Kas I maailmasõda oleks olnud ärahoitav? (0)

Kas I maailmasõda oleks olnud ärahoitav?
20. sajandi alguseks olid maailma suurriigid jõudnud imperialismi staadiumisse. See tähendas, et võimsamad Euroopa riigid ja Ameerika Ühendriigid omasid suurt mõjuvõimu. Kuna imperialism on juba oma olemuselt tugevama ja nõrgema vahekord, oli põhjuseid konfliktideks palju: kolooniat püüd vabaneda suurriikide võimust, finantsliidrite ja tööliste vahelised tülid, impeeriumide omavahelised võimuküsimused. Seega, kas oleks üldse saanud midagi teha, et suur sõda oleks jäänud olemata?
20. sajandi alguse imperialismiajastul oli kõigi suurriikide huvides majanduslik kasu ja positsiooni tugevdamine või säilitamine. Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa olid võimsaimad riigid maailmas, omades palju heade asukohtadega kolooniaid. Suurbritannia kolooniate territoorium oli koguni 109 korda suurem kui riigi enda pindala. Samuti oldi jõutud väljakujunenud kapitalismi staadiumisse. Saksamaa ja Itaalia aga olid riigid, mis püüdsid saada juhtivateks impeeriumideks maailmas. Seega oli peaeesmärgiks veelgi suurema majandusliku kasu saamine, mida tehti teiste, ja tavaliselt paraku nõrgemate, arvelt. Asumaades aga püüti saavutada täielikku sõltuvust. Mitmed Balkani riigid, nagu näiteks Albaania ja Makedoonia, suutsid suurriikide mõju alt vabaneda, kuid see tekitas vaid konflikte juurde. Eesmärgiks ei olnudki tingimata konfliktidesse sattumine, kuid samas ei tehtud ka midagi, et neid ära hoida.
19. sajandi lõpus ja 20. Alguses tekkinud kriisikolletele ei olnud ka lepitajat. Vahendaja rolli oleks võinud sobida neutraalne ja mõjuvõimu omav riik. Sellist oli aga võimatu leida, kuna Euroopa suurriikidel olid mängus oma huvid. Näiteks 1905. – 1906. aasta Maroko kriisidesse olid kaasatud kõik Euroopa juhtivad suurriigid. Samuti ei saanud USAst lepitajat, kuna Ameerika Ühendriigid olid juba mõnda aega Euroopast sõltumatud. USA huvid olid suunatud Ladina- Ameerikale . Ei saa ka kindel olla, et lepituspoliitika oleks tulu toonud , kuna hilisem ajalugu on näidanud, et see võib viia hoopis vastupidiste tulemusteni, nagu juhtus enne Teist maailmasõda, kui Saksamaad püüti lepitada lõputute järeleandmistega.
Esimese maailmasõja eelses maailmas ei olnud ka ühtegi rahvusvahelist organisatsiooni, mille abil oleks saanud probleeme teadvustada ja lahendada. Puudus näiteks ka võimalus selleks, et sõjas osalenud riikide juhid oleksid saanud üksteisega vajaduse korral kiirelt kohtuda . Tõsisemalt hakati rahvusvaheliste organisatsioonide loomisega tegelema alles pärast sõda 1919. Aastal, kui loodi Versailles’ rahuleping . On aga teada, et lepingu loomisel ei olnud suurriigid veel valmis vastu võtma piisavalt küpseid otsuseid, mille abil oleks saanud konflikte vältida. Lähtuti ikka veel omakasust. Teatavasti viiski Versailles’ lepingu punktide ülekohus maailma järgmisesse sõtta. Järelikult ei oleks ükski rahvusvaheline organisatsioon veel suutnud olla lepitajaks.
Lähtuvalt sellest, et 20. sajandi maailm oli imperialistlik ning oldi vaid varanduse ja uue territooriumi saamisel väljas, ei püüdnud ka riigid ise teha koostööd, et eesolevaid ohte vältida. Juba 1882. aastal kirjutasid Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia alla Kolmikliidu moodustamise lepingule ning 1904 . aastaks oli Kolmikliidule vastukaaluks eraldiseisvatest lepingutest välja kujunenud Antant, kuhu kuulusid Venemaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa. Need liidud loodi aga täpselt vastupidise eesmärgiga selleks, et kindlustada oma positsiooni. See oleks pidanud olema selge märk, et maailm on sõja lävel, kuid sellest vaadati justkui mööda. See viib välja tõdemuseni, et tegelikult ei soovitudki sõda ära hoida. Seda ilmestab ka fakt, et üha enam investeeriti sõjatööstusesse ning suurriikidel, näiteks Saksamaal ja Prantsusmaal, olid välja töötatud põhjalikud sõjaplaanid.
Sõja vallandumisele aitas kaasa ka rahvas, kes mingil määral sõda isegi pooldas. Esiteks ei suutnud demokraatlike riikide elanikud oma valitsustele selgeks teha, et sõjast tuleks loobuda. Sellest võib järeldada, et sõda sooviti. Selle tõestuseks on see, et paljude riikide sotsialistlikud erakonnad hääletasid parlamendis sõjaotstarbeliste rahaeralduste poolt. 20. sajandi alguses oli veel levinud kujutelm sõjast kui romantilisest sündmusest. See arusaam levis nii lihtrahva kui ka näiteks relvatöösturite hulgas, hõlmates seega erinevaid kihte. Teiselt poolt vaevalt , et oodati sõda 10 miljoni hukkunuga. Ilmselt ei osatud ohtu õiglaselt hinnata, kuna varem ei olnud toimunud ühtegi nii ulatuslikku sõda. Samas ilmselt ei oleks ka rahvapoolset vastupanu maha surutud, isegi kui seda oleks ilmnenud .
Esimese maailmasõja, mis toimus aastatel 1914-1918, eel oli planeedi pilk, kas teadlikult või alateadlikult, suunatud sõjale. Kuigi tegemist oli röövsõjaga, oli sõjaks mitmeid põhjuseid. Rahvaste kemplemine territooriumi nimel oli muutnud maailma plahvatusohtlikuks. Balkani poolsaarest oli saanud Euroopa püssirohukelder. Kuna Euroopa suurriigid ei osanud või ei tahtnud sõda ette näha, rääkimata selle ärahoidmisest, oli vaja veel ajendit. Selleks sai Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi ja tema abikaasa tapmine Serbia salaorganisatsiooni poolt 28, juunil 1914. aastal Sarajevos.