keeleteadust. ● 1872 lõpetas Leipzigi ülikooli dr. phil. kraadiga. ● Seejärel töötas ta Tartus eesti keele lektorina. ● 1882–1886 oli Eesti Kirjameeste Seltsi president. ● Järgnevatel aastatel tegi Veske mitmeid keeleuurimisreise ja avaldas eesti ning soome keele õpperaamatuid. ● 1885. aastal läks uurimisretkele Ungarisse, sealt Venemaale, kus töötas surmani (Kaasani ülikoolis). Mida on teinud eesti keele jaoks? ● oma väitekirjas käsitles ta keeleajalooliselt soome-ugri keele grammatikat ● uuris eesti vanemat kirjakeelt, soome-ugri rahvaid, läänemere-soome sõnade päritolu, eesti keele mitmusevormide kujunemist. ● avaldas eesti ning soome keele õpperaamatuid ● tegi mitmeid keeleuurimisreise M. Veske mälestussammas Suri 4. mail 1890 südamerabandusse. Tema põrm toodi Tartusse ja maeti Raadi kalmistule. 1899. aastal avati tema haual mälestussammas (Mihkel Veske büst). Büst eemaldati haualt pärast II maailmasõda.
• Korvasi ovat punaiset. • Korvanne ovat punaiset. • Korvani on punainen. *************************************************************** Häälduseripärad kõrisulghäälik (glottaaliklusiili • moodustatakse õhu kinnipidamisega kõris • eesti keeles kuulda vaid eitavas abisõnas – mkmk (LOE: õqõ / äqä [võru kirjapilt]) • võru, setu ja soome keeles sõna lõpus Miks selline nähtus? • Keeleajalooliselt on sõna lõpus olnud konsonant, mis on kadunud. Nüüd on vokaal ja jäänuklõpuke (kõrisulghäälik) – veneh* > vene' (paat) – menek* > mene' (mine!) – kolmet* > kolme' (kolm) * vanaaegsed vormid Millal seda on kuulda? Peamiselt viiel juhul: 1) enamasti e-ga lõppevate sõnade lõpus • terve' (tere!) • sade' (vihm) • katse' (pilk) 2) käändelõpu -lle (kellele / millele) lõpus • minulle' sinulle' meille'
veta ‘võta’, veetud ‘võetud’, sanad ‘sõnad’, joudnud ‘jõudnud’, touse ‘tõuse’, joulu ‘jõulu’, luhkun ‘lõhkunud’, luhki ‘lõhki’ jne. Täishäälikute ja kaashäälikute muutusi Täishäälikud o ja e, ä muutuvad h ees vastavalt u-ks või i-ks, nt kuhad ‘kohad’, mihe ‘mehe’, tiha ‘teha’, piha ‘pähe’. ae-häälikuühend esineb sõnuti keeleajalooliselt vanemal kujul, nt aed > aid (sõna käändub järgmiselt: aid : aja : aida); ka kaibama, kaiband ‘kaevanud’. Kirjakeeles o-lõpulistel täishäälikuühenditel on kalduvus esineda u-lõpulistena, nt loojatauline, jaule ~ jäule ‘jaole’, kautasid; tõutand ‘tõotanud’, teu ‘teo’; a-lõpulistel täishäälikuühenditel aga ei madaldu esimene osis, nt rida : rias, pia ‘ma pean’, tuast
X : kaane = seen : seene X = kaan Nimede käänamine: Toomas, Urmas kas 5. või 7. käändkonna järgi (s.o. Toomas : Toomase või Toomas : `Tooma)? Kõnekeeles: isa : isa : isat (nagu kõne : kõne : kõnet). Kas keel ,,lihtsustub" või muutub hoopis keerulisemaks? Mittenorminguline nõu : nõu : nõud (nagu soo : soo : sood). Tänapäeva kõneleja ei taju, et nimetava ajalooline vorm ei olnud ühesilbiline: *neuvo ja v on kadunud, seetõttu on sõna muutunud ühesilbiliseks. Keeleajalooliselt olid 3. isiku vormid tugevaastmelised (vrd. soome keelega), 2. silp oli lahtine tegebi (sm tekee, tekevät) Analoogia Põhja-Eestis: tee/n, tee/d > tee/b jne
