mitte. Juba Pyrrhon olla väitnud : ,, Kui oleks midagi, mis isenesest oleks hea või paha, siis peaks see olema seda kõigile, nii nagu lumi on kõigile külm. Ei ole olemas head ning paha, mis seda oleks kõigile järelikult pole ka midagi ieenesest head ega paha". Teistest antiikaja skeptikutest on tähtsaimad Platoni akadeemia filosoofid Arkesilaos, kes oligi skeptilise mõttesuuna esimeseks harrastajaks, ja Karneades ning nn. hilise skeptitsismi esindajad Ainesidemos, Agrippa ja Sextus Empiricus. Viimane on kirjutanud filosoofia koolkindadest nii: "...Ühed räägivad, et nad on tõe leidnud, teised arvavad, et tõde on võimatu leida, kolmandad otsivad teda. Neid, kes kujutavad ette, et nad on tõe leidnud, nimetatakse dogmaatikuteks, nagu näiteks Aristotelese, Epikurose ja stoikute järgijad; tõest kui tabamatust rääkisid Klitomachos, Karneades jt akadeemikud; otsijad on aga skeptikud.
relativistlikkud. 2.2 Akadeemiline skepsis Akadeemilise skepsise rajajaks loetakse Arkesilaos Pitanest (u. 318- 243 eKr), kes võttis kursi skeptitsismile, kui ta sai Platoni Akadeemia kuuendaks juhiks. Arkesilaos oli suur Pyrrhoni skeptitsismi toetaja ja ta arendas seda võrdlemisi radikaalselt edasi, kaheldes ka kahtlemise enda õigsuses. Tõenäosust pidas Arkesilaos tegeliku elu jaoks piisavaks tõekriteeriumiks ning seda väidet arendas süstemaatiliselt edasi peamiselt Karneades, kelle ajal saavutab akadeemiline skepsis oma kõrgpunkti. Karneadesele on omased samad dialektilised vaated mis Arkesilaoselgi, kuid erinevalt Arkesilaosest üldistas Karneades oma skeptilised rünnakud eetikale ja epistemoloogiale. Karneades oli ka küllaltki andeka kriitik. Seda väljendab kas või tema osalemine debattidel. Oma debattidel lähtub ta küsimusest, kas ning millises ulatuses üldse teadmine kui niisugune võimalik on
nende lühikesed selgitused. Nendeks viieks eri vormiks võib nimetada teoreetilist, praktilist, eetilist, religioosset ning teaduslikku skeptitsismi. Kolmandas peatükis on veidi laiemalt välja toodud skeptitsismi perioodid ning nende silmapaistvamad esindajad. Esines kolm põhilist perioodi, millest esimene oli antiikne skepsis, milles figureerisid Pyrrhon Elisest ning Phliuse Timon. Teiseks oli akadeemiline skepsis, mille silmapaistvamateks viljelejateks olid Arkesilaos ja Karneades. Viimaseks perioodiks oli noorem skepsis, mida esindas kõige märkimisväärsemalt Ainesidemos. Neljandas peatükis kirjutab autor skeptikute kümnest kõnekujundist ehk troobist ning toob iga troobi kohta välja ka lühikese selgituse. Referaadi koostamisel on kasutatud kokku viite allikat. Nendest neli moodustavad raamatud ning üks on internetiallikas. 1 SKEPTITSISMIST ÜLDISELT Skeptitsism on mõtteviis, mis seab argumenteeritult kahtluse alla mingi valdkonna õpetused ja teooriad
