Eesti keele olevik ja tulevik (0)

Eesti keele olevik ja tulevik
Rääkides riigi tunnustest, on loetelus kindlal kohal emakeel . Too on hindamatu vara, mille eest on uhke seista ning millesse tuleb austusega suhtuda . See on kahtlemata üheks eredamaks täheks nimekirjas, sest paljudel puudub õnn omada keelt, mille kõnelemisprotsent on kõrge vaid kodukohas. Emakeelt kõnelevate riikide arv on vähenemas, suurenenud on matkimine ja võõrkultuuri pärandite ülevõtmine. Sellest tulenevalt püstitab ühiskond meis küsimuse – kas homne eesti keel on sama, mis oli ta eile ning mis on ta täna ?
Maailmas on palju rahvaid ja hõime, kelle kultuur on hääbumas või on juba hääbunud keele väljasuremise tõttu. Miks on see nii juhtnud? Osalt lasub süü sellel, et hõimkondadel puudub oma riik – maa kus kehtiksid neile omased seadused, kus võimustruktuur ja valitsemine toimuks emakeeles. Meie läänemeresoome keelkonda kuuluvate sugulasrahvaste arv on vähenemas, suuresti on sellele kaasa aidanud venestamine , sest enamik asualadest paiknevad Venemaa avarustes. Sarnaselt juhtus ka Eestis 1970.aastate lõpul, kui algas uus venestamiskampaania, mille raames Eestis põlisrahvuse osatähtsus langes 63 protsendini. Emakeelt kõnelejate vähenemise üheks põhjuseks võib olla ka linnastumise tendents ning üleminek infoühiskonnale, mille tõttu noored, potentsiaalsed keele kandjad ja kaitsjad , lahkuvad kodupaigast.
Üldiselt on emakeel eestlastele armas, meile on südamelähedased nii murded , vanasõnad kui ka erinevad rahvuslikud väljendid. Eesti keel on alati silma paistnud oma keerukuse, ilusa kõla ja rikka sõnavara poolest. Sellest hoolimata on pidevalt räägitud eesti keelt ,,ründavast’’ inglise keelest. Ühiskond asub globaliseeruvas etapis , inglise keele esiletõusmise on taganud majanduse, teaduse ja infotehnoloogia tormiline areng. Eesti on ajaga kaasas käiv riik, oleme läbi ajaloo vaadanud rohkem lääne poole. Isegi NSV Liitu kuuludes räägiti Eestist kui aknast läände. Ühiskond on pidevas arengus, paratamatult mõjutab Eestit teiste riikide käekäik, poplaarsust koguvad vaated ja ideed.
See, et meie kõne- kui ka kirjakeeles esineb slänge, võõrapäraseid keelekonstruktsioone ja väljendeid, ei tähenda seda, et meie emakeel oleks ohus. Sama moodi käituvad ka suurema kõnelejaskonnaga keeled – laenatakse teiste keelevara ning mugandatakse vastavalt oma nägemuse järgi. Räägitakse, et selline tegutsemisviis solgib keele, kuid minu arvates on sellel vastupidine , rikastav, toime. Riigitegelase Yana Toomi sõnad eesti keele ja rahvuse väljasuremisest tekitasid meie seas vastakaid tundeid. Tänavaküsitluses ning Interneti kommentaaridest võis välja lugeda seda, et eestlastel ei ole ükskõik eesti keele tulevikust . See näitab kahtlemata seda, et eesti rahvas hoiab emakeelt au sees ega luba seda mustata.
Nii kaua kui on inimesi, kes hoolivad enda päritolust, rahvuskuuluvusest ja emakeelest, ei ähvarda eesti keelt hääbumise oht. Eesti keel on tugev ja mitmekesine keel, mis peidab endas erilist omapära. Võõrkeelsed väljendid ei muuda meie arusaama emakeelest – armastame ja hoiame teda endiselt. Väike protsent maailma rahvastikust kõneleb eesti keelt, kuid see vähemus on samas nii suur, et suudab säilitada ja edasi kanda meie üht suurimat rikkust, emakeelt.