Kas Eesti ühiskonna areng on jätkusuutlik? (0)

Kas Eesti ühiskonna areng on jätkusuutlik?
Jätkusuutlikust   arengust   hakati   rääkima   juba   1970.   aastail.   Tollal   peeti   jätkusuutlikuks 
arenguks eeskätt ühiskonna ja looduse harmooniat. Tänapäeval on jätkusuutlik areng säästev 
areng, millega rahuldatakse nii tulevase põlvkonna vajadused, kui ka praeguse põlvkonna 
vajadused. Et seda tagada tuleb  liikuda  kooskõlaliselt kõigis neljas suunas, milleks on heaolu 
kasv, ühiskonna sidusus, ökoloogiline   tasakaalustatus   ja Eesti kultuuri  elujõulisus. Ühtegi 
probleemi ei tohi lahendada teise arvelt. Kuid, kas Eesti ühiskond areneb jätkusuutlikult?
Heaolu on inimeste materiaalsete, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldatus, millega 
kaasnevad võimalused ennast teostada ja oma püüdlusi ning eesmärke realiseerida. Erinevate 
riikide   heaolu   võrreldakse   mitmete   näitajatega,   nagu   näiteks   SKP,    tootlikkus ,   teaduse   ja 
arenduse kulutuste osakaal, kõrgtehnoloogiliste  toodete eksport, hõive teadmusintensiivses 
teeninduses ning keskkõrg- ja kõrgtehnoloogilises tööstuses. Kuigi need näitajad on Eestis 
jõudsalt paranenud oleme ikka Euroopa Liidu keskmisest tasemest allpool. Heaolu kasvule 
võiks   viidata   ka   palkade   kasv,   kuid   kasvavad   ka   hinnad.    Inflatsioon    teeb   oma   töö   ja 
kokkuvõttes   saame   suurema   palga   eest   ikkagi   vähem   kui    saime    enne   väiksema   palga   ja 
väiksemate hindadega.
Teine   tähtis   tegur   jätkusuutlikkuses   on   ühiskonna   sidusus,   mis   on   ühiskonna   võime 
kindlustada ühtsus ning liikmete võrdsus ja heaolu. Eestis on suureks probleemiks vaesus. 
2009. aastal  oli Eestis suhtelises  vaesuses  20 protsenti lastest.  Ilma  sotsiaalkindlustuse  ja 
sotsiaalabita olnuks neid 32 protsenti, seega ühiskonna sekkumine aitas järjele 12 protsenti. 
Esialgu võib tunduda, et see on üsnagi hea tulemus, kuid vaid poolakad, lätlased ja leedukad 
on laste vaesuse vähendamisel meist kehvemad. Kuna Eestis ei ole ühiskond eriti sidus ja 
seetõttu ei ole ka erinevad ühiskonnagrupid omavahel seotud, võib öelda, et vaesus toodab 
vaesust.   Vaesed   lapsed,   kes   elavad   maal   ei   pruugi   isegi   mitte   põhikooli   lõpetada,   kuna 
puuduvad   transpordivõimalused   kooli   pääsemiseks,   selle   tagajärjel   ei   saada   korralikku 
haridust, ei pääseta ülikooli ja ei leita tasuvat tööd. Eesti ühiskonnas on ennast väga raske 
vaesusest välja rabeleda.
Ökoloogilise tasakaalustatuse saavutamisel vaadatakse ökoloogilist jalajälge, mis on inimese 
tarbitud taastuvate loodusvarade hulk võrreldes nende taastumisvõimega. Keskmise eestlase 
ökoloogiline jalajälg oli 2005. aastal 6,4 globaalset hektarit ehk üle kahe korra suurem kui 
sama näitaja maailma keskmine ehk 2,7 globaalset hektarit. Siiski on Eesti jalajälg paranenud, 
sest 2003. aastal oli meie jalajälje suuruseks 6,5 globaalset hektarit. Üheks suureks põhjuseks, 
miks eestlase ökoloogiline jalajälg on nii suur, on põlevkivienergeetika kasutamine. Põlevkivi 
kuulub madalakvaliteediliste, palju tuhka sisaldavate kütuste hulka. Et 100 W-ne  elektripirn  
saaks ühe tunni põleda, tekib elektrijaamas 70-75 grammi tuhka, mis tuleb sealt välja viia. 
Samal ajal paisatakse  korstna  kaudu õhku 350-400 grammi põlemisgaase ehk suitsu. Tekivad 
tuhamäed ja saastatakse õhku.
Eesti kultuur on olnud visa säilima. Seitsesada aastat võõrvõimu püüdis meid sellest kõigest 
lahti raputada – võõras usk, kombed ja elukorraldus olid väga visad juurduma. Ometi säilitati, 
hoiti ja arendati taluperedes eestlust ikkagi edasi. Niiviisi areneski mõisnike tahtest hoolimata 
keel,   kunst   ja    talupojakultuur    ka   mõisate   ajal   edasi.   Tänapäeval   antakse   Eestis   mitmeid 
kirjandus-, kunsti- ja muid kultuuriauhindu. 2011. aastal oli Eesti Euroopa kultuuripealinn. 
Selle põhjal võib öelda, et Eesti kultuur on elujõuline.
Kui vaadata heaolu kasvu, ühiskonna sidusust ja ökoloogilist tasakaalustatust, siis ei tundu 
Eesti olevat eriti jätkusuutlik. Samas võime  uhked  olla oma kultuuri ja selle säilitamise üle. 
Eesti küll püüdleb parema jätkusuutlikkuse poole, kuid praegu on veel pikk tee minna ning 
praegusel hetkel ei saa veel öelda, et Eesti ühiskonna areng on jätkusuutlik.