Skeptikute tee hingerahuni erineb nõndaks kardinaalselt epikuurlaste omast, kes pidasid arukaks ja tulemuslikuks teeks hingerahuni teadmiste omandamist maailma kohta. Skeptikud on eetilises plaanis järjekindlalt relativistlikud (Tartu Ülikooli Eesti Kirjandusmuuseum, 2013) Akadeemiline skepsise esimene kuulsam skeptik oli Aiooliast pärinev Arkesilaos, kes toetab Pyrrhoni ja järglaste skeptitsismi ja kahtleb radikaalsena ka kahtlemise õigsuses. Kuulsaim selle perioodi skeptik oli Karneades Küreenest. Tema kuulsaim järeldus on: igasugune tõene teadmine on võimatu ning mõeldamatu. Tõed on vaid tõe nägu tõenäolised kolmel astmel. Ühed kujutlused on iseenesest tõenäosed, teised osutuvad tõenäosteks tänu sarnasusele teiste samasugustega ja on seetõttu vasturääkivatud; kolmandad vajavad oma tõenäosuse kindlaks tegemiseks juba üksikasjalikkuslikemat uurimist ning läbikatsumist. Karneadesega saavutab skeptitsism oma õitsengu
väidetes ühinesid nad peripateetikute ja platoonikutega Epikurose vastu, ründasid teda äärmise teravusega ja isegi laimasid. Idealistlik on stoikute õpetus hinge surematusest. Diadohhide riikide ja hiljem Rooma impeeriumi kõrgemal seismisele rahvuslikest erinevustest vastas nende teostumatu unistus maailmariigist. Kolmas suur Aristotelese järgne filosoofiasuund on skeptitsism. Mõnd aega oli see valdav ka Platoni akadeemias. Kuigi skeptikute (peamised esindajad Pyrrhon, Arkesilaos, Karneades ja Ainesidemos) tõestusviisid ei ühtinud, oli neil ühine põhiseisukoht: tõene tunnetus on võimatu, seepärast peab inimene hoiduma igasugusest otsustusest. Kui ollakse sunnitud tegutsema, siis piisab tõenäosuse, tavade ja harjumuste järgimisest. Sellise otsustustest hoidumise (epoche) ihaldusväärne eesmärk on apaatia ja ataraksia. Seega kummutasid skeptikud põhimõtteliselt Sokratese ajast alates üldiselt tunnustatud
· Täisnurkse kolmnurga kaatetitele ehitatud ruutude · SKEPTITSISM pindalade summa võrdub hüpotenuusile ehitatud ruudu · Pürrhon Elisest (u.360-270) pindalaga. · Arkesdilaos (u. 315-241) · Meelelise reaalsuse aluseks peab ta koos · Karneades (213 -123) Empedoklesega tuld (tetraeeder), maad (kubus), õhku · Ainesidemos Knossosest (oktaeeder) ja vett (ikosaeeder). · Arvud, mis väljenduvad geomeetrilistes kujundites on · SKEPSIS maailma aluseks. · Sõna skepsis tähendab "uurimist" või "proovimist".
SKEPTITSISM Pyrrhon Elisest (360-270eKr). Skeptik ei usu, et üldse mingi kindel tulemus on võimalik, ta loobub ta seisukoha võtmisest. Ta ei eita ega jaata, vaid ütleb, et ei ole võimeline otsustama. Me ei või kunagi öelda, et asjad on nii, vaid need näivad meile sellistena. Tuleb hoiduda otsustustest ning sel teel on võimalik saavutada hingerahu. Arkesilaos (315-240 eKr.) muutis Platoni akadeemia kaheks sajandiks skeptitsistlikuks. Väga kuulus skeptik oli Karneades (214-120 eKr.), kes kritiseeris muuhulgas ka müstilisi õpetusi ja astroloogiat. 11 EPIKUURLASED Epikuros Samoselt (~341-270 eKr). Atomist, kes eitas absoluutset paratamatust, kuna aatomid võivad liikumises ka kõrvale kalduda. See võimaldab ka inimese tahte vabaduse. Ka inimene ja tema hing koosnevad vaid aatomitest. Tuleb elada väärtuslikku elu. Õnn on saavutatav, kui hoiduda kuulsusest, suhelda vaid sõpradega ning nautida elumõnusid, kuid mõõdukalt, muidu võime endale kahju teha.