vahenditega väljendada, samuti niisuguseid kasutusvõimalusi, mis tulenevad ajalooliselt väljakujunenud rektsiooninõuetest ning mille korral mingist grammatilisest tähendusest on isegi raske rääkida. Konkreetsetest käänetest eralduvad omaette rühmana nn kohakäänded. Kohakäänded on käänded, mis on kujunenud kohasuhteid märkivate tunnuste alusel. Eesti keeles on kaks kohakäänete sarja: sisekohakäänded ja väliskohakäänded. Sisekohakäänded on keeleajalooliselt vanemad ning väljendavad tänapäeva keeles kinnise ruumiga seotud kohasuhteid. Väliskohakäänded väljendavad avatud pinnaga seotud kohasuhteid. Nimetav kääne Nimetav on abstraktne kääne, mille põhifunktsiooniks on vormistada a. täisalust, nt Lind istub pesal. Samuti vormistab nimetav alusele lähedasi lauseliikmeid: b. absoluuttarindi tegevussubjekti, nt Lind istub pesal, tiivad sorgus; c. ütet, nt Võta end kokku, Juku; d
Näited. Palatalisatsioon on hääliku harilikule moodustuskohale lisandub moodustuskoht kõval suulael. Häälikute t, l, n, s palatalisatsiooni kutsuvad esile i ja j. Palatalisatsiooni esineb hellitussõnades (poisu, kussutama), hoidjakeeles (notsu, kätu, kõtu), murdekeeles (olenevalt kohast). 31. Mis on dissimilatsioon, haploloogia ja metatees? Näited. · Dissimilatsioon häälikute eristumine. Üks häälik/silp muutub teisest osaliselt või täielikult erinevaks (keeleajalooliselt laensõnad: alamsaksa Röver eesti röövel). · Haploloogia dissimilatsiooni kadu, kus jääb hääldamata üks kahest või enamast teineteisele järgnevast sarnasest silbist (inimesesse inimesse, kasutatakse kasuta_kse). · Metatees häälikute kohavahetus kas tahtlikult (kellelegi kellegile, praegu paergu) või tahtmatult (tuhksuhkur suhktuhkur). 32. Miks tekivad siirdehäälikud
Lisaks de-mitmusele ja vokaalmitmusele võib mitmus väljenduda ka koos osastava käände tunnusega formatiivis sid, nt pesa/sid. Kahe asesõna mitmus väljendub ainult supletiivses tüvevariandis: mina : meie, sina : teie. Seitsmel asesõnal puudub üldse mitmuse vormistik: keegi, ükski, miski, iga, igaüks ja üksteise, teineteise, millel puu- dub ka ainsuse nimetava käände vorm. Kolmes sõnas esineb mitmuse tunnusena e, mis keeleajalooliselt pärineb hoopiskide-mitmusest: `silm : `silme, `rind : `rinde, `jalg : `jalge. Niisuguseid omastava käände vorme kasutatakse ainult kinnis- väljendeis, nt jalge all, silme ees, mistõttu neid ei loeta paradigmaatilise mitmuse vormideks. Arv de-mitmus on üldine kõikidele sõnadele ja puudub ainult asesõnadel mina ja sina, mille mitmust väljendab tüvevariant meie, teie. de-mitmus esineb kõikides käänetes, v.a osastav, mis kasutab alati vokaalmitmust või formatiivi sid,
pikenemata jäänud silbid II v ja lühikesed silbid I v Martin Ehala, "Eesti keele väldete probleemi üks lahendusi", Keel ja Kirjandus 1999/7, lk 453. Eesti keele morfofonoloogiast Algselt kõik sõnad kujuvahelduseta (KV) Siis kaks muutkonda: KV ja KV 1. *kala-2n > kalade, *m-ta > maad 2. *hampa-ha-n > hamba,*hamas-ta > hammast *kli : *kle-n : *kl-tä > keel : keele : keelt *surnu-2-ksi > surnuks, *kast2-2-n > kaste (sg gen) Keeleajalooliselt kujuvahelduslikud noomenitüübid on meri-, kõne-, õnnetu-, kuningas-, ase-, kolmas-, kuningas-, mõte- ja hammas-tüüp KV pole kõigis tüüpides säilinud Morfoloogilised ja kategooriad Morfoloogiline kategooria e grammatiline kategooria e muutekategooria on morfoloogiliste tunnuste kujul vormistuvate üksteist välistavate tähenduste klass. Kategooria liikmed on üksteist välistavad tähendused, mis ühe kategooria siseselt
