Keele isikupära ja selle säilitamine (0)

Riikidel on kindlad tunnused, nagu territoorium , riigikord , lipp , vapp ja keel. Mõned tunnused on riigile ainuomased, kuid osad võivad kattuda teiste ühiskondade omadega. Emakeelt kõnelevate riikide arv on vähenemas, riigikeel muutumises. Suurenenud on matkimine ja võõrkultuuri pärandite ülevõtmine. Aktuaalseks teemaks on inglise keele üleilmastumine ja ka meie, eestlased, võtame sellest agaralt osa. Selline käitumine teeb aga teed valla keele ja sellest tulenevalt ka kultuuri hääbumisele.
Eesti keel on olnud läbi aegade tugev ning vastupidav. Seda on näidanud meile ajalugu oma tõusude ja mõõnadega. Oleme viibinud suure aja minevikust võõrvõimude all, mis on mõjutanud meid nii hästi kui halvasti. Saksa okupatsioon tõi kaasa rohkete eestlaste seas baltisaksastumise ehk kadakasakslaseks hakkamise. Oldi arvamusel, et sakslase kombel käitumine ja selle keele kõnelemine muudabki teiseks rahvuseks , väärikamaks ning targemaks. Vaadates tagasi tundub, et eestlust häbeneti, laideti maha. Ühelt poolt on see arusaadav, sest enamustesse sotsiaalsetesse klassidesse kuulusid just baltisakslased ning harva juhtus seal olema ka mõni eestlane.
Teise suurrahva, venelaste, võimu aegadel kujunes aga eesti keel üheks tähtsaimaks rahvusliku identiteedi väljendajaks. See oli etapp, kus olime tüdinenud võõrastest meie maal ning mis tingis eestluse populaarsuse tõusu. Eesti keele kasutamine ahenes nii haridusasutustes, avalikus elus, ajakirjanduses ning see tõkestas igapäevast elu. 1918.aastal toimus kannapööre, Eesti sai vabaks ning koheselt muudeti kogu asjaajamine taas emakeelseks. Sinna perioodi jäävad ka keeleteadlased Johannes Aavik ja Villem Grüthal-Ridala, kes on tegelenud meie keele edendamise ja mitmekesistamisega, seda rikastades, korrastades ja stiliseerides.
Tänapäeval on eesti keel kasutusel üleriigiliselt igas valdkonnas. Eestimaa on olemuselt suhteliselt avatud teiste riikide mõjutustele ning viimase kümne aasta areng on näidanud
ka sellega kaasnevaid tulemusi: üleilmastumise ja infoühiskonna kujunemise taustal on meie riigikeele positsioon nõrgenenud. Keele arendamiseks vajame uusi võtteid, et ära hoida tähtsa kultuuripärandi hääbumist. Alternatiiviks oleks toetada ja tekitada juurde riiklikke programme , kes tegelevad eesti keele kaitsmise, levitamise ja edendamisega, nagu Eesti Keele Instituut. Elame infoühiskonnas ning suur osa meie tegevusest toimub Interneti vahendusel. Seda saab targasti ära kasutada, luues rohkem eesti keelseid portaale ja suhtlemisvõimalusi.
Oleme orienteerunud lääne kultuuridele, võõrkeelte seas on domineerivaks muutunud inglise keel. Selle on taganud majanduse, teaduse ja infotehnoloogia tormiline areng. Seda võib nimetada probleemiks – emakeel jääb tahaplaanile, tähtsustatakse rohkem inglise keelt ja tähelepanu pööratakse pigem selle keele õpingutele. Samas teeb see uksed valla noortele, kes saavad hõlpsamini kas õppida või karjääri alustada paremates tingimustes, suuremates firmades , mainekamates ülikoolides üle kogu maailma. Eesti riigile mõjub see negatiivselt, sest kvalifitseeritud tööjõud suundub võõrsile, emakeele kõnelejaskond väheneb. Selle vältimiseks peaks riik pakkuma noortele paremaid võimalusi haridustee jätkamiseks, kas siis osalise õpingute maksmise või muu näol.
Eesti keel on tugev ja mitmekesine keel, kus ei puudu küll võõrapärased väljendid ja slängid, kuid siiski peidab endas erilist omapära. Võib-olla just eelnevalt nimetatud lisavadki meie keelele värvilisust ja kontraste. Emakeel ei ole meie suus hääbumas, armastame ja hoiame teda endiselt. Eesti keel on maailma mastaabis kõneldav vaid minimaalse protsendina kogu rahvastikust, aga see väike rahvaarv ei lase tal kustuda ning kannab seda põlvest põlve edasi.