Kas farmaatsiatööstus teenib inimeste huve või iseenda omi? (0)

Kas farmaatsiatööstus teenib inimeste huve või iseenda omi?
Ravimitööstus on üks tulusamaid tööstusharusid. Väidetakse, et ravimifirmad tahavad, et inimesed muutuksid retseptita ravimitest sõltuvateks, kuna nad soovivad oma sissetuleku kindlana hoida. Farmaatsiaettevõtted mõjutavad poliitikuid , tarbijaid ja arste ning nende sõnum on ühene: Te saate seda, mille eest olete valmis maksma. On ju igaüks meist näinud hallides toonides ravimireklaame, kus haigestunud inimene terveneb ravimit tarvitades välkkiirelt ja kõik värvid muutuvad elavaks. Igaüks mõistab, et selline tervenemine pole tegelikult võimalik, aga ometi tahab inimene uskuda seda mida reklaam räägib, kuna on raske uskuda, et eetrisse on lastud sulaselge vale. Ent kas farmaatsiatööstus on puhtalt omakasu peal väljas või mõtlevad ravimitootjad ka tarbijatele?
Ravimitööstuse ajalugu räägib arvukatest ülevõtmistest, kuid mitte pankrottidest, sest ravimitööstus on jätkusuutlik ja kasumlik . Kui jutuks tuleb ravimite hind, siis tahavad inimesed kaasarääkida. Keegi meist ei soovi, et talle vajalikud ravimid oleksid kallid, asi on seda hullem, kui tegu on kroonilise haigega . Enamus Eesti vallad on töötutele ja kroonilistele haigetele kehtestanud ravimitoetuse. See tähendab, et inimene, kes on töötu või krooniline haige, saab igakuist lisaraha vajalike ravimite maksumuse korvamiseks, kuid paraku on asjalood tihtipeale sedasi, et suurem osa ravimitele minevatest kuludest tuleb maksta omaosalusena, sest retseptiravimid on kallid. Vanurite peale on küll nii palju mõeldud, et kohati makstakse ka neile väikest ravimitoetust ent aina tõusvad ravimihinnad trumpavad selle pisikese toetuse kiirelt üle.
Tõsiseks probleemiks ongi ravimite kallidus. Ravimite kõrge hind tuleneb sellest, et ravimite tootearenduseks kulub palju raha. Vaja on palgata keemikud ja spetsialistid , leida koht tootearenduseks, kus on võimalik teha katsetusi ja kõige tipuks on vaja tervet tehast, milles ravimeid lõpuks tootma ja turustama hakata. Seda, et farmaatsiatööstus on kasumlik, tõestab lihtne näide lõunanaabrite hulgast – nimelt on Läti rikkaimaks naiseks farmaatsiatööstuse omanik. Viimasest kahest aspektist võiks järeldada, et ravimitööstus teenib vaid iseendi huve. Realistlikult mõeldes ei saa see aga kuidagi vaid nii olla, sest milline tarbija maksaks millegi eest, mis talle endale kasulik pole.
Farmaatsitööstuses on muidugi ka positiivseid külgi. Inimesed on nõus maksma ju ikkagi selle eest, mis neile endile tulus on ja ega ravimid pole ainult kõhu täitmiseks. Iseenda kogemustest võin öelda, et ravimitest on teinekord abigi. Mina näiteks kannatan healoomuliku treemori all. Treemor on püsivalt edenev neuroloogiline häire, mida iseloomustab käte või teiste kehaosade värisemine ning seda saab ohjeldada vererõhuravimite abil, mis on minule ka abi andnud, kuigi mind isiklikult selline kerge kätevärin ei häiri. Värinat vähendavat ajutiselt ka alkoholi tarbimine ent arst seda ei soovitanud, mis on ka mõistlik, kuna alkoholiga värinat ravides saaks alguse hoopis uus tervisehäda, milleks oleks alkoholism, ja selle ravimisele kuluks jällegi omaette ports raha.
Inimesed, kes ei põe kroonilisi haigusi peaksid lõpetama farmaatsiaettevõtete rikastamise enda rahakoti arvelt ja heitma pilgu oma elustiilile ja haiguste põhjustele. Õnnetusi ei saa alati ära hoida, kuid ennast haigustekitajate eest kaitsta on igati mõistlik. Tuleb ju kokkuvõttes odavam lasta end vaksineerida erinevate haiguste eest, kui et maksta hiljem ravikulude eest ja sellejuures veel ise vaimselt kannatada ka, sest nagu vanarahvas öelnud on: „Parem karta kui kahetseda.“
Mina isiklikult ei usu, et farmaatsiatööstus vaid enda huve teenib, kuna olen oma tervise eest valmis maksma kui pole osanud seda õigeaegselt hoida. Ravimite kalliduse probleemi vähendamiseks pakuksin sellise alternatiivi, et iga riigi valitsus peaks asja käsile võtma ja toetama ravimite tootearendust ning reguleerima meditsiinitoodete hindasid. Käib ju iga hääleõiguslik kodanik valimas selle nimel, et riigiorganite tipus oleksid isikud, kes kaitseksid rahva huve ja nii peakski olema.
Liisa Kuus