Kas valida eraklikkus või kampakuulumine? (0)

Kas valida eraklikkus või kampakuulumine?
Alates hetkest, kui inimene maailma sünnib, kuulub ta perekonda. Vanemaks saades läheb ta lasteaeda ning kuulub sealsesse inimeste rühma. Kooli minnes avardub taas tuttavate ringkond ning noor inimene saab nimetada üha enam gruppe kuhu ta kuulub. Võib öelda, et inimene ei ole iialgi maailmas üksinda-vähemalt ühte kampa saab ta end ikka liigitada. Kui inimene ei kuulu kuhugi , on võimatu ka tema eksistents. Kuid kas iga grupiga käib kaasas ka kambavaim , mis tähendab seda, et inimesed tegutsevad ja muudavad enda käitumist kindla eesmärgi saavutamiseks või on mõnel puhul targem hoida omaette ja olla teistest inimestest vaimselt ära lõigatud?
Tänapäeva ühiskonnas on noorte seas väga populaarne liikuda ringi suurtes kampades, mis osadel puhkudel võib olla tingitud küll samadest huvidest, kuid mõnel puhul võib olla tegu lihtsalt kambaga, kes peavad end teistest paremaks. Koolikiusamine , mis on praegusel ajal väga aktuaalne teema, on tingitud sellest, et üks laps on jäänud koolikeskkonnas üksinda ning kiusajad, kes on tihti kambas ning peavad end paremaks, materdavad erakut nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Mina leian, et ühiskond, mis soosib seda, et juba algklassides arvavad lapsed, et see kellel pole kõige uuemat telefoni ja firmariideid , on halvem kui teised, on väär. Ühiskond tingib selle, et paljud noored ei näegi muud võimalust, kui liituda halva kambaga, ilma, et nad saaks kaaludagi eraklikkuse valimist, sest muidu satuks nad pilkamise alla. Vanasti sellist olukorda ühiskonnas ei olnud.
Täiskasvanute hulgas on olukord teine-see tähendab, et inimesed tegutsevad grupis sel eesmärgil, et midagi ühiselt saavutada. Osade inimgruppide eesmärgiks on tegutseda ärieesmärgil, kuid palju on ka neid, kes tegutsevad üheskoos heategevuse mõttega. Üksikindiviidil oleks äärmiselt raske tegeleda näiteks varjupaikade mittetulundusühinguga, sest selline tegevus nõuab rohkem kätepaare ja mõtlevaid päid.
Ma leian, et inimesel peab olema võimalus valida jääda aeg-ajalt kõrvaltvaatajaks. Eraklikkus tingib selle, et inimene tuleb millegi geniaalse ja originaalse peale. Eraldi olles on inimesel võimalik keskenduda iseenda ja oma huvide peale. Energia, mida kambas olles peab jagama ka teiste liikmetega, jääb iseendale ning inimesel on võimalik mõelda selgeks see, mida ta elus saavutada soovib. Ka üksinduses on võimalik saavutada suuri tegusid . Kuid tänapäeva kiire elutempo juures on vähe neid inimesi, kes soovivad ja saavad võtta endale aja olla üksinda ja mõtiskleda probleemide üle.
Praegused lapsevanemad peaksid õpetama oma lastele seda, et tähtis on ühiskonnas olla keegi ning kuuluda mingisse gruppi, kuid need inimesed peaksid olema üksteisele võimalikult sarnased. Kui juba algklassides valitseb hierarhia, kus need, kes peavad end teistest paremaks, ei jäta paljudele võimalust valida, millal olla kamba osa ja millal hoida eraldi, siis võib juhtuda, et täiskasvanuks saades ei ole inimesel võimalik süveneda endasse nii suure täpsusega ning selle tulemusel jääb saavutamata see, mida hing tegelikult ihaldab.