Omatüvedel pole leitud laenuallikat ja millel võib olla sugulaskeeltes vaste, mille saab tagasi viia samale algtüvele. Laentüved on teisest keelest laenatud. Etümoloogiateaduse eesmärk on teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas. Ühtlasi uurib etümoloogiateadus ühe keele sõnade omavahelisi päritoluseoseid, selgitades välja, missugused sõnad (nt häälikuliselt erinevad tüvekujud, eri tähendusega häälikuliselt sarnased sõnad, tuletised) lähtuvad keeleajalooliselt ühest ja samast tüvest. Etümoloogiasõnaraamat ongi sõnaraamat, mis sisaldab teavet keele sõnatüvede päritolu ja sõnade omavaheliste päritoluseoste kohta. Neist kolmest küsib ka ühe. Need on meetodiküsimused. 5. Milliseid meetodeid kasutab etümoloogiateadus? (Metsmägi 2012; lk 18-20; 23-24)
Väljaspool pearõhulist silpi esineb ainult 3 diftongi: ai, ei, ui Nt aastaid, tooteid, raamatuid, (m.os) kauneimaile (m.) Eesti keeles pole triftonge (3 laadilt erinevat ühte silpi kuuluvat vokaali) Kaks eri täishäälikut samas silbis. Liigitamisel kas omasõnad või võõrsõnad erinevad reeglid. Eesti dift, teiseks komponendiks a, o, i, u, võõrdif vastupidi. Kus dift sõnas, eest esimeses silbis või järgsilbis, tõusvad või madalduvad diftongid. Keeleajalooliselt algupärased, i, u, ü lõpul, hilisdift. Süsi-söe, tuba-toa 21. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? Kuidas on võimalik kirjeldada, kuidas kaks täishäälikut foneetiliselt kirjut. Eesti keele 9 vokaali esineb pearõhulises silbis lühikese või pika monoftongina, nt e ee , o oo jne. Järgsilpides omasõnades esineb 5 (lühikest) vokaali: a , e , i , u, o. Kuidas käsitleda pikki ja ülipikki vokaale
Vanapagan, vanatühi, Suur Tõll, Kalevipoeg, Koljat... Mõnikord on hea ja halb vägilane. Kõik tricksterilood kuidagi kividega seotud. Kivid on need, mis loovad mingisuguseid kohtasid ja paikasid. 1958-l jutustatud lood Odalätsi allikate tekkimise kohta: Kurivaim tampis allikad. Ta tõstis kivi ja see kukkus talle jala peale ja sellest hakkas ta tampima maa peal. Vana-Kreekas deemon on healoomuline kaitsevaim, kes pole midagi kurjakuulutavat. Deemoni sõna on keeleajalooliselt demoniseeritud. Neid allikaid peetakse pühaks. Maastikupärimuses on teatav vastuolu, sama kivi kohta võidakse rääkida ühte või teist lugu, kelle kohta kasutatakse kalevipoja või suure tõllu nime. Suur tõll peab olema oma kepiga löönud need allikad. Tal oli oda (Odalätsi). Alternatiivne meditsiin. Pese silmi silmaveega, siis lähevad silmahaigused ära. Pühadus, juhuslikkus ... Vanapagan magab maantee ääres. SIis läks sealt mõõda Suur Tõll. Vanapagan ärkab üles, viskab
1688. aastal tehti otsus Forseliuse kirjaviisi kasuks, Tallinn ei leppinud ja keskvõim pani seisma põhja-eesti-keelse piibli ja Uue Testamendi trükiks ettevalmistamise. Eestis töötasid kirjakeee arendamisel Forseliuse kõrval mitmed kirjamehed - Adrian Virginius, J. Hornung. Hornungi grammatika 1693. Lõuna-Eesti pastorite koostöö põhjal avaldas Johann Hornung Forseliuse keelekorralduslikke põhimõtteid arvestava grammatika (1693), mis kujunes keeleajalooliselt vana kirjaviisi reeglistatud ja süstematiseeritud õpikuks, hakates tõrjuma Stahli saksapärast kirjaviisi. Ühtsemat kirjaviisi vajasid kiriku kõrval kool ja kooliraamat. 17. sajandi lõpul hakati välja andma ka kooliraamatuid, nii pidid ka kiriklikud käsiraamatud hakkama arvestama koolide huve. Peamisteks koolilugemikesk kujunesid käsiraamatu katekismuseosad. Kooli lugemisvara pinnal kerkis eriti tungivalt esile
annaabi.ee 
