Eesti keele hääbumine (0)

Eesti uudised on vahel päris muret tekitavad. Hiljuti refereeriti rahvusvahelist uuringut, mille kohaselt viiendik põhikooli lõpetajatest ei saa ka suhteliselt lihtsamatest kirjalikest tekstidest aru. Nad oskavad küll lugeda, kuid ei oska loetut seletada (VES 11.10.) Samas kirjutas üks gümnaasiumi emakeeleõpetaja, kuidas ta täiendas oma sõnavara lihtsustatud internetikeele kaudu. Et isegi kõrgemal tasemel on sõnavara puudulik, näitab üks teine uurimus. Selle kokkuvõttes jõuti järeldusele, et eesti keele pädevuse tasemelt vastab riiklikus õppekavas kehtestatutele kõigest 52%  esmakursuslastest. Ei tunta isegi selliste sõnade tähendust nagu näiteks ”lüüriline”, ”kõneaine” ja ”krõbe”.  Loetakse liiga vähe ja piirdutakse tihtipeale virtuaalmaailma lihtsustatud keelekasutusega. Sõnavara muutub ahtamaks, emakeel vaesemaks ja metafooride kasutamise oskus hääbub. Oluliseks faktoriks on ka võõrkeelte mõju. Vene keel on jätnud oma jäljed ja pole veel tähtsust kaotanud. Eestis elab osaliselt üsna kompaktne venelaste kogukond , kes suurelt osalt püüab vältida eesti keele õppimist, mis mõjub neile kui suurrahva esindajatele alandavalt. Tulemusena on vene keele oskus kas või vajalikum kui eesti keele omandamine, eriti kuna Venemaaga tehakse äri ja sealt tuleb üha rohkem turiste, samuti siinsete venelaste sugulasi ja tuttavaid. Sel kombel pole ka võimalik puhastada eesti keelt pika aja jooksul juurdunud russitsismidest. Interneti ja muu moodsa IT-tehnika kasutamisega on sisse murdmas inglise keel, mille väljendeid kohtab üha rohkem ka tavakeeles. Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm on koguni ette pannud viia magistri- ja doktoriõpe üle inglise keelele. Sellele järgnes elav diskussioon . Möönati, et see oli võib-olla vajalik teatud aladel. Tartu Ülikooli semiootikaprofessor Kalevi Kull oli absoluutselt vastu, sest Eesti kultuur elab edasi üksnes siis, kui õpetab oma noortele eesti keeles ( Postimees 18.10.). Andres Herkel rõhutas, et Eesti identiteet on keelekeskne ja küsis: ”Mis saab siis, kui eestikeelne mõttepõhi ja kultuurivundament kaob, kuidas siis säilitada oma erinevus, mis on suuresti olnud meie senise edu alus?” Vaevalt on eesti keele staatus ja seisund kunagi olnud nii hea kui praegu, taasiseseisvunud Eesti riigikeelena ja ühena ELi ametlikest keeltest. Aga Tallinna ülikooli sakslasest Eesti ajaloo professor peab oma Tartu kolleegidele ettekande inglise keeles! Olen aastaid jälginud Eesti võrgulehtede kommentaare ja märganud alguses mainitud tendentsi . Vahel lihtsalt ei mõisteta kommenteeritud artikli sisu. Kommenteerijatel on ka probleeme üksteise mõistmisega, mis viib mõnikord sõnasõjale, milles domineerib labasus. On jäänud mulje, et kuigi muu sõnavara on piiratud, ei kehti see labasusväljendite kohta. Kui argumendid on otsa saanud, kasutavad enda meelest targad kommenteerijad ”intelligentseid ” väljendeid nagu ”võta ära rohud” ja ”pane aeg kinni hulluarsti juures” jne, ise pihku itsitades: ”nüüd panin talle ära!” Ei märkagi, et see võib mõjuda bumerangina. Sellised rumalused, mis jätavad halva mulje, vääriksid moderaatori poolt kustutamist. Seda aga tihti ei tehta , mis muudab kommentaariumi peldikuseinaks. Seevastu kustutatakse aga keelelisest kõrge tasemega poliitilise sisuga kommentaare. Ilmekaks näiteks on Eesti Päevalehe laupäevaste Andrus Kivirähki juhtkirjade truu saatja Roosa Udu, kellest on varem juttu olnud (VES 30.08.). Tema laiahaardelise ajaloolise ja kultuurilise tausta seiklustega Venemaa võimukoridorides – Leninist Putinini – irooniaga vürtsitatud oleviku kirjeldus Savisaare erilise sõbrannana käib paljudele üle mõistuse. Tõlgendused on väga vastuolulised, tema humoorikat sõnarikkust võetakse grafomaaniana ja vist välismõjude tõttu saab moderaatorist vahel kustutav ja blokeeriv tsensor, kes aga jätab puudutamata labasused. Ka siin Taanis kasutatakse kustutamist või blokeerimist, aga seda põhjendatakse. Eesti Päevalehe anonüümse tsensoriga pole Roosa Udul aga võimalik kontakti saada. Siin (Taanis) saab kommenteerida ainult oma nime kasutades, mis tõstab dialoogi väärtust ja aitab vältida peldikuseina teket. Eestis eelistatakse jätkata koputamise traditsiooni, mispärast väldivad paljud võrgus kommenteerimist, sest pole mõtet vaielda anonüümsete vastaste labasustega. On ka paradoksaalne, et paljud anonüümsed kommenteerijad on agarad avalikustamise nõudjad. Sellele on ka tähelepanu juhitud, aga asjatult – Eesti Päevalehe katse seda praktiseerida luhtus, sest ainult väike ringkond julges – ja julgeb veelgi – kommenteerida artikleid oma nime all. Kardetakse vist, et ebameeldiv avameelsus võib mõjuda kahjulikult. Võib-olla häbenevad mõned siiski oma rumalustele külge panna nimesilti?     Neile mõtisklustele võib panna punkti ühe Albert Einsteini mõtteteraga: ”Ainult kaks asja on lõpmatud: universum ja inimlik rumalus, ning esimese suhtes ei ole ma päris kindel!“