Kas kunst on kaotanud huvi ilu vastu? (0)

Kas kunst on kaotanud huvi ilu vastu?
20. sajandil hakkas kõik väga kiiresti arenema ja nii ei jäänud ka kunst sellest puudutatuna. Vanad tavad vahetati uute vastu, aga jätkuvalt säilisid mõjutused eelmistest kunstivooludest.
Kuid kas 20.sajandi kunst kaotas huvi ilu vastu?
Näiteks postimpressionistideks nimetatakse kunstnikke, kes olid kokku puutunud impressionismiga, enamasti selle põhimõtted mõneks ajaks omaks võtnud, kuid hiljem impressionismis pettunud ja valinud sellest erineva loomingusuuna. Juba selle kunstiliigi tekkimine polnud just eriti ilus ega ka polnud see, mida postimpressionistid kujutasid oma töödes. Selle kunstiliigi esindajaks võib pidada Vincent van Gogh`i, kes väga paljudes oma teostes kujutas vaeseid. See on küll üllas eesmärk pidada meeles ka vaeseid, aga mõni tema pilt oli suhteliselt võigas ja nendes piltides on raske leida ilu. Sellel ajal keskenduti rohkem hingelise ja vaimse sõnumi edastamisele kunstis ja seda ilu ei peetud justkui oluliseks.
Teaduse ja tehnika tormiline areng tekitas usu helge tuleviku peatsesse saabumisse. Teisalt oli 20. sajand aga revolutsioonide ja maailmasõdade sajand - see omakorda pani paljud hoopis pessimistlikult suhtuma . Näiteks tekkis sürrealism peale I maailmasõda vägagi mässulises seltskonnas ja nad pidasid oma sooviks Lääne ühiskonda lammutada või radikaalselt muuta, see aga viis nad kohati koostöösse kommunistidega. Nende tööd koosnesid vihjetest ja alltekstidest. Näitena võib tuua näiteks Salvador Dali maali „Kodusõja eelaimus.“
Ka kuulsaima kubismi Pablo Picasso teostes oleks justkui kadunud see ilu. Ta lõi teoseid, mille peateemaks oli inimelu sünged küljed. Inimesi maalis ta õnnetute ja muserdatutena hallikas ja sinakas koloriidis. Näiteks tema maal „Vaesed rannal .“. Kogu tolle aja kunst väljendas inimeste väga rasket elu, sest sellel ajal pidid inimesed nägema palju surma, nälga, jõhkrust ja muud masendavat ning loomulikult ei pääsenud sellest ka kunstnikud , kes seda ka oma teostes väljendasid, et seda edasistele põlvedele pärandada ning ennast selle kaudu välja elada. Tundus nagu sellel ajal ei oleks kunstnikud leidnudki enam elust midagi ilusat , sest oma loomingus tahtsid nad edasi anda ainult valu. Väga palju kujutati maalidel sõjasituatsioone, millest ei saanud kunstnikud ei üle ega ümber. Kui varem maaliti põhiliselt loodust ja oldi sellest mõjutatud, siis nüüd asendus see kunstniku tunnete väljendamisega ning püüeldi originaalsuse poole. Seepärast olenes nüüd kõik kunstnikust endast. Kui tema mõttemaailm otsis kõike koledat, siis väljendus see ka tema teostes. Selline oli näiteks Edgar Degas, keda kutsuti mürgiseks meheks, kuna ta otsis kõiges koledaid asju. Seda on näha näiteks tema maalis „Tantsutund.“, kus ta maalis baleriine väga koleda nurga all.
Kuid sellisele küsimusele on väga raske ühemeelset vastust leida, et kas kunst kaotas huvi ilu vastu, sest ilu peitub vaatajate silmades ja kunst ei peagi olema ilus. Keegi ei saa tõmmata selget piiri ilu ja koleduse vahel. Sest nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi . On inimesi, kelle meelest näiteks surma kujutamine on ilus, aga teiste meelest jälle vägagi võigas.
Loomulikult kujutati selle ajal ka helgemaid teemasid . Täiesti ära ei kadunud ka näiteks looduse kujutamine, see lihtsalt jäi teiste varju. Ma arvan, et kui selle ajal poleks olnud nii keeruline aeg, mis oli mõjutatud paljudest sõdadest, siis poleks ka kunst nii võigas olnud selle ajal. Ükski kunstnik ei saanud ennast ju ümbritsevast maailmast välja lõigata, et säilitada oma ilusat maailmavaadet. See, millega nad tegelesid oli reaalsus ja mõjutatud reaalsusest. Ka kunstnikud proovisid väljendada oma arusaama ja mõtteid neist ümbritsevast, kuna poliitikasse nad trügida ei tahtnud, siis enda väljendamiseks kasutasid nad just kunsti, sest seal võeti neid kuulda.
Kunstnikud veendusid üha enam, et puhas kunst on nagu muusika , kus helid samuti midagi ei kujuta . Maalikunstnik lõi kompositsiooni vaid värvidest ning skulptor puhastest abstraktsetest vormidest . Sellisel veendumusel olid abstraktsionistid. Nende eesotsas Vassili Kandinsky , keda peetakse selle kunstivoolu rajajaks ning tema kujutas selle põhimõtted.
Kuid ka dadaistid olid mõjutatud sõjast, sest tegutsesid I maailmasõja puhkemise ajal ja seetõttu sisaldasid nende tööd palju mässu. Sellise kunsti puhul pole mõtet rääkida ilust või meisterlikkusest teostes. Selles võib näha dadaistlikku mässu, aga ka püüet sundida inimesi tajuma ja mõtlema teisiti kui seni. Näiteks võib Duchamp `i teostest välja lugeda viiteid teose konteksti ja kunstniku valiku tähtsusele ning niihästi kunsti kui ka teiste ühiskondlike väärtuste tinglikkusele. Järelikult pakuvad need teosed tihti rohkem mõtlemisele ja nägemisele.
Mina usun, et kunst ei kaotanud huvi ilu vastu, vaid oli lihtsalt mõjutatud ümbritsevas toimuvast. Ning tuleb veelkord mainida, et ilu on vaataja silmades: mis ühe jaoks on kole, võib teise jaoks olla ülim meistriteos. Nii et ei saa öelda, et kunst oleks kaotanud huvi ilu vastu, see lihtsalt kajastus teistmoodi, kui varem oldi harjunud seda ilu nägema.