"Kas maailm väsib vihkamast?" (0)

„Kas maailm väsib vihkamast?“
Inimkonna poolt aastatuhandete vältel üles tähendatud loomingus on ikka olnud kindel koht teostel , mille kirjeldamiseks on Thomas More’i eeskujul hakatud kasutama määratlust “ utoopia ”. Utoopia tähistab ladinakeelse väljendina paika, mida pole olemas. Miks on siis inimestel nii suur soov luua kasvõi kujuteldav maailm, mis täieliku vastandina eristuks reaalsest ühiskonnast? Usutavasti on selle põhjuseks igapäevase ilmaelu püsiv seisund – vaen ja viha. Sest miks muidu öeldakse, et inimkonna ajalugu on tegelikult sõdade ajalugu! Seetõttu unistavadki paljud inimesed utoopilisest maailmast, mis oleks ideaalne paik, kus puuduksid konfliktid ning mille tunnusjoonteks oleksid inimlikkus ja mõistvad tunded.
Inglise kirjanik George Bernard Shaw on öelnud: ‘’Pessimist vihkab teisi inimesi, sest arvab , et nad on sama halvad kui tema ise’’. Tsiteeritud sententsist kumab tugevat negatiivsust, kahtlust ja hirmu, mis omakorda õigustab käitumist, mille motiiviks võib pidada “löö esimesena, muidu lüüakse sind”. Tänapäevagi ühiskonnas võib tihti kohata inimesi, kellele on omane tõrjuv, kinnine kehakeel ja hoiak, soovimatus kokku puutuda nende endi omadest erinevate põhimõtete ja käitumismallidega. Kõik, mis on teistsugune, omanäoline, tähendab automaatselt halba, alaväärtuslikku ja mitte tõsiselt võetavat. Tõsiasi on seegi, et pahatihti hinnatakse tundmatut välimuse järgi. Halli massi sulanduvat peetakse tavaliseks ja ohutuks, seda aksepteeritakse ega häälestuta selle vastu vihaseks võitluseks-väitluseks. Eelarvamused mängivad olulist rolli ka igapäevaelus, kui näiteks ühele ja samale töökohale pretendeerivad kaks töötaotlejat. Oletame, et üks neist on n-ö tavakaubamaja tootevalikuga riietatud kodanik ja teine etno -romantilist rõivastust kandev “lillelaps”; taolise konkurentsi olukorras võib enam kui kindel olla, et vakantse töökoha saab tavapäraselt ja üldmalli järgi riietuv taotleja. Ühiskonna enamikul on raske vastu võtta ning sallida teistsuguseid, tihti tehakse taoliste isikute suhtes ekslikke järeldusi ja lähtutakse hinnangulisteks eksiarvamustest. Kurvastavalt tihti nähakse erinevustest ja lahknevustest ohte ning ähvardusi oma sotsio -kultuurilisele minale, ometi pakub just selline erinevus ühiskonnale mitmetahulisust ja kultuurilist rikkust.
Sotsiaalpsühholoogiliselt on vihkamise ja põlguse üleskütmisega teistsuguste vastu loodud sageli õigustust ja pinnast “nende teiste” otseseks ründamiseks, millel on ainelise kasusaamise eesmärk. Väga väheste sõdade siht on olnud ju alistatute pehme ja kultuurne juhtimine nn õigele teele; vallutajaid on ikka ajendanud soov röövides rikastuda. Tuleb nentida, et raha on maailmas kahjuks üks suurim vihkamist toitev allikas. Raha võib tülli ajada elukaaslaseid, sõpru, tuttavaid või isegi riike. Samas on raha ja ainelise rikkuse taotlemine olnud kahepalgeline – materiaalset vara peetakse kristlikus kultuuris tihti alaväärseks, sellega seonduvat mustaks ning räpaseks, seetõttu õilistatakse oma tegevust sageli ideeliste motiividega nagu tehnilis-teaduslik progress, rahvuslik eneseteadvus, ajalooline õiglus jne. Siiski ei maksa unustada Erich Maria Remarque’i: „ Kõik, mida raha eest saab, on odavalt saadud.“ Raha eest ei saa aga armastust ja inimlikkust, raha eest ei saa ka maailmarahu. Kuidagi tuleb õppida elama teadmises, et raha ei tee õnnelikuks, ent päris ilma rahata on ka raske õnnelik olla.
Kumb küll enne otsa saab – kas vihkamine või maailm? Jälgides praegust olukorda üldiselt ja konkreetseid sündmusi, mis maailmas aset leiavad, võiks maailmalõpp tulla kas või mitmeid kordi , enne kui inimesed mõistaksid, kui mõttetu ja mitte midagi andev on tegelikult vihkamine, hävitamine ja sõjad. Meediast võime iga päev näha ja kuulda järjekordsetest verevalamistest, hukkunutes ja perekondi kaotanud inimestest, kelle elu on need jubedad sündmused pea peale pööranud. Sõjad ja lahingud tunduvad igaõhtustele uudistevaatajatele enesestmõistetavate asjadena; see kole verevalamine jätkub maailmas päevast päeva ja kahjuks on see muutnud meid selle suhtes ükskõikseks. Paradoksaalselt oleme kaasaegses infoga üleküllastatud ühiskonnas väsinud nii vihkamisest kui kaasatundmisest, paljud meist on muutunud immuunseks võõra mure suhtes. Maailmas eristuvad ilmekalt kahte tüüpi inimesed: inertselt tarbimisse kapseldunud massid ja kirglikult ideedesse kiindunud võitluslikud fanaatikud, kes teineteist vastastikku sügavalt vihkavad.
Tundub, et paljudele, kes midagi väga vihkavad, see tähendab millelegi kogu hingest vastanduvad, annab selline paatos elujõudu. Taolise energia abil täidavad nad tühiku, mis tuleneb võimetusest olla ise, olla iseseisev ja enesekindel . Kellegi või millegi vihkamine annab justnagu kargud, milleta nõrk eneseusk ei lase püsti seista. Sellisest vihkamisest vabanemiseks peab nii individuaalselt kui ühiskondlikult tegema tööd eneseteadvuse ja enesekindluse tõstmiseks, mis põhineb nii oma eelduste arendamisel kui väärtuste väljatoomisel.
Filosoofiliselt võib pikalt arutleda selle üle, kas millestki hoolimine saab toimuda ainuüksi ja tingimata vastandumise kaudu; kas nt armastus eeldab vihkamise olemasolu, hindamine alavääristamise olemasolu, lugupidamine põlgamise olemasolu jne. Kuni nende küsimuste üle juurdlemine kestab, peaksime aga siiski juhinduma luuletaja sõnadest: “Kerge on hukka mõista, ent tarvis on mõista.”