Kaubandus aastatel 1920-1940 (0)

Kahe maailmasõja vahel etendasis Euroopa kaubanduses ja ka majanduses rolli Ameerika Ühendriigid ja Lääne-Euroopa tööstuslikud suurriigid , nagu näiteks Inglismaa ja Prantsusmaa, Lääne-Euroopa väikesed tööstusriigid ja tööstuslikult vähearenenud Euroopa väikeriigid. Eesti kuulus just viimaste hulka.
Pärast esimest maailmasõda oli Euroopa riikides laialt levinud seisukoht, et 20 sajandi algul oli kuldne ajajärk, mille katkestas 1914 aastal alanud esimene maailamasõda. Seepärast oli Euroopa võitjate riikide sõjajärgne majanduspoliitika eesmärk taastada ennesõjajärgne seisund. Sõjas purustatud Euroopa majanduselus ei olnud 1920 aasta alguses mingeid taastusmärke. Mitmes riigis oli tootmine korrapäratu ja valitses kontrollimatu inflatsioon , rahvusvahelises kaubanduses kehtisid edasi sõjaaegsed piirangud. Toiduainete ja toorainete ning esmatarbekaupade nappus oli Euroopas tavaline.
Suurest soovist olukorda parandada kutsus Rahvastelit 1920 aastal kokku Brüsselis rahvusvahelise finantskonverentsi, et kavandada abinõud Euroopa majanduse taastamiseks. Konverentsist võtsid osa 39 riiki, sealosas ka Rahvasteliidu mitteliikmesmaad Saksamaa ja Ameerika Ühendriigid. Konverentsil rõhutati sõjaeelse liberaalse kaubanduse taastamine. Rahvasteliit pakkus finantsüsteemide rekonstrueerimiseks eri riikide abiprogramme, mis hõlmasid nii tehnilist abi konsultatsioonide näol kui ka laene . Samas tegi ka Rahvasteliidu Majandusekomitee tihedat kostööd ka Rahvusvahelise Kaubanduskojaga ja tulemuseks oli 1923 aastal allakirjutatud rahvusvaheline tolliformaalsuse lihtsustamise konventsioon . Rakendatud abinõude tulemusena suudeti 1924-1925 aastatel taastada stabiilsus. Aeg oli küps, et saavutada rahvusvahelises kaubanduses suurem vabadus.
Arvestades 1920 aasta keskpaigaks Euroopas kujunenud soodsad kaubandus situatsioonid, tegid prantslased ettepaneku korraldada ülemaailmne majandus konverentsi, et kavandada abinõud riikidevahelise majanduskoostöö tugevdamiseks Osales 50 riiki, kaasaarvatud Ameerika Ühendriigid ja NSV Liit, kes ei olnud liikmesriigid. Konverentsi päevakorda olid lülitatud tööstuse, põllumajanduse ja kaubandusega seotud küsimused. Aruteludes domineerisid kaubanduse probleemid, millega paistsid silma Kesk- ja Ida Euroopa riigid. Oldi veendunud, et tagasipöördumine liberaalse rahvusvahelise kaubanduse juurde on maailma majanduse õitsengu saavutamise peamine tingimus. Konverents kutsus valitsusi üles tühistama ekspordi- ja impordikeeldu ja piiranguid kaubanduses, alandama kaubanduse arengut takistavaid tolle, sõlmida kahepoolseid lepinguid madalate tollikuludega.
1928 aasta algul aga hakkas maailmaturul järsult kerkima esimese kaubaartiklite – toornahkade, loomsete saaduste ja nahakaupade hind. Hinnatõus kestis aasta. Põllumajandussaaduste hinnad langesid järsult 1928 ja 1929 aastatel. Ja Ameerika Ühendriikide aktsiaturu kokku varisemine aastal 1929 aastal tekitas niinimetatud Ülemaailmne majandus kriisi, mis kestis 1929-1933 aastatel. Toimus turgude kokkuvarisimine, hindade langus, ostujõu langus, ja väga paljud inimesed kaotasid oma töö. Katsed ülemaailmse majanduse kriisist väljumisest kestsid aastaid, mis põhjustasid inimestes pahaloomu, kuna ei suudetud luua stabiilsust ja heaolu, mis oli enne esimest maailmasõda ja see soosis natside võimuletulekut Saksamaal.
Kasutatud kirjandus:
Pihlamägi M. (2004). Väikeriik maailmaturul. Tallinn: Argo
Kishtainy N, Abbot G, Farndon J, Kennedy F, Meadway J (2013). Igaühele majandusest. Tõkis Eesti keelde kirjastus Koolibri.