Kas seadusega peaks kaitsma rumalust? (0)

Essee
Kas seadusega peaks kaitsma rumalust?
Öeldakse, et tuleb kaitsta endast nõrgemaid. Kas võime öelda, et meist rumalamad, on meist ka nõrgemad? Kas peaksime kaitsma rumalust? Kust maalt läheb piir ja saame pidada inimese teadmatust rumaluseks?
Inimeste teadmatus toob kaasa tihti õnnetuid tagajärgi. Süüdistatakse teisi selles, et neid ei ole piisavalt informeeritud. Lihtne näide elust enesest, mida oleme tihti kõik kuulnud, on isikule ebameeldivate tagajärgede tekkimine lepingutingimustest, millega isik väidetavalt kursis ei olnud. Isiku poolt tulevad süüdistused teisele lepingu osapoolele, et teda on nö tüssatud. Siin tekib küsimus, kas tõepoolest saab öelda, et isikut, kes pole kõikide lepingutingimustega kursis, on petetud või seisneb probleem siiski selles, et isik ei ole tähelepanelikult kõiki tingimusi läbi lugenud. Usun, et iga üks, kes on elus mõne lepinguga kokku puutunud, võib tõesti öelda, et lepingutes on need isikute jaoks just kõige olulisemad ja mõtlemapanevad punktid kirjas kas eelneva teksiga võrreldes oluliselt väiksemalt, või on see viimane ning kõige tähtsam punkt üksikult kirjas lepingu viimasel lehel, kuhu inimene tihti lihtsalt vaadata ei oska. Siin tekibki tunne, et inimest üritatakse petta ning loodetakse sellele, et isik ei loe kogu lepingut läbi. Jah, enamik meist, sõlmides tähtsaid või vähem tähtsaid lepinguid, siiski loeb üksi pulki läbi terve lepingu, et olla teadlik igast vastutusest ja kohustusest, mis leping endaga kaasa toob, kuid leidub ka neid, kes heidavad lepingule vaid kiire pilgu ning usaldavad, kas siis heas usus või naiivsuses, lepingu teist osapoolt täielikult. Leian, et selles kontekstis peaks riik siiski kaitsma nö nõrgemaid, lihtinimesi, kes võib olla ei ole täielikult teadlikud enda õigustest ja seetõttu ei oska või ei suuda end ise kaitsta asutuste ja ettevõtete ees, kes nende teadmatust pahatahtlikult ära tahavad kasutada.
Teadmatusest rääkides saab tõstatada ka viimastel aastatel väga aktuaalse probleemi, milleks on kiirlaenude võtmine kuid suutmatus tagasi maksta sellega kaasnevaid intresse. Inimesed võtavad kas hetkeajendil või siis sundseisus endale sms- ja muid kiirlaene, kuid ei oska arvestada intressidega, mis selliste laenudega kaasnevad. Sellega tekivad aga veelgi suuremad võlad ning inimesed on lõpuks täielikult laostunud. Rääkides inimeste rumalusest kiirlaenude kontekstis, leian, et see on üha kasvav probleem, mis saab alguse hoopis sügavamalt. Inimesi pole piisavalt informeeritud kõiksugustest ohtudest ja riskidest, mis kaasnevad selliste laenudega. Riik ei ole suutnud võimaldada inimestele piisavalt töökohti ning töökohtadele väärilist palka, millega inimväärselt ära elada. Rahad riigis liiguvad, aga tundub, et hoopis muudes valdkondades, kui seda on inimeste heaolu riigis. Heaolu all ei pea ma silmas mitte erinevaid luksusi, vaid elementaarset inimväärset elu, mis kujutab endas igapäevast sooja sööki laual ja võimekust koolitada oma lapsi ilma mureta, kas homseks päevaks enam leidub piisavalt vahendeid ära elamiseks. Selliste murede all lõksus olevad inimesed ongi just need, kes leiavad end lõpuks võtmas kiirlaene, sest eestlasele omaselt ei julgeta paluda abi, vaid üritatakse ise hakkama saada, kuid kui puudub täielik ülevaade ohtudest, on lõpptulemus hoopis vastupidine ootustele. Lõpptulemusena jookstakse kohtuvahet üritades päästa seda, mis veel päästa annab, kuid tugevam võidab ja praktika näitab, et tugevamaks ei osutu füüsiline isik. Siin mängibki rolli riigi panus inimeste igapäeva ellu. Riik peaks olema suuteline ennetama selliseid probleeme inimeste elus, sest lõppkokkuvõttes kujundab riigi ju rahvas ja kui rahva eluolu on kehv ja rahvas on nö rumal, siis on järelikult riigi olud kehvad ja riik rumal.
Kogu teemat kokku võttes on minu seisukoht kindel : olen veendunud selles, et riik ei ole oma rahvasse piisavalt panustanud ning kuna inimesed ei ole piisavalt teadlikud ohtudest, oma õigustest ja kohustustest, siis sellest tulenevadki probleemid, mida on kerge ajada inimeste rumaluse kaela. Leian, et just meie enda koduriik ongi see, kes peaks meid kõige enam kaitsma ja meie eest seisma, seega kui sõnastada küsimus sellisena, kas seadusega peaks kaitsma rumalust, siis minu vastus on jah. Rumalus on tingitud teadmatusest ja selle nimel peaks kogu ühiskond vaeva nägema. Riik peaks looma soodsamad tingimused siin elamiseks, inimeste abistamiseks ja üldise heaolu parandamiseks peaksid liikuma suuremad rahad, riigipoolne teavitustöö võiks alguse saada juba koolidest. Inimesed ei julge abi paluda, sest nad ei usalda, nad ei tunne end kindlana. See aga on jällegi koht, milles peaks riik vaeva nägema – iga isik, kes siin elab, peaks tundma end siin kindla ja kaitstuna, ega peaks kartma jalgealuse õõnestamist oma enda riigi poolt.