Me võtame vastu vaid seda, kuidas asjad meile näivad olevat. Skepsis on side otsusest loobumise ja hingerahu vahel. Õnnelikuks eluks on vaja jõuda selgusele kolmes küsimuses: 1)millised on asjade omadused; 2)kuidas asjadesse suhtuda; 3)mis kasu see suhtumine toob. Õnneliku elu jaoks on vajalikud apaatia (meelekindlus) ja ataraksia (hingerahu). Keskmine periood ehk akadeemiline skeptitsismkeskuseks Platoni akadeemia. ARKESILAOS (u.315-241 e.Kr.) & KARNEADES (u.213-128 e.Kr.) - kõik on arvamus, kuid ühed arvamused on tõenäolisemad kui teised. Hiline skeptitsismAINESIDEMOS Knossosest: tropide õpetus (kr. tropos - kõnekujund). SEXTUS EMPIRICUS (u.200 p.Kr.): püüab anda skeptitsismile empiirilise kuju. Arstiteadus tuleb rajada kogemustele. EPIKUURLASED EPIKUROS (341-270e.Kr.): selle suuna rajaja. Sündis Samosel vaeses perekonnas. Tegi kaasa Aleksandri sõjakäigu itta, masendub peale Makedoonia suurriigi lagunemist
pertinens; forma est notio cuius differentia ad caput generis et quasi fontem referri potest. /…/ (7, 31)4 3 Skeptitsism on filosoofiline õpetus ja tunnetusteoreetiline printsiip, mida iseloomustab kahtlemine teadmiste usaldusväärsuse ja objektiivse tegelikkuse tõese tunnetamise võimalikkust. Skeptitsismi kui filosoofilise õpetuse rajas kreeka filosoof Pyrrhon (u 365-275 eKr). Tuntumad skeptikutest on Platoni akadeemia filosoofid Arkesilaos (315-241 eKr) ja Karneades (214-129 eKr) ning hilise skeptitsismi esindajad Ainesidemos (1 saj eKr) ja Agrippa (1-2 saj). 4 Cicero, M. T. Topica (Die Kunst, richtig zu argumentieren). Hg. Bayer, K. Bayer, G. – Tusculum, Darmstadt, 1994. äärenr 5, 26; 28; 7, 30; 31. /…/ Definitsioon on lause, mis seletab defineeritavat tulenevalt selle mõistest. On olemas kaks definitsiooni põhiliiki: üks käib nende asjade kohta, mis tõeliselt eksisteerivad, teine nende kohta, mida ette kujutatakse.
troopidena. Kuna loobuda tuli ka moraalseist otsustusist, iseloomustab skeptikute eetikat relativism. Akadeemiline skepsis kujunes välja Aiooliast pärineva Arkesilaose (~315-241)poleemikas stoik Zenoniga. Arvustades viimase tunnetusõpetust, jõuab järeldusele, et nii meeltetaju kui mõistusliku tunnetuse täpsuses tuleb kahelda, seega tuleb loobuda igasugustest otsustustest. Hakkas kahtlema isegi kahtlemise õigsuses. Ak. skepsise silmapaistvaim esindaja Karneades Küreenest (214-129). Ei kirjutanud, tema ideid ta õpilaste töödes. Kritiseeris kõiki kaasaegseid filos. õpetusi, eriti stoikusid. Kahtles teadmimse võimalikkuses, tõekspidamiste tõelevastavuses, tõe kriteeriumides ja millegi tõestamise võimalikkuses. Nn. kindlatele tõdedele võib üksnes omistada teatud määral tõenäosust. Kritiseeris ägedalt stoikude teoloogiat ja nende rahvapärast polüteismi mitte seda kummutades, vaid selle kõige tõestamatust näidates.
tugevaid argumente. Kreeka filosoofskeptik Sextus Empiricus (200 250 m.a.j) kirjutas peamistest filosoofia koolkondadest nii:...Ühed räägivad, et nad on tõe leidnud, teised arvavad, et tõde on võimatu leida, kolmandad otsivad teda. Neid, kes kujutavad ette, et nad on tõe leidnud, nimetatakse dogmaatikuteks, nagu näiteks Aristotelese, Epikurose ja stoikute järgijad; tõest kui tabamatust rääkisid Klitomachos, Karneades jt akadeemikud; otsijad on aga skeptikud. Seepärast ongi olemas kolme liiki filosoofiat: dogmaatiline, akadeemiline ja skeptiline. Tõde on seega olemas küll, sest seda, mida olemas ei ole, poleks mõtet ju otsida. See tõde on aga kujundlikult öeldes meie eest veel peidus. On natuke ebakorrektne rääkida skeptikute õpetusest, sest sõna õpetus seostub alati teatud hulga tõekspeetavate väidetega maailma, inimese jne. kohta
annaabi.ee 
