile.) Vakuraamat- raamat, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Piiblikonverentsid-sisuliselt meie esimesed keelekonverentsid, kus vaieldi eesti keele kirjaviisi üle. NIMED Johan Skytte- Liivimaa kindralkuberner. Uppsala Ülikooli kantsler ja Gustav II Adolfi kasvataja. Tema eestvõttel loodi Tartu Akadeemiline Gümnaasium ja Tartu Ülikool. Gustav II Adolf-Rootsi kuningas, kes vallutas Poolalt Liivimaa. Ta oli innukas hariduse edendaja. Eestisse asutas ta Tartu ja Tallinna gümnaasiumi ning kirjutas alla Tartu ülikooli asutamise ürikule. Forselius- Eesti kirja-ja koolimees
rahvakeelele lähedasem, ei leidnud toetamist, kuna Stahli kirjaviisi toetavate pastorite meelest hääldasid talupojad eesti keelt valesti ja lohakalt aastatel 1686 ja 1687 korraldati Liepa mõisas Võnnu lähedal ja Pilistveres nn piiblikonverentsid, kus tegeldi keeleküsimusega; vastandusid Stahli ja Forseliuse vaated ja kirjaviisid (Forseliuse aabits 1686) ja üksmeelele ei jõutud; sisuliselt olid need meie esimesed keelekonverentsid 1693. a avaldas Johan Hornung selle vaidluse alusel uue ladinakeelse eesti keele grammatika, kus ta üritas kahte kirjaviisi ühendada laenates kirja põhjaeesti õigekirja reeglid, sellega kehtestati nn vana kirjaviis, mis kehis kuni 19. sajandi keskpaigani suutmatus kirjaviisi üle kokkuleppele jõuda oli ka peamine põhjus, miks piibel tervikuna Rootsi ajal eesti keeles ei ilmunud, käsikirjaliselt jõuti küll valmis ka Vana Testamendi tõlge põhjaeesti keelse
annaabi.ee 
