Kas vaesus Eestis on probleem või pseudoprobleem? (0)

KAS VAESUS EESTIS ON PROBLEEM VÕI PSEUDOPROBLEEM?
Sellel teemal on suhteliselt raske mingi kindel seisukoht võtta, sest minu arvamus on selline, et mingil moel on iga inimene enda õnnesepp, kuid kindlasti on kohti mis jäävad vajaka ja millest lihtsalt rääkimine ei muuda probleemi olematuks vaid tuleb midagi ette võtta, et ka inimesed kellel elus ei ole mingil moel vedanud või neil on jäänud teadmistest, oskustest või millegist muust puudust, saaksid ka oma võimaluse normaalsele elule või võimaluse ennast realiseerida sellel alal milles nad on head.
Esiteks tahaks välja tuua probleemi, et süveneva vaesusega või siis parem on ennast väljendada nii, et süveneva sotsiaalse tõrjutusega teatud ringkondades süveneb ka inimeste vaesus. Inimesed kellel pole piisavalt suur sissetulek või sõna otseses mõttes väga väike, kaotavad ka selle arvelt oma sotsiaalse elu. Neil ei ole vabu vahendeid, et kuhugi minna oma meelt lahutada, puhata või kasvõi oma sõprade ja tuttavatega kuhugi minna. Mõnel perel on ka kindlasti selline olukord, kus nad lihtsalt ei taha näiteks oma elu kellegile avada, sest nad lihtsalt häbenevad seda. Need inimesed tekitavad endale ümber mulli ja lihtsalt isoleerivad ennast muust maailmast, sest mingil moel nad tunnetavad ennast abitutena ja, et nad on maailma vastu üksinda. Kahjuks ka need inimesed ei näe mingit mõtet oma olukorra muutmiseks, nad käivad tööl, kui neil on töö kus käia, tulevad koju või lihtsalt istuvadki kodus ja kiruvad oma elu, mitte midagi tehes selle muutmiseks.
Eesti suurimates linnades peaks töökohtadega, võimaluste ja variantidega midagi teha olema kõik korras, kuid siiski nagu võib näha on olemas töökohti, kuid inimesed ei soovi neid, sest nad on nii väikse palgaga, et mina ei mõistaks neid inimesi iial hukka, sest miinimumpalgaga pole kahjuks midagi teha, aga inimestel ei jää midagi muud üle kui teha seda tööd. Kuid on ka inimesi nagu mina, kes ei jaga seda seisukohta, et peab olema töö, kuigi see töö ei vääri seda nimegi. Ehk jõuame selleni , et paljuski inimeste heaolu seisneb nende palganumbrist, kuid kuidas me saame nimetada ennast heaolu ühiskonnaks, kui palk mida makstakse ei anna inimestele võimalust elada täisväärtusliku elu. Koguaeg saad lugeda jälle uudiseid, et Eesti keskmine brutopalk on jälle kasvanud ja ,et kui hästi meie rahvas elab, kuid minu arvates see on täielik absurd. Inimeste maksejõukus ei kasva mitte mingil moel, lähed poodi ja näed, et asjad kallinevad palju kiiremini kui inimese palk jõuab kasvada. Nagu ma eelnevalt mainisin tühipaljas uudis, et kõik on hästi ei muuda tõsiasja, et reaalsus on täielikult vastupidine . Viimasel ajal on uudistes ka juttu olnud sellest, et see ilusioon keskmisest palgatõusust ei muuda kuidagi tegelikku olukorda ja tegelikult olukorra muutmiseks oleks vaja korraga miinimumpalk tõsta paari saja euro võrra, et tekiks reaalne vahe sisse ja, et midagi muutuks. Tööandjaid survestades võib olla kunagi tekib ka olukord, kus inimesed kes on olukorrale juba käega löönud soovivad jälle omale tööd leida ja tekib jälle terve ja konkurentsivõimeline tööturg. Tööandjatel on ju ka põhjuseid võtta, et inimesed ei taha tööle tulla ja pole kellegi seast valida, aga palka ju ei taha keegi tõsta.
Kindlasti vaesus Eestis jaguneb ka piirkonniti ehk pealinna ja suurimate linnade ümbruses on see väiksem ja rohkem Lõuna- Eestis ja ka väiksemates asulates on see suurem. Probleem on, et väiksed asulad surevad lihtsalt välja ja kõik algab sellest, et inimestel pole seal midagi teha. Neil pole tööd, võimalik, et lastel pole kooli lähiümbruses , poodi ja muid eluks vajalikke asutusi ja kohti. Sellest tulenevalt tekib juba järgmine probleem, kuhu peaks kolima inimene kes on näiteks elanud 30 aastat oma Võru lähedal asuvas külas, tal pole võimalusi ega vahendeid oma olukorda muuta. Samas vaadates ka, kuidas jagunevad keskmised brutopalgad Eestis võib probleem seisneda ka selles. Tallinnas on keskmine brutopalk 1170, Harjumaal 1146 kuid kõige madalam keskmine palk on Valga maakonnas mis on 770 ja teised jäävad siiski selle lähiümbrusesse. Mis tähendab, et maakohtades ei taheta inimestele väärilist palka maksta ja üritatakse läbi ajada võimalikult odavalt, sest teatakse inimesel ei ole muud alternatiivi, kui töötada selle raha eest, et vähemalt toit oleks laual.
Kokkuvõtteks tahan öelda seda, et kui ma kirjutamist alustasin ei osanud ma väga hästi seisukohta võtta ja mis tüüpi inimene ma olen kas see kes arvab , et kõik vaesuse põhjused on individuaalsed või, et ühiskonna ülesehitustest tulenevad. Kuid siiski arvan, et vaesus on Eestis probleem, millele pööratakse tähelepanu kuid mitte piisavalt. Sotsiaalhoolekandest ei soovinud ma üldse sõna võtta, sest minu arvates on see olematu, kuid kus häda seal ka võib olla on sellest siiski mingisugunegi abi. Kõik oleneb ka sellest, kelleks end inimene ise peab, ka väga rikas inimene võib öelda enda kohta vaene ja tähtis on see mida üks kindel inimene endale väärtustab. Kellegil võib tähendada jõukaks olemist see, et tal on aega kaks korda nädalas väljas süüa ja iga päev oma lapsi näha.