Kas rohkem on alati parem? (0)

Kas rohkem on ikka alati parem?
Majandusmaailm on muutuv: see, mis on täna väärtuslik, ei pea homme olema sama hea. Majandusmaailm on mitmekesine : alates üksikettevõtjast ja lõpetades keeruliste organisatsioonide võrgustikega, kus igal on omad eesmärgid, vaatenurgad ja põhiprintsiibid. Vaatamata sellele, majandus üldiselt on suunatud inimeste vajaduste - nagu toit, elamine ja teised - rahuldamisele. Loomulikult ei ole ettevõtja motiveeritud seda tasuta tegema – ettevõtja eesmärk on maksimaalse kasumi teenimine, sellepärast üritab ta oma tooteid teha võimalikult atraktiivsemaks, et inimesi rohkem tarbima üles kutsuma. Tarbijad aga püüavad omakorda eeskätt rahuldada esmavajadusi, kuid soovivad ka kallimaid meelelahutusi, moodsaid riideid ja uuemaid kortereid. Nii tekib majanduses vähemalt kaks osapoolt, kellest üks soovib võimalikult rohkem kasumit teenida ehk rohkem toota ja müüa ning teine ihkab kasvavate vajaduste rahuldamist. Kas rohkem saamine on alati parem või peab igal asjal olema piir, mida ei tohiks ületada?
Pöörates minevikule tuletame meelde mõningaid sündmusi, kus kaupu toodeti rohkem, kui on vaja. Oma raamatus „ Kapital “ (1867) Karl Marks kasutas mõistet „ületoodang“, mis tähendab seda, et kaupu toodetakse nii palju, et tarbijad lihtsalt ei ole võimelised seda kõike ostma. Kõige eredamaks ületoodangu kriise näideks võib tuua Suurt Depressiooni 1930-aastatel, mis lõppes Teise Maailmasõjaga. „Mustal teisipäeval" kukkus New Yorgi Aktsiabörs 11.7% ning seda krahhi 29. oktoobril 1929 peetakse Suure depressiooni alguseks ja sümboliks. Esimesed ületoodangu suured kriisid said alguse juba 17. sajandil Inglismaal. Turu industriaalmajanduse arenemisega said ületoodangu kriisid tsüklilist iseloomu ja tänapäeval nad moodustavad ühe ökonoomika tsükli faasi. Samuti heaks ületoodangu näideks võib tuua vabrikute poolt tonnide viisi õhku reostamist ning selle eest mittemaksmist, mis tõid 1930-aastatel majandusteadlased. Nende seisukohalt, kui vabrik ei võta sisemiselt kanda kulusid , mida ta põhjustab väljapoole (keskkonnale), siis on tulemuseks ületoodang. Kui kogukulud võetaks tõsiselt arvesse, siis osutuks tootmine võib olla ebamajanduslikuks.
Tegelikult pole vaja isegi minevikusse pöörduda, et häid näiteid tuua. Võtame aja, kus elame praegu ise. 2008 aasta lõpus puhkenud finantskriis näitab, mis juhtub siis, kui „on liiga palju”. Siin on pigem tegu raha „ületoodanguga” ehk siis laenude pakkumistega neile, kelle sissetulekud ei luba selle laenu pikemaajalist teenindamist. Tulemuseks on hindade ülikiire tõus, plahvatuslik näiline majanduslik areng ja loogiline lõpp – ülemaailmne finantskriis.
Kirjeldatud ajaloolised sündmused näitavad väga ilmekalt, millega lõpeb soov toota ja müüa rohkem. Toodud näited iseloomustavad aga enamasti makromajandust ning kriisid ja depressioonid on pigem äärmuslikud näited sellest, millega lõpeb ületoodang. Võtame aga nüüd vaatluse alla tavalist osaühingut või füüsilisest isikust ettevõtjat. Kui äri edeneb hästi, siis tekib omanikul tihti soov teenida veel rohkem kasumit. See soov ei ole iseenesest halb, halb on see, et ei osata tihti läbi mõelda, milliseid kulutusi ja probleeme äri laienemine endaga kaasa toob. Kaalutledes erinevaid võimalusi, võib tihti osutuda, et firma tasakaalustatud areng või hoopis sellest ärist väljumine oleksid antud tingimustes kasulikumad.
Kõik need näited on toodud tootja koha pealt, nüüd kirjutaks ka veidi tarbijatest. Kuulates raadiot , vaadates televiisoris reklaami ja üldse jalutades õues puutume kokku erinevate ahvatlustega. Mõte „Tahaks endale ka seda ja kohe“ hakkab mõjutama inimese käitumist, kui ta langeb nende ahvatluste mõju alla. Paraku reaalses elus nii lihtsalt „saab ja kohe“ ei ole. Mõeldes enda elu peale osa meist saab aru, et nad kunagi ei saa seda, millest unistavad . Oma soovi täitmiseks ei jätku kas raha, aega, oskusi või midagi muud. Õnneks meie elame ajal, kus eksisteerivad pangad ja kontorid , mis võivad pakkuda oma teenusi, et meie elu paremaks ja mugavaks muuta. Kahjuks aga mõned kuritarvitavad neid teenusi ja võtavad mõtlematult laene, et kergendada oma argipäevi, aja möödudes saavad aga aru, et nende seis läheb ainsa kehvemaks, sest laenukohustusi pidevalt suurendades avastavad nad ükskord ennase laenulõksus.
Kujutame ette noort perekonda. Tihti ei soovi noored inimesed vanemate juures elada, pangalaenuta elamist ei ole tänapäeval tavalisel perekonnal võimalik osta. Kodulaenu võtmine on otsustatud (mis ei ole iseenesest paha, kui korteri suurus ja asukoht valitakse nii, et kuumaksed on taskukohased ning inimestel jätkub inimväärne elu). Järgmiselt sünnib perre väikelaps, vajaks autot, võetakse autoliisingut (mis ei ole ka iseenesest halb, kui inimesed saavad aru, et liisingule lisanduvad veel kidlustused, bensiini raha ja muud kulutused. Kulutusi ja mugavusi kaalutledes, võiks siin otsustada vanema auto kasuks või mingi ajani üldse ostmata jätta). Ja avastades laenuvõimalusi, soovivad noored ka tehnikat, riideid ja muid reklaamis nähtud „ilusa elu märke”. Siin on tõesti koht, kus peab peatuma ja aru saama, et rohkem ei ole alati parem. Ja mitte ainult majanduslikult. Kui näteks televiisorit ostetakse laenuga, siis ei osata seda hinnata, jääb teatud aja pärast ainult pettumus sellest, et selle eest on nüüd veel aastaid maksta. Kui aga ostetakse sama televiisorit säästudelt, siis esiteks kulud on väikemad, kuna intressi ei maksta ja teenitakse veel natuke ka hoiuse pealt ning, mis kõige olulisem, saadakse paremini aru ka asja väärtusest. Võimalik, et hoiustamise ajal üldse otsustatakse, et 15000 krooni on liiga palju televiisori jaoks ega vanal televiisoril ei ole ka üldsegi viga, et seda nüüd peaks välja vahetama . Laenamisel selle peale reeglina ei mõelda.
Eeltoodust tuleb välja, et rohkem ei ole alati parem. Mis on siis parem? Turg ja kogumajandus saab efektiivselt toimida vaid tasakaalustatud seisundis. Ja tavalistele kodanikele ei ole ka vaja tingimata viimast marki autot ja Kadriorus korterit . Peab ainult sellest aru saama ja väärtustama seda, mis olemas on. Ostmata häid asju on alati palju, aga peab aru saama, kas need on tõesti vajalikud ja kas neid tõesti saab endale lubada. Ei pea olema midagi rohkem, ega vähem, peab olema just niipalju nagu peab.